Linnar Priimägi. Protokoll 28: Helmetele imponeerib bonapartism

Linnar Priimägi seekord: süvariigist, õnnelikust surmast ja Tuhkatriinudest meelelahutusäris.
KADUNUD KRISTALLKINGAD
Kui nädala jooksul päevauudised tuju ära rikuvad, vaatan ikka jälle Susan Boyle'i esimest ülesastet laulusaates, mida nad nimetavad X-faktoriks (teadmata midagi Lev Gumiljovi etnose-teooriast). Olgu peale, matsid jäävad matsideks. Kuid kõige rohkem kohutab Susan Boyle'i saatus. Nüüd teenib ta palju raha, kuuldavasti loevad nad emaga köögis õhtuti kasumit kokku. Aga karjääri alates läks kaduma Tuhkatriinu müüt, millele plaksutas tema esmaülesaste lõpus kogu huviline maailm. Ta tuli mingist "külade kogumist", julges astuda suurele lavale, suhtles saatejuhtidega nagu lihtne koristaja-eit, ilma igasuguse üleolekuta, kaotas laval orientatsiooni, kodus oli selga pannud odavavõitu kullakarva kleidi ja kõhu ümber kuldse vööpaela, jalga tumepruunid sukad ─ no kas saab midagi vähem glamuurset ette kujutada!
Laulis viis pluss. Ning esitus oli küllalt pikk, et saali rida-realt vaimustusse viia. Lõõritas nagu haldja võlukepi puudutatud Tuhkatriinu, kerkides välja oma kodus väljavõetud või jalgaostetud parematest kingadest ─ õhku oma hääle kohal.
Kui lõppes laul, oli ta jälle Tuhkatriinu tagasi, kogukas, aastates, lihtne külanaine, kellena lavale astuski.
Aga ei lastud teda siis enam endisena minema (millest ta aru ei saanud). Taheti kaela riputada võitja medal. Taheti temast teha produkt, kelleks ta ise oli ihanud, öeldes, et sarnaneks pigem Elaine Paige'iga. Ei oleks mitte Tuhkatriinu, vaid kuninganna teisik, peas diadeem, olgu või strassist.
Temast tehtigi teisik. Plaadiümbriselt paistab tehis-look. Me saime ühe teise sordi Elaine Paige'i (kellega nad kord koos ka laulsid) ja kaotasime Tuhkatriinu. Nivelleriti kuvand. Tehti massiprodukt, et ikka ostetaks. Ja mõneks ajaks õnnestuski. Eks ta nüüd siis osta mingi uue, parema kleidi ja paremad kingad. Need uued kingad võivad ju olla raskest kullast, aga neis ei helise enam iial kristall.
SURRA KELLENA?
Ristipoeg Aleksandriga vahetasime mõtteid rolli küsimustes. Neil päevil saabus kurb uudis, et suri Eesti korvpalli Grand Old Lady, sellest teatas Postimehe spordirubriik. Kas korvpalluri surm on spordiuudis?
Aleksander küsis vastu, kas Brežnevi surm oli poliitiline uudis. Minu meelest oli, sest ta suri oma tööpostil, poliitikuna. Ega meie tea, kus täpselt, teleseriaal näitab, et voodis ning unes Väikese Maa lahingut nähes. Võib-olla ka viinalauas (ta jõi starkat), aga eks seegi olnud peasekretäril üks tööposte.
Molière heitis hinge näitelaval, etendades ─ oo saatuse irooniat ─ Ebahaiget. Tema surma-tugitooli antakse praegugi veel näha. Molière lahkus näitlejana omaenda komöödias. Kodus linade vahel kustunuks ta üksnes prantsuse näitekirjanduse klassikuna (kelleks ta jäigi), aga mitte näitlejana. Surnuks nüüd korvpallur mänguplatsil, siis surnuks ta korvpallurina, spordiuudistesse. Surnuks ta palliplatsil, kujutlen, keset pealeviset põrandale varisedes, ah, küll olnuks see uhke luigelaul. Dramaatiline fantaasia.
Luigelaulu-mütologeemis sööstab luik surma hetkel taevasse päikese poole, laseb lendu oma viimse hüüu, "luigelaulu", ja kukub siis elutuna merre.
Mõtlen siin ka oma tulevasest surmast. Meenub Voltaire, kes elu lõpus sõitis veel keeldu trotsides Pariisi ja lasi endale teatris korraldada ovatsiooni (Comédie-Française'i laval pärjati pärast "Irène'i" etendust demonstratiivselt tema büst). Seda meenutas Valmar Adams, kes Tartus unistas millestki samasugusest Tallinnas, öeldes: "Lähen korraldan seal veel ühe õige mürgli!" Noh, jäi korraldamata, mis seal's ikka. Mina vähemalt mäletan.
Kuid maailma võimsaima luigelaulu-luuletuse kirjutas Žukovski ─ "Tsarskoje Selo luik". Seda tervikuna tsiteerida pole ruumi, aga midagi ikka:
... Голову на щее гордо распрямлённойК небесам подъёмля ─ весь воспламенённыйЛебедь благородный дней ЕкатериныПел, прощаясь с жизнью, гимн свой лебединый!А когда допел он ─ на небо взглянувши ─И крылами сильно дряхлыми взмахнувши ─К небу, как во время оное бывало, Он с земли рванулся... и его не сталоВ высоте... и навзничь с высоты упал он; И прекрасен мёртвый на хребте лежал он, Широко раскинув крылья, как летящий, В небеса вперяя взор уж негорящий.
Neid ridu on võimatu nüanssideni tõlkida. Õndsad, kes valdavad keeli! Nagu lõpetas Stendhal oma "Parma kloostri": To the happy few. Vist käib surmaga niisamuti. Õnnelik surm saab osaks väga vähestele.
NAPOLÉON JA SÜVARIIK
Tänavu läks moodi rääkida süvariigist. Igaüks teeb oma pisuhänna. Mulle jälle meenub Heinrich Heine:
Sie saßen und tranken am Teetisch
und sprachen von Liebe viel.
Die Herren, die waren ästhetisch,
die Damen von zartem Gefühl.
Esteetilised härrad ja peenetundelised daamid püüavad teelauas määratleda armastust. Midagi sarnast reetis 15. mail ka riigikogu infotund, kus arutleti süvariigi teemal.
Hanno Pevkur, kelle vene keel jätab soovida, fabuleeris: "Selle mõiste võttis üldiselt kasutusele üks Venemaa ajaloolane Andrei Fursov, rääkides mõistest globinaja vlast." Ja küsis Mart Helmelt: "Ma enam-vähem saan aru, mida tähendab demokraatlik õigusriik, aga võib-olla te selgitate siis meile ka, et mida teie arusaamist mööda tähendab süvariik."
Tollal peaministri ülesannetes siseminister püüdis Pevkuri peas korda luua: "Ei tule Venemaalt see termin... see tuleb puhtalt Ameerika Ühendriikidest, kus see on inglise keeles deep state ja tähendabki eriteenistuste erioperatsioone, eriteenistuste võrgustikke, eriteenistuste mõju ühiskonnale – ärme räägime konkreetselt poliitikale, räägime ühiskonnale." Juba rohkem kui aasta varem seletas ta raadiosaates "Räägime asjast", et süvariigina tuleb mõista "julgeolekuasutusi, kellel on oma agenda ja kes ei allu tsiviilkontrollile, olles samas läbi põimunud poliitilise peavooluga ja aidates poliitikutel saada tippkohtadele. Need omakorda vaatavad kõrvale, kui need asutused teevad midagi valesti".
See on amerikanistlik arusaam asjast, mis ajendas infotunnis Maris Laurit uurima: "Kui on süvariik olemas, siis ilmselt keegi seda süvariiki juhib... Minul on siis küsimus selline, et kes teie arvates siis seda süvariiki juhivad."
Võimalik vastus sellele küsimusele manab paratamatult esile kujutluse mingist sügavale kaevunud hierarhilisest salaorganisatsioonist... mida vist tõesti Eestis pole.
Mart Helme välismaisele arusaamale süvariigist vastandub Martin Helme kodumaine. Tema intervjuule pannakse 4. detsembri Postimehes pealkiri, et "süvariik peedistab ettevõtjaid" ─ kas tõesti teeksid seda julgeolekuasutused ning eriteenistused?
Toomas Sildamile seletas Martin Helme 21. augustil saates "Otse uudistemajast" täpsustavalt, et "süvariik on kooslus inimestest, kes arvavad, et on karistamatud ja puutumatud, ning argadest poliitikutest, kes ei taha midagi kuulda ega näha, kui on ees raskused".
Need inimesed on ametnikud! Näiteks kaitseministeeriumi asekantsler, "kes siin ─ kui me räägime võimupädevuse ületamisest ─ ... käsutab üle ministeeriumi erinevaid asutusi, nii et silm ka ei pilgu, ja kellelgi ei ole probleeme". Või näiteks justiitsministeeriumi ametnik hoiakuga, et "lihtsalt ei huvita" või sama ministeeriumi osakonnajuhataja metaliteediga "võõras mure". Ja lõpuks sõnastab Martin Helme probleemi tuuma: "sissisõda ametites".
Kunagi rääkis Lauri Leesi, mismoodi haridusministeeriumis uputatakse kõik algatused kohvitassi. Ministril tuleb idee, aga sekretär ütleb: "Heakene küll, joome nüüd ühe kohvi." Kui minister oma ideed tahab arendada, küsib sekretär: "Kas ma kallan veel kohvi?" Ja nõnda kaob kohvitamisse nii aeg kui ka algatus. Kui palju uuendusi olevat surnud kohvisurma! Süvariiki ei tule niisiis otsida kuskilt struktuuride sügavusest, ta toimib ja toimetab siinsamas, me oma silma all, pinna peal.
EKRE tõi meie stagneeruvasse riigivalitsusse tagasi poliitilise tahte mõiste. Praegu näeme ju ametnike ja poliitikute võitlust, kumma tahe lõpuks peale jääb. Lemetti mäss paljastas probleemi (ükskõik, kas tal oli õigus või polnud). Vaikne kohvi- ja sissisõda läks üle lahtiseks lahinguks, kus nägime, et poliitiline tahe püüab end Eesti riigis jõuliselt taaskehtestada. Mäss laeval on lubamatu ja mässajad puuakse raa otsa.
Sellega sai hakkama Napoléon. Kui ta andis korralduse, mille peale keegi söandas vastata, et see on võimatu, teatas keiser: "Prantsuse keeles pole olemas sõna "võimatu"!" Või mälestusväärne repliik Neyle, kes üritas väejuhile mingis küsimuses vastu väita: "Marssal, te olete minust küll pea jagu pikem, aga kui te kavatsete veel edasi vaielda, siis ma likvideerin selle erinevuse!"
Mart Helme vend, õnnetult lahkunud Rein Helme, mu hea sõber, oli Eesti parim Napoléoni-tundja. Aga bonapartistlik meelsus paistab sellele suguvõsale üldse imponeerivat.
Toimetaja: Valner Valme