Penskar on vaba. Jah, lapsed on täiskasvanud ja elavad oma elu. Naist pole, sest  penskar eelistab omaette olemist. Tal on kahetoaline korter ja on sellega väga rahul, ei taha ta rohkemat, ei unista lossist ega oma majast. Majad linnas reas, ei saa olla privaatne, naaber piilub sinu poole. Maamaja pole, sest vanadus koputab uksele ja ei taha vaeva näha kütmise ja askeldamisega. Oma korter, oma luba, õnneks jaksab ka üüri maksta ja võib vahel ka lõbu pakkuda endale – natuke head konjakit või brändit või veini söögi juurde. Suitsu ei tee, aga raamatuid saab ju ka kenasti raamatukogust, aga raamatut, mida tahaks koju osta, seda ikka saab lubada.

Arvuti lubab jälgida uudiseid, ka raadio. Telekas vaikib enamasti, sest filmid, mida näidatakse, on sitad ja seriaalid lausa pask. Mida siis oma vabadusega peale hakata? Oh, eks magada tule palju, et meeleolu oleks kogu aeg hea ja pea selge.

Internet lubab lugeda asju, mis huvitavad, kuigi erihuvi ehk soome-ugri maailma kohta pole ainest internetis palju. Enamus infot me ümber on ikkagi rämps, nii et peab tähelepanu koondama neile asjadele, millel igavene väärtus või vähemalt mis meeleolu ei riku. Sest kui mõtleme prahile, mis täidab ookeane ja maad, kui mõtleme saastamisele, mis iga päevaga kasvab, tuleb meelde, et ilmad on ju hoopis teistsugused kui nooruses.

Kõige parem on siiski üksi olla oma mõtetega ja mõne raamatuga -- maailmas on nii palju inimesi, et iiveldus tuleb peale. Ja kui mõelda neile maailma slummidele ja nälgivatele lastele ja veepuuduses miljonitele inimestele, siis ahastus lõpuks kaob, sest aidata pole millegagi võimalik. Imelik on, et üksikul penskaril siin veel võimalik on rahus saata oma aastaid surma poole ja nii tuleb võtta ka sellest ajast, mida võtta annab: rahu ja mõnu, mis enne tööelus puudu jäi... Üksindus on mõnus, kui rahu hinges ja pea ei tee vaeva --juhhei!