Mihkel Kunnus. Maavanaema surm ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine ({{commentsTotal}})

Mihkel Kunnus
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

In memoriam Linda Kunnus 5. II 1925 — 21. IV 2017

Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning bensiinijaamade voolikuis on lõppenud haisev ollus, mis paneb pöörlema maakera? Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde.

Valdur Mikita, "Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof"[1]

 

Ma ei mäleta täpselt, mitmendal Radisson Blu Sky korrusel oli see tuba, mille aknast välja vaadates sain isalt telefonikõne ja teada, et maavanaema, mamma on surnud. Hetk ise on eredalt meeles. Pealegi mõjub õhtuse merevaate ja surmateate ajaline kokkulangevus lausa kunstilise liialdusena.

Nii nagu mõjub kunstilise liialdusena nende aegkultuuriliste punktide kaugus, mida see kõne ühendas. Mamma suri kollases maamajas Valgamaal, väikeses talus, kus ta oli käinud algusest lõpuni läbi kogu oma elukaare. Tallinnas polnud ta käinud, aga merd oli näinud küll. Jõmpsikana küsisin ja ta ütles, et sattus enne sõda korra Pärnusse ja nägi ära. Muidu oli vanaema terve elu täiesti paikne, sest lehm pole mingi nunnu kiisu, kelle saab puuri sees reisile kaasa võtta.

Selles peenes hotellis, kuhu ma eraviisiliselt vaevalt kunagi satuksin, viibisin seetõttu, et olin parasjagu korraliku eurorahastusega SA Innove koolitusel. "Õpetaja — hariduse kõneisik". Üle Eesti kandideerijate hulgast valiti välja üheksa, kes võiksid oma isikuga populariseerida õpetajaametit, eriti noorte hulgas. Esimene õpiväljund tunnistusel: "Õppija teab, mis on maine, kuvand ja bränd, kuidas need kujunevad ja kuidas isikubrändi teadlikult kujundada." Eks ta ole. Kuidas seletada isikubrändi maavanaemale? Seda koolitust? "No see on midagi enesekiitmise treeningu moodi..." Mis ühisosa on haisval enesekiitusel ja liftikõnel? Mis ühendab õige hashtag'i valimise oskust teadmisega, et lehma pasandamise korral aitab harilik tedremaran? (Koolituse läbinuna võin muidugi öelda: mina!)

Minu haridustee on kestnud umbes kakskümmend kolm aastat, mammal neli talve. "Meie haridus oli Hitler ja Stalin," ütles ta enda ja papa kohta. Meile olid nad ikka mamma ja papa, mitte vanaisa ja vanaema (mu emapoolsed vanavanemad — linnavanaema ja linnavanaisa — surid, kui olin veel päris pisike).

Hotellis õhtusöögil vaatasin mõtlikult seda kunstipäraselt määritud taldrikut (Prantsuse köök) ja õhukesele basaldikillule asetatud leiba, mille mundris ettekandja lauale oli toonud. Basaldikillul oli pruunikas chia-seemnetega moodustis, milleks töö kaotanud leib oli moondunud esteetiliste kapriiside keeristuultes, küllap umbes seda laadi jõudude käes, mis olid teinud samamoodi töötuks jäänud karjavalvurist ja jäljekütist puudel-chihuahua. Ka see evelinilveslik rukkikeeks oli mamma küpsetatud leivast sama kaugel nagu Radisson Blu Sky hotell väikesest kollasest talumajast Valgamaal. Papa ja mamma küpsetasid leiba papa laotud kiviahjus, klassikalises leivaahjus (puud sisse, tuhk välja, taigen sisse, leib välja). See polnud väga vana, ei pärinenud sõjaeelsest ajast, minagi mäletan, kui papa selle ladus, aga et ta selle ladus, näitab truudust harjumuspärasele (elektrist sõltumatule!) tehnoloogiale.

Leiva hind oli miski, mida mamma alati küsis, kui külas käisime. See polnud niivõrd siiras huvi, kuivõrd omamoodi rituaal. Kuulnud summa, vangutas pead ja rääkis, kuidas Pätsu ajal maksis kilo leiba sama palju kui kilo rukkijahu. Taignasse läks kuus osa jahu ja neli osa vett, kaks osa vett auras küpsetamisel ära ja see kaks, mis sisse jäi, oligi pagari kasum. Olen näinud sellise retsepti järgi tehtud leiba kaubanduses küll. ("Ei ole lisatud suhkrut! Naturaalse juuretisega! Ei ole lisatud pärmi! Ainult rukkijahust!") Mamma ja papa andsid alati pätsi kaasa ja ülikooliajal oli see mõnus närimine. Päts tähendas paari-kolme kilo ja see polnud mingi kohev õhku ja vett täis pehmik, vaid tihe kamakas, mis säilis kaua ja mille lõikamine oli rohkem tükkide murdmine.

