Luuletus. Jumalate tagasitulek
Jaan Toominga luuletus annab argielule natuke mõõdet juurde.
Kümnete valgusaastate kaugusel
15 Sagitta tähe juures elavad jumalad.
Nad on valgusejumalad,
„kehad“ stringidest,
aga nad võivad end muuta,
kuis tahavad.
Võivad kasvada hiidudeks,
Kahaneda nähtamatuks punktiks,
Kes rännata võib
Valgusest kiiremini
Läbi kogu Universumi.
Ruumi ja aega nende jaoks pole,
TUNDMATU igaveseks koduks neile.
Mõistus ammugi unustatud,
kujutluse vägi annab
Neile väe luua
Nähtavaks kõike,
Mida tahavad.
Miljardeid aastaid tagasi
Olid ka neil tähelaevad,
Elu olemuse avastasid,
Rakud,millest areneb
Aegade jooksul inimene.
Nägid ette nad arengut,
Otsisid paika,millest tärkab elu.
Maal valmis oli saanud
Meri,kõik oli tyhi ja paljas.
Valgusolendid leidsid,
Et Maa on sobiv paik,
Kuhu külvata seemned.
Nii tõidki nad eluidud
Maapealsesse merre,
Külvasid seemned vette,
Mis sobiv arengu alguseks.
Lahkusid siis ning elasid edasi
Oma tähtkujus,
Arenesid ka ise,
Kuni valguseolendeiks said.
Ei midagi sellest,
Mis praegu Maa peal kehtib,
Ei kehti nende juures.
„Loodusseadused“ võidetud,
uueks saanud on valguseolendid,
ruum ja aeg tõkkeks neile pole,
raskusjõud puudub
ning moondumisvõime
võtta lubab ükskõik
millist kuju või kaduda hoopis,
et ilmuda taas.
Neile tarvis pole sööki ega jooki,
Mees ja naine ühinenud
Uueks olendiks;
Ja kui uut tahetakse luua,
Siis kujutlusest kujuneb
Uus,millel jällegi pole
Midagi sellest,mis meie juures.
Miski,mis siin,
Seal ei kehti.
Kuid meid nad unustand
Pole,
Jälginud on meie arengu teed
Ainuraksest siiani.
Aegade jooksul vahel
Nähtamatuina jalutand,
Hõljunud siin
Kui peremehed,kes vaatavad
Küpsevat vilja.
Mida kavatsevad meiega,
Mida tahavad Maast,
Kuhu külvanud elu?
Kas siinseist keegi teab seda?
Kas keegi aimab,et
Külvajad siin vahel käivad
Ning ootavad,uurivad meid?
Kas oleme täitnud nende
Kavatsuse sihi
Või oleme äpardunud,
Saanud kellekski,kelles
Nad pettunud,
Kes isegi vihastavad neid?
Kes oleme meie?
Kuhu suundume?
Kas lootsid valguseolendeid
Meistki,et nende sarnaseiks
Saame?
Ka küsib praegu keegi
Meist seda?
Või küsinud on?
Aegade jooksul külvajad
Meie hulka sünnitanud on
Neid,kes unistanud
Inimkonna uueks loomisest,
Astumisest sammukese edasi –
Sumeri jumalad õpetasid
Mustpeadele tarkusi,
Nõidade sünd
Aitas inimkonnal
Tõrjuda haigusi,
Sidepidajaiks olid Taeva ja Maa
Vahel.
Kuid sõjavankrid tallasid
Paljud kultuurid.
Tsivilisatsioonid tõusid,
Vajusid liiva,
Jumalad vaatasid kurvalt –
Nii nemad ei tahtnud.
Üksikud saadikud tulid,
Hoiatasid inimkonda,
Et see tee viib hukatusse,
Kuid keegi ei kuulanud neid –
Jeesus,Buddha,Lao-zi _
Kolm Täiskasvanut päästma
Tulid meid püünistest,
Kütkeist vabanemist
Pakkusid,
Näitasid Elu Teed,
Kuid uueks saamise asemel
Korraldati riitusi,
Ehitati kirikuid
Ning kakeldi võimu pärast.
Joachim di Fiore unistas
Vaimu Riigist,kus
Valitseb rahu
Ja kontemplatsioon.
Müstikud kogelesid
Teisest Maailmast,
Kus armastus
Ja Nägemine
Kaitseb inimesi huku eest.
Üksikud filosoofid
Kuulutasid rahu ja tarkust,
Sri Aurobindo rääkis
Evolutsiooni uue astme
Tähtsusest inimese puhul.
Fechner nägi tuleviku uut olendit.
Krishnamurti kuulutas
Konfliktide lahenduse võimalikkust.
Olaf Stapledon rändas Universumis
Ning nägi Tähtedeloojat
Ning viimset inimest.
Öpik rääkis mõtte
Ajatusest ja ruumitusest,
Kosmilisest teadvusest
Ning ostsilleeruvast Universumist,
Kus miljardite aastate pärast me teadvus
Võib uuesti ärgata
Uues Universumis.
Paul Tillich kuulutas
Uut olemist
Ja Jumala Riiki,kus kõik
On püha…
Kuid maad rüüstati,
saastati,
Ikka enam on inimesi,
Kes nälgivad,
Ühel pool prassimine,
Teisel pool nälg –
Inimkonda võrreldi
Maa vähkkasvajaga.
Ja seda ta ongi.
Pole võimalik ravi,
Pole ravimit,
Oleme valinud
Surma tee,
Tuumapommid on valmis
Lõhkema,
Ahnus vaimuhaigusena valitsemas.
Seda kõike näevad
Me külvajad,
Valgusejumalad,
Neil kahju meist pole,
Kuskil on viga,
Mida parandada ei saa,
Ainus tee on
Asendada inimkond
Uue tõuga,
Kus valgusolendite
Kujutlusest saavad olevaks need,
Kes rahumeelsesd,
Koostööaltid
Ning taipavad seda,
Mida Jeesus,Buddha,Lao-zi.
Ja siis tuleb päris
Midagi uut,
Midagi siinpoolset ei kehti,
Valgusolendeiks sünnivad
Uued,
Maa uueneb,
Päike saab teiseks
Ning jumalad on tagasi
Tulnud,et jääda siia,
Ja jälle siis minna
Looma uusi maailmu
Universumi väljadel.
Kas keegi pääseb
Endisest inimkonnast
Või hävivad kõik?
Jõudes oma teekonnal
Ökokatastroofini
Ja ähvardava tuumasõjani,
Pole me teeninud ära
Pääsemist,
Oleme teeninud karistuse,
Jäädavalt olematuks
Muutmise.
Ja kui surnud äratatakse,
Siis kogutakse nad kokku
Kuhugi Universumi
Äärele,
Antakse uus keha neile
Ja uus meel,
Igaveseks unustavad nad Maa
Ning Toonela kaigub
Nende laulust,
Mis kiidab Tähtedeloojat,
Kes on väljaspool
Mõistust,
Kaastunnet
Ja kõike inimlikku.
Kas nüüd Külvajad kahetsevad?
Oh ei!
Nad võtavad ette uusi
Katseid,et leida
Elu,mis pole elu,
Vaid uus leemisviis,
Et Universumi uurded
Täituksid valguseolenditega,
Kes leiavad tee välja,
Välja sellest Universumist,
Hoopis teise,mida
Ei saagi nimetada Universumiks,
Sest isegi valgusolendid
On seal teised
Ja ka valgus.
Toimetaja: Valner Valme