Isiklikult Türnpul vepsadega kontakti ei ole olnud, kuid ta on nende kohta lugenud. Ta usub, et kuna tegemist on soome-ugri rahvaga, siis kõik, mis on ainuomane vepsadele, kajastub ka kõigis soome-ugri rahvaste kultuurides.

"Aga kui rääkida vepsadest, siis peab kindlasti rääkima vepsadest kui metsarahvast. Nad elavad suurte laante keskel, nende maailm on väga tihedalt seotud metsaga. Väga suur osa nende kultuurist puudutab metsaga suhtlemist, metsaga läbikäimist. Metsaga kontaktis olemine on just see, millest peaks ennekõike vepsade puhul rääkima," märkis ta.

Türnpu ütles, et esimene impulss vepsade lugu jutustada tuli Jaan Toomingalt, kes kogu asja dramatiseeris ja lavastas. "Aga kaudne ajend selleks oli Nina Zaitseva vepsa eepose "Virantanaz" ilmumine 2018. aasta alguses Madis Arukase tõlkes. Kindlasti ka see andis lisatõuke."

Pessimismile tuleviku suhtes lavastus ei rõhu

Ta märkis, et näitlejana ta ei koge lavastuses pessimismi vepsade rahva ja keele hääbumise pärast. "Ühe naise elulugu, kellest sai nõid – see on igikestev ja võib käibida ükskõik kas minevikus, tulevikus või tänapäeval. Seal ma mingit pessimismi ei näe," ütles Türnpu.

"See lõpuosa, mida võib nimetada pessimistlikuks, seal nende kahe maailma vastandusest tekib väga võimas kujund, mis tõstab metsakultuuri natuke teise kohta kui me oleme harjunud seda kogema ja nägema. Aga seda lahti seletada ei ole kahjuks minu võimuses. Skaalal optimism-pessimism on ta küll pessimism, aga minu meelest jääb ta sellest skaalast välja," lisas ta.

Vepsa eepos on Türnpu arvates väga eriline, sest ta on väga tugevalt loitsu-eepos.

"Seal on tohutult palju loitse, manasid, ussisõnu, itkusid. Niisugune suhtlemine teispoolsusega nõuab inimese käest alati rütmiseeritust. Kui me räägime Jaan Toominga lavastajakäekirjast, siis on tunne, et see on läbivalt olnud tema teema – inimene, kes tegeleb müütiliste maailmade, teispoolsuse, meie kohaga teispoolsuses. Me ei saa luua maailma ilma rütmita. Alguses oli sõna ja niipea, kui sa sõna välja ütled, siis sa juba rütmiseerid seda kaost," selgitas ta.

Soome-ugrilaste pärand võrreldav Shakespeare'iga

Lavastuses teeb kokku kaasa neli näitlejat. Türnpu sõnul on olnud prooviperiood väga tore ja tema jaoks oli koostöötamine puhas rõõm.

"Koos tehes pead väga palju teistega arvestama ja seal kogu see lavastus sünnibki – üksteisega arvestamises, üksteise kuulamises, üksteise pealt võtmises. See on õpetanud mulle seda, et koostöö on väga võimas asi. Eks ma teadsin seda, aga kogesin jälle, et soome-ugrilaste pärand on tohutult võimas maailm. Dramaatiliselt võrreldav Shakespeare'i, Calderóni, Moliere'iga."

Kuigi peale Türnpu on lavastuse kõik ülejäänud kolm näitlejat harrastusnäitlejad, ei tõmbaks ta professionaalide ja harrastajate vahel sellist piiri.

"Ma ei ole ka üheski teatris palgal. Ma küll teen siin-seal mõnes lavastuses kaasa, aga professiooni poolest olen ma teatripedagoog. Ma õpetan lavakoolis ja muusikaakadeemias laiemalt häält, lavakõnet ja ka näitleja eriala. Nii et ka minu kohta on väga keeruline öelda professionaal."

"Harrastajad" kõlab tema sõnul ka pahasti. "Äkki kasutame sõna "asjaarmastajad"? Need, kes armastavad seda, mida nad teevad. See on meie kokkupuutepunkt kindlasti," lisas ta.

Tooming aitab näitleja oma sisekosmosest välja

Jaan Toomingaga seob Türnput väga pikajaline koostöö. Tooming on tema sõnul Eesti teatripildis väga eriline nähtus.

"Minu jaoks on Jaan kõige tugevam lavastaja, kellega ma olen kunagi kokku puutunud. See, kuidas ta näitlejat hoiab, on üks asi. See, mis ülesanded ta näitlejale annab – need viivad mu enda pisikesest maailmast välja. Annavad võimaluse mängida ja kogeda palju suuremas ning võimsamas maailmas kui iganes pisikene minu sisemaailm on. Seda tunnet tahan ma väga. Mulle väga meeldib, et see maailm, kus ma tegutsen, on minust palju suurem, võimsam, ilusam."

Ta tunnistas, et Toomingaga koos töötamine võib olla keeruline ja raske, aga mitte seepärast, et Tooming selle raskeks teeks, vaid seepärast, et oma sisekosmosest on nii raske loobuda ja välja astuda. "Aga kui see teoks saab, siis see vabadus, mis tekib selles uues maailmas, selles teises aegruumis, mida Jaan haldab, see on kogu vaeva väärt," tõdes Türnpu.

Lavastust mängitakse veel septembris ja oktoobris.