Jaan Tooming. Issand, kaitse kasiinosõltlasi! ({{commentsTotal}})

Slotimasin.
Slotimasin. Autor/allikas: Fleig / Eibner-Pressefoto/SCANPIX

Lavastaja Jaan Toomingu lugu reisimisest, kasiinosõltuvusest ja inimesena eksisteerimisest.

Veebruaris 20?? tellisin lennupileti Riiast Barcelonasse. Seal kavatsen viibida nädala, siis edasi Bilbaosse, baskide pealinna. Katalaanid on mind ammu huvitanud, ka Ristikivi romaan "Lohe hambad" on läbi loetud. Uurisin Kataloonia ajalugu, sealse rahva keelt ja kultuuri. Nüüd, iseseisva Eesti Vabariigi kodanikuna, tahan minna ja õhutada katalaane iseseisvusele. Ja eks nad sinnapoole ka püüdlevad. Aga lootust on neil vähe, sest hispaanlased – need vanad kolonisaatorid – hoiavad neid raudses haardes, kuigi andsid Katalooniale autonoomia. Meie, eestlased, teame, mis on autonoomia, kui mõtleme Venemaa soome-ugrilastele.

Kas mul on kahju lahkuda? Ega vist eriti ei ole. Millest ma ilma jään? Maast, rahvast, keelest? Maad on igal pool, rahvast ka, ma oskan soravalt seitset keelt. Eriti uhke olen ma maoori keele oskuse üle, kuigi rääkinud ma selles keeles ei ole. Aga ehk tulevikus.

Olen 42-aastane. Sündisin 28. märtsil 1970. aastal. Uute tuulte ajal Eestis – kogu selle laulva revolutsiooni magasin maha – õppisin sel ajal hoolega ja kui vabariik tuli, siis läksin Tartusse tööle. Tegelesin paljude asjadega. Tõlkisin, sest juba siis oskasin viit keelt. Isa töötas mul juhtival kohal, oli kirglik kunstikoguja ja bibliofiil, ema aga ammugi surnud. Elasin isa juures, kellel oli suur korter ning aasta tagasi ta suri. Põetasin teda kaks aastat, ta oli vana mees, ning päranduseks sain suure kunstikogu ja haruldasi raamatuid, ka isa pangaarve oli kopsakas. Olen nüüd jõukas mees ning elan muretut poissmehe elu isa suures korteris. See kunst ja vanad raamatud mind ei huvita, müün neid järk-järgult maha ning jätsin isa mälestuseks alles ainult paar raamatut ja maali. Mu pangaarve kasvab ning ma ei viitsi enam midagi teha. Vahel tõlgin natuke seda, mis mind huvitab, kuid peamiselt loen, õpin keeli ja logelen niisama. Mul on tegelikult kolm tõelist kirge: kasiinomäng, sigaretid ja head veinid. Televiisorit mul pole, kuulan raadiost uudiseid maailma erinevatest raadiojaamadest ning muusikat kah. Vana arvuti teenib mind ustavalt, tipin sellel artikleid ja tõlkeid ning tellin välismaalt raamatuid. Väljas käin harva, ja kui lähen, siis pildistan puid, lilli ja taevast. Toitu toob mulle koduabiline – 50-aastane naine – kes hoiab mind hellalt, hoiab korras mu kodu ja ihu. Sõpru mul pole, aga ma olen rahul ka oma üksindusega.

