August Gailiti publitsistika on õige ulatuslik, kogutud kujul mahuks see ehk kolme köitesse – nagu tehti Tammsaarega. Ja ka sisu poolest on Tammsaare ja Gailiti publitsistikal mõndagi sarnast.

Nagu Tammsaare (AHT 15. köide), nii ka Gailit alustas vähenõudlike olukirjelduste ja kultuurisõnumitega. Tammsaarel on kogumik "Sõjamõtteid" aastast 1919 (taastrükitud AHT 16. köites), samal aastal on Gailit sõjakirjasaatjana põhjalikult ja olemuslikult jäädvustanud Vabadussõja käiku. Mõlemal kirjanikul on ohtrasti kultuuri-, eriti kirjanduskriitilisi sõnavõtte.

Gailiti varasemad lätikeelsed kirjatööd alles ootavad lähemat uurimist¹, aga ka vastsest artiklikogumikust saame päris avara pildi noorest autorist kui vahemehest Eesti ja Läti vahel. Mitukümmend artiklit lätlastest ja Läti kultuurielust (aga ka näiteks leedulastest või Soome kunstist) üllatavad oma sageli lausa entsüklopeedilise tiheduse, asjatundlike hinnangute ja ülevaatlikkusega.

"Siis tuli sõda" tutvustab kirjanikku, nagu pealkiri lubab, eeskätt noore ajakirjaniku-ajakroonikuna, tervelt poole raamatu mahust (lk 96-352) hõlmavad I maailmasõja aastail 1915-19 sündinud ajalehekirjutised (1919 oli autor aga alles 28-aastane).

Gailit kirjeldab filmiliku täpsusega saja aasta taguseid Vabadussõja heitlusi, on meeldesööbivalt jäädvustanud eesti sõdurite vaprust ja leidlikkust, vastase puudulikku distsipliini, punaterrori metsikusi (kõik see leidis hiljem väga efektset kajastust tema köitvas sõjaromaanis "Isade maa", Tartu 1935).

Juba detsembris 1917 ütleb kirjanik: "Ikka laiemale lagunes punane terror kui punane katk, pildudes segi kõik senised mõisted ja arusaamised. Hullunud hobusena tormab ta mõõtmata lagendikel, hävitades, põletades, tappes." (lk 225). Ning juunis 1919, vaadates Eesti väe poolt vallutatud Pihkvas punaväe "kangelastegude" jälgi, nendib ta: "Kõike seda vaadates tundub enamlus mingisuguse pohmeluse hullusena, viirastusena, haigusena, mis hävitab tervet organismi kui halb tõbi." (lk 351).

Sõjakirjanikuna polnud võimalik jääda tundetuks kõrvaltvaatajaks, sõjaväljal nähtu tohutust survest psüühikale annab aimu selline otsekohene pihtimus: "Olen ise meie vabastussõjas kümned tapmised näinud, neid suurima rahu ja külmaverelisusega pealt vaadanud (...). Pärast, kaugel frondist, tapmiste üle mõeldes, avaldasid nad minu peale jälki ning painajalikku mõju, tapetute abitud ning haletsemisväärt kujud tõusid ikka košmaarina silmade ette..." (lk 397).

Siuru loomise 100. aastapäeval on Sirje Kiin toonitanud rühmituse poliitilist suunitlust: "Seda Siuru iseseisvuspoliitilist sihti ei tohtinud mainidagi nõukogude ajal sõglaga kohitsetud kirjandusloos, kuid millegipärast pole seda märgatud ka uutes vaba Eesti kirjanduslugudes."² Gailiti rohked iseseisvusmeelsed kirjutised on selle väite veenvaimaks illustratsiooniks.

Gailiti puhul ei saa alati teha selget vahet följetonide ja publitsistika vahel. Üks tema kõige unustatum raamat on "Aja grimassid" (Tartu 1926), mida teatmeteostes traditsiooniliselt nimetatakse följetonikoguks. Aga selle teose viimane kolmandik sisaldab üsna tõsimeelseid reisikirju Euroopast: Monte Carlost, Nizzast, Prahast, mis kõik on nüüd leidnud taasavaldamist ka vastses kogumikus.

Ajakroonikul on teravat silma paljude "aja grimasside" jaoks. Näiteks palas "Põrgu väravas II. Praha uunikumid" tutvustatakse meile üht vene emigrantide hoopis iselaadset hasartmängu, nimelt prussakate võidujooksu. Neile kiirjooksikutele on pandud koguni – nagu hipodroomilgi – väärikad nimed: Apollo, Prints Alfons, Lady Needy, Puriškevitš, Kerenski... Panused on suured, daamid nutavad ja kisendavad ebaedu korral hüsteeriliselt ning mehed kisuvad ülimas erutuses suitsu. "Ei Monte Carlos ega ka Pariisi võiduajamistel näinud ma sarnast kirge, närveerimist, kadedust," (lk 445), lõpetab autor oma ultragroteskse "spordikommentaari".

Kirjaniku II maailmasõja aegsetest kirglikest ja võitluslikest sõnavõttudest on kogumikus ära toodud vaid lühem "Vabaduspäev" ja kollektiivne üleskutse "Eesti meestele", ent neid surmapõlglikke võitlushüüde oli tal aastail 1943-44 veel päris mitu.³ Vabadussõja tuli polnud tema hinges kustunud ning ka seekord juba silmanähtavalt kaotatud sõda ei sundinud teda vaikima.

Igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik, on tabavalt öelnud Juhan Viiding. Aga ka ajakirjanik võib anda oma ajast tulevpõlvedele ületamatu pildi. Näeme, et suureks fantaseerijaks ja romantikuks peetud Gailit oli omas ajas palju sügavamalt sees, kui nii mõnigi ülielulähedane naturalist või kriitiline realist. Ta oli sõna tõelises mõttes aja kirjanik.

¹ On ilmunud lühiülevaade: Felix Krusa, "Gailiti kaastöö läti ajakirjandusele" – Tulimuld 1961, nr 2, lk 87-88
² Sirje Kiin, "Mida on siurulastel meile öelda?" – Sirp 19. mai 2017, lk 32
³ Olen sellest lähemalt kirjutanud artiklis "Elav klassik murduvas ajas. August Gailit aastail 1940 – 1944" – Looming 2018, nr 6, lk 847-859