Linnar Priimägi protokoll 29. Kas teine koht võidetakse või kaotatakse?
Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi uurib seekordses protokollis, milline on teise koha ajalooline tähendus ning miks on arv 1488 saanud põhjendamatult negatiivse tähenduse.
TEINE KOHT
Vene jutusaates arutati häälekalt, miks US News koostatud maailma mõjukaimate riikide edetabelis paikneb Venemaa teisel kohal pärast Ameerika Ühendriike (esikümnesse mahuvad veel järjekorras Hiina, Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Jaapan, Iisrael, Saudi Araabia ning Lõuna-Korea; Eesti ─ kaheksakümnes).
Võib mõista vene propagandistide ebamugavustunnet: valusaim kaotaja on teisele kohale tulnu, sest tema kaotas esikoha.
Dagens Nyheter avaldas oma 150. aastapäeva puhul (2014) edetabeli, kuhu valiti 150 parimat kohalikku sporditegelast. Rootsi läbi aegade silmapaistvaimaks sportlaseks sai tenniselegend Björn Borg. Jalgpallistaar Zlatan Ibrahimović jäi tema järel teiseks. "Tänan, kuid teine koht on sama, mis viimane," saatis jalgpallur ajalehele sõna.
Lähedalt nägin sedasama 2008. aastal telesaates "Laulud tähtedega": kibe on välja langeda esimesena, aga veelgi mõrum loovutada lõppvoorus esikoht konkurendile. "Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad."
Nüüdsama juhtusin kuulma, kuidas üks noor ametnik (vist WADA asepresident, norralanna Linda Hofstad Helleland) soovinuks Venemaa sportlastele veelgi karmimat karistust (keelata isegi dopingust puhastel suurvõistlustest osa võtta), sest nood olevat autult ning alatult näpanud medalid muude maade võidupretendentide nina eest. Eks mida napim kaotus, seda suurem meelehärm. (Küllap mängis siin kaasa ka Hellelandi solidaarne kibestumus, et tema kaasmaalannat, dopinguga vahele jäänud murdmaasuusatajat Therese Johaugi ei lastud mullu Lõuna-Korea olümpiale.)
Teine koht ei ole siiski mitte alati kõige hullem. Lugesime 9. aprillil 2012 DELFI-st Pronkssõduri-mässu järgsete majandus- ning usalduskriisi aastate 2007─2009 andmete põhjal koostatud Eurostati uudist, et "Tallinn on Euroopa Liidu mõrvapealinnade edetabelis teisel kohal". Tõeline lohutusauhind!
Ning reklaamiajaloost mäletame, kuidas 1962. aastal pööras Avise autolaenutus oma konkurendi Hertzi sappa tõustes teisel kohal oleku lausa plussiks, käivitades kampaania "Me oleme nr 2. Me pingutame rohkem". Mõned tollased reklaamlaused: "Avis ei saa endale lubada mitte olla viisakas", "Avis ei saa endale lubada lasta teil oodata", "Kui leiate Avise autost koni, siis kaevake ära! See tuleb meile kasuks"...
Ja nüüd siis venelaste kõõrdpilk US Newsi edetabeli teisele kohale. Arutelu neil seal telestuudios väljus puhuti terve mõistuse raamest: et miks meid ikkagi esimeseks ei pandud, ehkki me tõesti jääme mitme näitajaga teistest maha. Kõigepealt arvestagu, et USA sanktsioonide alune riik ei saa hõivata US Newsi edetabelis tipp-positsiooni. Ja siis andku endale aru, mida edetabel endast üldse kujutab...
Aastavahetus toob paremusjärjestusi ridamisi ja nende väärtus on väga erinev. Suhteliselt selgemini võib hinnata siis, kui tabeli koostab mingi piiratud ja meile teada inimeste hulk (žürii). Märksa keerulisem, kui sõna antakse "avalikkusele".
Avalik arvamus on suur jõud ja sellega tuleb arvestada igal avaliku elu tegelasel, igal institutsioonil. Seepärast on avalikku arvamust tarvis uurida – teada saada ja teadmiseks võtta, kuidas mõtleb rahva enamik.
Eestis on paar-kolm avaliku arvamuse küsitelu firmat, kellest mitte ükski pole päris puhas. Aga nad teevad, mida saavad ning oskavad.
Hoopis muud funktsiooni täidavad ajakirjandusväljaannete koostatud edetabelid, sest ajakirjanduse esmane ülesanne ei ole mitte avalikku arvamust uurida ega isegi mitte kajastada, vaid avalikku arvamust kujundada, suunata. Levitada omanikele või toimetusele meelepäraseid ideid ja kasulikke hoiakuid.