Enne äralendu vahetasin elukohta. Leidsin kahetoalise korteri, sellest on küllalt. Kolimisfirma tegi töö ära ja kui ma ära sõidan, siis valvab kodu mu virtin. Andsin talle kommunaalkuludeks ja elamiseks raha pooleks aastaks ette. Olen krooniline suitsetaja ja söögi juurde joon kvaliteetset veini. Kuid suurim kirg on kasiino. Kummaline, kuid kasiino on ka tuluallikas, sest mul on tavaliselt õnne. Olen küll ka suurelt kaotanud, kuid võidud on suuremad. Mulle meeldib mängida. Panen alati valmis kindla summa, mille peale mängin. Kui kaotan, tänan Jumalat, kui võidan, tänan ka. Enne mängu palvetan. Olen jah usklik nii mängus kui ka igapäevases elus. Ilma palveta ei tee ma midagi. Mu raamatukogus on palju religioosset kirjandust: teoloogiast, munkadest ja müstikutest. Panin kokku raamatu kloostrielust ja müstikutest. Avaldada ei kavatse, püüan seda jõudumööda täiendada. Mu käsikiri on arvutis ning kui välismaal seiklen, siis on see mul alati kaasas. Erinevatest Euroopa linnadest hangin raamatupoodidest ja antikvariaatidest raamatuid. Ja alati mängin kasiinos. Viimati käisin Stockholmi kasiinos. Mänguautomaate seal palju pole, kuid mulle just meeldivad masinad, sest risk ja juhus on suurem, lauamänge harrastan väga harva. Slotimasinad on mu kirg. Tunnen rõõmu erinevatest kombinatsioonidest ja mingi eriline rahu valdab mind, kui istun mänguautomaadi taha, veini- või konjakiklaas käes. Aeg möödub märkamatult ja mul pole sellest kahju, et olen sõltlane, pigem olen oma kires õnnelik. Ja nüüd kavatsen ma sõita Barcelonasse, et mängida Euroopa suurimas kasiinos, jalutada metropolis katalaanide seas, otsida mind huvitavaid raamatuid ning pildistada põnevaid paiku, botaanikaaeda ja muuseume, inimesi, maju, tänavaid, parke, puid ja taevast. Olen vaba inimene, Euroopa Liidu pass taskus, ning naudin oma üksindust võõraste keskel. Ei ma taha kellegagi sõbraks saada, kuid püüan süveneda selle maa kultuuri, kus viibin ning õppida ka keelt. Ja kui kellegagi tutvun, siis räägin vabadusest. Ööbin väikestes ja odavates hotellides, ei nõua ma erilisi mugavusi, peaasi, et kui ära väsin, siis oleks paik, kus dušši võtta ja pikali visata. Olen hoolega uurinud Katalooniat ja Baskimaad ja ootan põnevusega sinna reisimist. Baskid on ju nagu meiegi Euroopas kõige kauem ühes paigas elanud, tunnen mingit erilist tõmmet baskide poole, kuigi nende keel ei sarnane ühegi keelega maailmas. Arvan, et eesti keel on aga taevakeel, iidne nagu universum, aga võib-olla tulnud väljastpoolt universumit. Tean, et olen neis mõtetes hull, kuid ei hooli sellest, las olla, sest argipäev on tüütu, kui seda ei küta pöörased ideed ja mõtted.

Ma olen suurt kasvu punnis kõhuga mees, õllekõhuga. Jah, kesvamärjukest meeldib mulle ka rüübata lõunasöögi juurde. Lennukis on kitsas. Ma surun koti ülesse teiste pampude vahele ja püüan istudes jalgu sirutada. Ebamugav on, ja lend kestab neli tundi. Ei meeldi mulle lennata, isegi hirm on, hirm alla kukkuda. Ma imestan ikka veel, kuidas see metallikolakas õhus püsib. Vaatan välja – lennuk lendab pilvede kohal, päike särab, tahaks lipata mööda pilvemaastikku. Siis tellin ma kohvi, taskus on mul plaskus kaasas konjakit. Lonksan salaja julgustuseks kanget ning rüüpan kohvi peale. Loen lennubrošüüri ning mõtlen järgnevale reisile. Aga siis löön käega ja keskendun Barcelonale – ma olen kaua ettevalmistusi teinud ning muigan – eks näis, kas kõik osutub selliseks nagu kujutlesin või avastan ma ka midagi uut.

Sel aastal on mu sünnipäev Suurel Neljapäeval. On juba õhtu. Elan pikemat aega juba Bilbaos ja naudin päikselisi päevi. Barcelonas ei meeldinud mulle rahvamasside kogunemised õhtustele tänavatele. Jah, ka kasiinos valin ma aja, mil seal on vähe inimesi. Olen harjunud üksi olema. Sünnipäeval istun välikohvikus, baski barett peas, naudin ilma ja kanget kohvi konjakiga. Pildistan maju ja õitsvaid magnooliaid. Ka Barcelonas oli ilm ilus. Talvisest Eestist ootamatult õitsvasse linna tulek on äärmiselt kosutav. Rahvusmuuseumis on palju keskaegset kunsti, katalaanide kunst on äratuntav oma iseloomulike joonte tõttu. Kuid ikkagi kõige mõjuvam oli El Greco maal Ristija Johannesest ja Franciscusest. See sinakashall koloriit – midagi ähvardavat, kuid samal ajal pühalikku oli selles. El Greco seisab Hispaania kunstis oma loominguga täiesti eraldi. Tema omapärane värvi- ja joonekäsitlus, tema nägemine eristab teda kõigist. Nii on ka van Gogh'iga. Kas mõlemad olid hullud? Igatahes mitte normaalsed trendikunstnikud.

Barcelona kasiinot reklaamitakse kui Euroopa suurimat, kuid minu meelest on Helsingi oma vägevam. Helsingis on kasiino kahel korrusel, on rohkem mänguautomaate ja pole ka sellist trügimist. Katalaanid nagu hispaanlasedki on kirglikud mängurid, rahuldasin minagi oma mängukirge ning võitsin esimesel päeval. Teisel kaotasin, kuid kokkuvõttes jäin kasumisse. Kasiino vastas on hiiglaslik ehitis ja palmipuude rivi. Taksod passivad kliente ning üle tee on mitmeid söögikohti. Istusin väljas, lasin päikest näkku ning limpsisin veini ning pildistasin rohelisi palme. Hea oli ja on.

Kes on mängur? Kõigepealt peab ta tundma rõõmu mängust. Ja riskima. Riskima vahel ka suurtele summadele mängimisega. Ta ei masendu, kui kaotab ja säilitab rahu ka siis, kui võidab. Ta mõnu tuleneb keskendumisest mängule, ta tänab alati Jumalat võidu puhul ja palvetab aina. Argipäev kaob ja jääb mäng. Selles ongi mängu mõnu, et pole tüütavat argipäeva, on erinevad mängukombinatsioonid ja -boonused, millest ta rõõmu tunneb. Ta ootab kannatlikult ja rõõmustab üllatavate kombinatsioonide ning boonuste üle. Suured võidud tulevad harva, osav mängur aga võidab mänguautomaati tihti, kuigi alati see ei õnnestu. Mänguri kirg on mäng, ei muud. Kui ta võidab ning summa ületab selle summa, millega ta kavatses mängida, siis ta lahkub mängusaalist. Öeldakse, et kasiino on põrgu, kuid tõelisele mängurile on ta paradiis maa peal ja Jumal on ta lunastanud, sest ta on nagu laps, kes mängib klotsidega ning ei lase ennast segada millestki ega kellestki.

Xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Nüüd olen lõpuks tagasi kodus. Virtin on mu kodu kenasti korras hoidnud. Naudin kodusolemist. Loen üle tuttavaid raamatuid, pikutan ja juba unistan uuest reisist. Kuhu lendan seekord? Ilmselt Euroopa Liidust välja. Olen peaaegu kõik Euroopa pealinnad läbi sõitnud, nüüd vaja tutvuda ka muu maailmaga.

Loen uudiseid. Ikka rohkem tülisid maailmas. Globaalprobleemid muutuvad aina painavamaks. Kardan, et neid ei suudeta enam lahendada, hukkumine terendab silmapiiril, loodan siiski, et enne suren, kui kõik kokku variseb. Ega maailmas ei ole ju enam paika, kuhu põgeneda.

Enne uinumist mõtlen Pedralbese kloostrile Barcelonas. Apelsinid kandsid vilja, jalutasin seal rahus, oleks tahtnud sinna jäädagi, aga klooster on muuseumiks muudetud. Kahju! Ehk unes näen, et olen munk, igavesti rõõmus munk Issanda kaitsva käe all. Head ööd!

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: