Jaan Tooming. Rahu Maa peal ({{commentsTotal}})

Nafta töötlemise tehas USA-s Texase osariigis.
Nafta töötlemise tehas USA-s Texase osariigis. Autor/allikas: Caters News Agency/Scanpix

Jaan Tooming mõtiskleb inimestevahelise rahu ja üksmeele võimalikkusest ökokatastroofi lävel.

Kas on midagi, mis ühendab praegust inimkonda? Ega vist ole: 30 000 erinevat konfessiooni, riigipiirid, rikkus kõrvuti lausvaesusega, keelebarjäärid jne ... On rohkem seda, mis inimesi ja rahvaid lahutab kui ühendab. Kas see jääbki nii? Sõjad, vaesus, üksteise mittemõistmine, tülid ja arusaamatused. Kas inimene on miljoni aasta jooksul muutunud? Jah, majandus ja tehnika on arenenud tormakalt ja seda eriti viimastel sajanditel, kuid on endaga kaasa toonud ka saastamise ja kliimasoojenemise. Bioloogilise olendina meie aju suurenes, kuid ikkagi oleme primitiivsed: ahnus, isekus, vihkamine jm vaimuhaigused ei ole välja ravitud.

Oleme ikkagi ummikus. Sein on ees, sest ökokatastroof on tulemas, kohati juba käes. Ja nüüd siis kõikse jubedam – kui ökokatastroof muutub nii üldiseks, et maa on mürgitatud, metsad laastatud, õhk mürgine, vesi mittejoodav, siis oleme silmitsi iseendaga. Me peame ühinema, unustama tülid ja tegema, mis veel suudame. Kui meil oli vene valitsus, siis panime ikkagi vastu, me ei lasknud ennast lõplikult hävitada. Ehk siis, kui ökokatastroof on valdav, kui pole puhast vett ega puhast õhku, kui pole enam põllumaad, et rahvast ära toita, siis ehk inimkond ühineb, et vastu pidada. Ehk siis võtab ta aru pähe ning hakkab mõistlikult käituma.

Aga võib-olla just vastupidi – hakatakse üksteist veelgi rohkem tapma järelejäänud vee ja viljakandva maalapi pärast. Ökokatastroofi peapõhjus on ülerahvastatus. Meid on maailmas liiga palju. Ja kui lõpuks on katastroof kõigil käes, siis ühinemise asemel hakatakse hoopis äkki üksteist tapma veelgi rohkem kui praegu. Ajaloos on vähe olnud rahuaegu. Sõda on nähtus, mis on omane ainult inimliigile. Ja juba praegu käivad madinad üha kahanevate ressursside pärast. Ja kui lõpuks maavarad on otsas, siis seisame fakti ees, et inimene on üks tühine, armetu ahne surelik olend, kes ehk ongi teeninud ära hävingu, et Maa saaks lõpuks ometi hingata.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: