On kummaline, et kui näitlejad lähevad filmivõtetele, siis on neil tekst peas, mida nad peavad mängima, aga teatriproovi tulles hakkavad alles teksti veerima nagu näeksid seda esimest korda. Milles on asi? Kas näitlejate andetuses või lavastajate küündimatuses? Filmilavastajad teevad mõne prooviga duubli või mitu ja ongi episood valmis, aga teatrilavastajad nühivad koos näitlejatega näidendit mitu kuud... See on ju imelik.

On olnud aegu, mil on tehtud ka teatris lavastusi hoopis lühema ajaga. Kas nüüd on mingi uus meetod? Arutatakse pooled proovid, millest näidend räägib, lavastaja tegeleb pikalt sellega, kust näitlejad laval sisse tulevad ja kuhu välja lähevad. Ma arvan siiski, et tõeliselt andekaid näitlejaid on meie teatrimaailmas kümme protsenti ja lavastajaid 5-6 protsenti. Tegeldakse mingite idiootsete etüüdidega proovides – kui see juhtuks näiteks muusikute-virtuooside proovides, siis oleks ju katastroof. Oleks ju õige, kui näitleja, samuti virtuoos, tuleb proovi nagu filmivõttele – osa peas ja hakkab kohe mängima, mitte tekstiga koperdama. See kõik on nii lapsik, et muudab kogu teatritegevuse vähemalt meil naeruväärseks.

Ma saan aru, kui keskpärane näitleja või lavastaja ei saa hakkama ja muudkui proovib ja proovib ja tambib sama teksti mitukümmend proovi ja siis ka on ikkagi keskpärane tulemus. Olen raisanud paarkümmend aastat oma elust kindlasti, oodates, et keskpärased näitlejad lõpuks hakkavad mängima – tühi lootus oli ja on see – keskpärane ei suudagi mängida, ta on ja jääb keskpäraseks. Ja enamus teatrist on keskpärane. Midagi uut ja huvitavat juhtub ehk sajandis paar-kolm korda, kui sedagi. Tüütu on see teatrimaailm, kus keskmikud ruigavad ja näitlejahakatised lobisevad oma elust, mitte kunstist. Kardan, et teatriKUNSTIST on väga vähestel aimu – tehakse käsitööd ja toodetakse etendusi. Loovaid kunstnikke on alati läbi ajaloo vähe olnud ja nii on ka praegu.

Nii jääb üle lihtsalt tagasi tõmbuda ja loobuda sellise marginaalse nähtusega nagu teater tegelemisest. Aitab küll! Keskpärasus matab ja tapab ja pole lootustki, et midagi uut ärkaks ja tärkaks ses nõmedas maailmas, kus valitseb kaos, rumalus, harimatus ja pidev allakäik. Kui mõtleme praeguse maailma olukorrale – üle seitsme miljardi inimese, kes uputavad kogu maailma solgi sisse, saastamine ja sõjad ning kuristik, mis ootab meid kõiki ---

jaan tooming, okt., 2019