Arvustus. Väike tubli teater
Lavastus
Harold Pinter
"Armuke"
Lavastaja Jaan Tooming
Laval Kaidi Koppel ja Karl Bussov
Elva LendTeater
Jaan Toominga viimatine lavastus, Harold Pinteri "Armuke" Elva LendTeatris, on vaatajale lihtsam aru saada kui näitlejaile mängida. Esiteks ja kohe ─ lapsed laval said hakkama, tervik tuli välja. Tüdruk (Kaidi Koppel) paistab olevat suurema lavalise tulevikuga kui poiss (Karl Bussov), aga poiss tahab rohkem kantseldust, siis võib oma olekuga end laval kehtestada küll, ta väärib vaeva.
Tükk ise on nurjatu, võimaldab näitlejatele ülimat vabadust. Sest kui laval keegi mängib, et ta kedagi mängib, siis ei saa talle ette heita, et ta mängib kohmakalt, äkki sellel tegelasel, kes seal kedagi mängib, ei ole lihtsalt mängimise annet. Igal juhul veab see tükk välja, sest teeskluse ja siiruse vahe on seal ju põhiteemaks.
Võib-olla aitaks vaatajat, kui teeskluse ja siiruse vahe, nende erinevus oleks selgemini välja toodud.
See meestegelane kehastab kolme kuju. Esiteks Abikaasat, kes on suht neutraalne tegelane ja seob kogu tükki. Teiseks on ta see Murdja Max. Ja kolmandaks too Pargivaht või mis ta oli. Kui need rollid tal piisavalt ei eristu, siis ei saa ma talle mitte midagi ette heita, sest Abikaasa ei tarvitse olla läbinud teatrikoolitust. Aga mingid väljendusvahendid võiks näitleja küll nende kolme rolli vahel ära jagada. Hüva, ma olen valmis ära tundma tema irvituse ka juhul, kui ta mängib Maxi või Pargivahti. Aga see peaks siis olema nagu lavaline kõrvaleaste à part, kui seda üldse vaja on. Poisil on veel väljendusvahendite ressurssi, kasutagu seda!
Tüdruk on hea. Kõige parem siis, kui ta enam ei etenda, vaid räägib oma häälega, mitte ei hüüa saja meetri kaugusele tagaritta. Teda peaks teatri kursil hoidma, talle usku sisendama, et tal on tulevikku.
Noh, Jaan Tooming sai jälle hakkama ühe tükiga, mis mõtteisse jääb. Õnnestunud valik. Andekad näitlejad. Meeldivalt sõbralik, ülimalt inimlähedane teater. "Maal on veel ausust," ütles vana Maurus.
Toimetaja: Valner Valme