Jaan Toominga luuletus. Elades Taod – pudeneb vaikust...
Kui teie kandis ka lund sajab, siis peaks sobima. Seda enam, et on (aasta)aegade ülene.
(Toimetaja, 6. veebruaril 2018)
Kellukas heliseb...
...kuulan oma venda
ja vajun rahusse.
Puhas karge õhk
kutsub endasse
hingama
Paradiisi...
Hämarus. Rahu.
Paks keha puhkab
ja näeb und
elavaist surnuist.
Kannikese lõhn
täidab Sind,
kui muretult rändad
edasi.
Hapuoblika nutsak pihus,
laps haukab haput
ja krimpsutab nägu.
Leevikesed talvises sirelipõõsas
poisike läbi
härmatund akna
jälgimas neid.
Mustmiljon muret hajuvad,
kui kullerkupud
kõiguvad tuules.
Haavalehtede habin
kostab su kõrvu,
kuid hirmu ei ole.
Noorte kaselehtede kuma
päikses
teeb su nooreks.
Saunast tulles
paitab suvine
jahe õhtu
su karvast kõhtu.
Toomeõite valge
sulatab hinge kalge
ja muudab su malbeks.
Astrite rõõm
paneb su naerma,
kui sügis läheneb.
Kahupea pilveke
ujub taevas , -
läinud kõik vaevad.
Täiskasvanud imik
armastab naist,
kel vaikusest silmad.
Rõõmusta, rõõmusta
öeldamatus rõõmus,
sest Tao on nimetu.
Detsember, 2009. M.I.A.
Toimetaja: Valner Valme