See propagandistlik ülesanne on hõlpsasti täidetav edetabelit kasutades. Niisugused tabelid lubavad lugejaile üheselt näidata, et endale meeldiv nähtus või isik on tipus ja populaarne, kuna aga endale vastumeelne nähtuse on "laiad rahvahulgad" maha hääletanud. Eeldatakse täiesti õigesti, et lihtinimene eelistab turvalisuse nimel ühineda enamusega, ja söödetakse talle ette oma väljamõeldud "enamuse arvamus".
Mõjukuse hõbemedal US Newsilt omandab sellel taustal tähelepanuväärse kaalu.
Ja lõpuks meenub mulle veel seksistlik nali, mille hulga aastate eest (kui seksismi polnud veel leiutatud) rääkis üks üliõpilane. Mees käratab naisele: "Sa oled nii loll, et kui korraldataks ülemaailmsed lollide võistlused, saaksid sa teise koha!" ─ "Miks teise?" küsib naine. ─ "Sest sa oled nii loll!"
Feministidele kompensatsiooniks Ruja laulu refrään:
Sa oled mul teine!
Sa oled mul teine!
Sa oled mul teine,
Sa oled mul teine,
teine, teine!
Sa oled mul teine,
teine, teine!
Võetagu seda mis tähenduses tahes.
1488
See oli tähelepanuväärne aasta. Portugallase Bartolomeu Diasi salastatud mere-ekspeditsioon avastas Healootuse neeme ning asutati Hollandi, tulevase mereriigi kuninglik laevastik; Hispaanias kutsuti ellu inkvisitsiooninõukogu, mille juhiks sai Tomás de Torquemada, ja Soome tarvis trükiti esimene raamat, "Missale Aboense"; samuti ilumus esimene slaavikeelne, nn Praha piibel; sündis Ulrich von Hutten, humanist ja poeta laureatus; suri üks tähelepanuväärsemaid itaalia renessansikunstnikke Andrea del Verrocchio (Taaveti kuju!) ja sündis skulptor Baccio Bandinelli; Michelangelo hakkas Ghirlandaio õpilaseks. ─ Kõik kaalukad sündmused, mis muutsid Euroopa kultuuri- ning ajalugu.
Nüüd vallandus järjekordne fotoskandaal. Ukraina jalgpallur Roman Zozulya poseerib tühjal korvpalliväljakul, osutades võidukalt näpuga numbritabloole, millel põleb kombinatsioon 1488. Sellest arvust on moodsal ajal tehtud valge rassi ülemvõimu sümbol, kus 14 tähendab sõnade arvu loosungis "We must secure the existence of our people and a future for white children" ("Me peame tagama omainimeste eluspüsi ning valgenahaliste laste tuleviku") ja 88 Heil Hitler'it, sest H on tähestikus kaheksas täht. Tolle idiootsuse mõtles välja mõrtsukas David Lane, kes jõudis talle mõistetud 190-aastasest vangistusest enne surma ära istuda 22.
Ja tema külvatud usku numbrikombinatsiooni 1488 "tegelikku" tähendusse tunnistab nüüd kogu tsiviliseeritud maailm ─ isegi arukad inimesed on omaks võtnud tolle päti rajatud religiooni sümboli, liitunud "leinistide" sektiga. Kõiki, kes näevad arvus 1488 mingit kolli, pean ma samasugusteks alaarenenud ajuga inimesteks nagu oli David Lane, keda nad mäletavad ja mälestavad pidevalt meenutades ja maailmale meelde tuletades. Ainult imbetsillidele, debiilikutele ning idiootidele on 1488 tabu.
Igatahes eesti tähestikus ei ole H mitte kaheksas, vaid kuues täht. Jäägu 1488 vähemalt meile ikka Euroopa kultuuris ning ajaloos oluliseks aastaarvuks. Tehku ajukääbikud, mis tahavad.
EEBEN JA VANDEL
"Ebony and Ivory" nime kandis Paul McCartney ja Stevie Wonderi laul 1982. aastast: üks oli neeger, teine valge. Aga sellele rassilise võrdsuse deklaratsiooni kujundina pidasid muusikud silmas, et klaveri valged klahvid kaeti traditsiooniliselt elevandiluu-liistakutega, mustad valmistati eebenipuust.
Vist veel varem pandi too nimi veigela-põõsa valgeõielisele sordile, mille lehed lähevad mustajasrohelisest üle lillatooniliseks.
Igatahes võime öelda, et tegu on mustvalge kinniskujundiga.
Nime "Ebony and Ivory" jäädvustas aastal 1897 Fred Holland Day kahe fotoga: ühel profiilis istuv neegerakt, elevandiluust statuett põlvede kolmnurgas, teisel toosama modell (J. R. Carter) samuti profiilis istumas ja hoidmas toda kujukest käes. Klassikalised pildistused!
Aga mis muutub klassikaks? ─ See mida korratakse.
Robert Mapplethorpe nimetas "Ebony and Ivory'ks" 1993 foto Christy Turlington ja Naomi Campbell profiilidega, sama pealkirja võinuks anda analoogiline ülesvõte Ken Moodyst ja Robert Shermanist aastal 1984; ja nõnda nimetati ka Rotterdami kunstihallis kompositsiooni, kus Mapplethorpe'i pildistatud Ken Moody peegeldub Mapplethorpe'i pildistatud Ikarose marmorkuju taustal.
Lugu läheb liiga keeruliseks.
Öelgem vaid, et ilusa, saleda, kuid pikema sõna "elevandiluu" asemele pakkus Ain Kaalep lühema, kuid mitte vähem kena "vandli". Veel enne seda, Federico García Lorca luuletõlkekogu autorina, tsiteerib ta järelsõnas saksa hispanisti Werner Kraussi, kelle sõnutsi too hispaanlane vabastanud luule "elevandiluutornist", ja lõpetab: "Muidugi on selge, et see saladus pole elevandiluust torni saladus, vaid, kui juba, siis kaneelist torni oma..." Kaalepi luuletõlkevalik kannabki pealkirja "Kaneelist torn" (1966).
Nüüd enne aastavahetust kerkis meilgi ebony & ivory teema. Marko Reikop, kes peab ründavust aususeks, intervjueeris president Kersti Kaljulaidu (tsiteerin DELFI-st).
""Kuna olete suure osa oma ajast elanud eebenipuust tornis…," viitas Reikop, mille peale Kaljulaid teda järsult katkestas. "Mis mõttes?" torkas president vahele. "Luxembourgi mõttes (viidates Kaljulaidi pikale euroametniku karjäärile — toim.). See on ikka väga eebenipuust torn võrreldes Setumaaga," täpsustas terava keelega saatejuht, mispeale läks Kaljulaid püha viha täis ning asus loetlema üksikasjalikult kõiki põhjusi, miks antud ettekujutus paika ei pea."
Artikli alla pandi märkus: "Korrektne väljend oleks olnud "elevandiluust torn", mis sümboliseerib eeskätt kunstimaailmas eluvõõrast ja elukauget, iseendast vaimustuses olevat loometööd. "Eebenipuust torn" on Inglise kirjanik (korrektses eesti keeles: inglise kirjaniku) John Fowles'i lühijuttude kogumik." Väga tore.
Aga mind (nagu Freudigi) huvitab alati vigade tekke psühholoogia. Kahtlustan, et Marko Reikopi kuklas kummitasid jõulu eel vendade Grimmide muinasjutu "Lumivalgeke" alguslaused: "See oli kord kesktalvel. Lumehelbed langesid taevast nagu suled. Mustast eebenipuust raamidega akna juures istus kuninganna ja õmbles."
See põhjendaks ka tema küsimust. Kersti Kaljulaid on ju importpresident. Ja lihtrahvas pole teda, Kadrioru lossi "eebenipuust raamidega" akna tagust "kuningannat", omaks võtnud, õmmelgu ta kokku mis tahes kõnesid, artikleid või muid mõttekäike. Mis mõtet on tema ütlusel, mida nüüd loeme Postimehest: "Sel aastal pandi mulda seemneid ja me ei tea, millised tulevad õied." ─ Mis mõtet sel on? Rahvas ei kuula teda ega pea oma esindajaks.
Aastal 2011 lugesime eelmisest tegelinskist: "Ilvese sõnul ei ole Eesti president rahva isa... "Ühtäkki ei tundunudki mulle enam üle tähtsustatama (!) kellegi varasem tõdemus, et presidendi suu läbi kõneleb Eesti riik.""
Nüüd jääb Kaljulaiul vaid omakorda öelda: "Ma ei tahagi olla rahva ema, Eesti riigi perenaine, kelle puhul tundub, "et presidendi suu läbi kõneleb Eesti riik"."
Ega kõnelegi!
Toimetaja: Kaspar Viilup