Peale uduna silme ette kerkivate mälestuste andsid nähtavale tähendusi ka keskkonnaeetiku prillid. Tõsi, keskkonnaeetika on lihtsalt loengukursuse nimi, mida Maaülikoolis olen mõnda aega lugenud. Sõna ise on nii ebamugav ja eksitav, et distantseerun sellest selge sõnaga juba avaloengus. Keskkonnaeetika on surnult sündinud laps, puhtintellektuaalne konstruktsioon. Selle sünniajaks oli juba täiesti selge, et edaspidigi samal viisil keskkonda suhtumine kätkeb endas nii teiste kui enesetappu, nii praeguste kui tulevaste liigikaaslaste kahjustamist, eluvõimaluste võtmist, see tähendab, et keskkonda tõsiselt suhtumise põhjendamiseks ei lähe vaja mitte mingit erieetikat. Igatahes, ka keskkonnaeetiku prillide läbi paistab selline suur ja luksuslik hotell hukatuslike suundumuste koondsümbolina. Iga liigutus kõneleb siin raiskamisest ja värdjalikkuseni võimendunud hügieenist, juuksekarv saadab roa prügikasti, linu pestakse kange keemiaga ka pärast üht ööd kasutamist, "põlluramm" desinfitseeritakse enne kanalisatsiooni saatmist ning sussidki on ühekordse kasutusega, rääkimata hambaharjadest. Prügikaste tühjendatakse masinlikult, isegi kui see tähendab üksiku vatipadja mässimist prügikotti. Võimalik, et parim keskkonnaeetiline õppetund inimesele olekski see, et ta kuu aega ei tohiks prügi välja viia ja oleks sunnitud eluruumi oma jääkidega jagama.

Maavanaema elamises prügi õieti ei tekkinudki ja samuti olen veendunud, et vähemasti tema köök ei oleks läbinud ühtegi moodsat hügieenistandardit, mitte üheski aspektis. Küllap oli see üks põhjus, miks nad papaga nii vanaks elasid, mõlemad üle üheksakümne. Nad ei norinud oma keskkonna ja naaberolenditega tüli, isegi kui nendeks olid mikroorganismid. Seda ei maksa segi ajada naiivse ökosentimentaalsusega. Mesilastarru kippuv kährik löödi silma pilgutamata maha (koer hoidis kinni), rotid ja mutid püüti lõksu ja toorest nisu lätsutav metssiga sai halastamatult tinauba (papa enese valatud jämedaid haavleid). See sama papa, kes pani pesakasti isegi kakule, lõi jänesele käeservaga kõrvade taha ja lõikas sel pea otsast, ning siga sai Saksa täägi kõrri (see ei olnud poliitiline žest, puhas pragmaatika). Maal sain ma teada, kust tuleb ütlus "tormas ringi nagu peata kana". Selle talu toodang oli meie perele suureks toeks iseseisvumise taastamise metsikutel aegadel. Sel ajal, kui linnatänavatel tõsteti inimesi tossudest ja teksadestki välja, nahktagist rääkimata, olin mina maal nagu vanajumala selja taga ja vitsutasin toitu, mis kuuluks tänapäeva standardite järgi Kalamaja eksklusiivkohvikute saavutamatusse tippu. Nii mahe ja öko ning nii käsitöö, et võin olla enam-vähem kindel — seda pole võimalik tänapäeva Tallinnas saada. Näiteks käsivändaga koorelahutaja abil saadud koorest käsitsi tehtud või, ja lehm oli käsitsi lüpstud ja lehma heingi käsitsi tehtud. Nii totaalset "käsitööd" enam ei kohta.

Niisiis muutus meeleolu õhtusöögilauas paratamatult melanhoolseks, olnuks rohkem vaimujõudu, võinuks öelda kelnerile, et kogu see peenutsemine ja glamuur ajab mind oksele, ma olen täiesti tasakaalust väljas, ehk saate tuua mulle ühe suure lehmakoogi savitaldrikul, eelistatult paar päeva päikese käes laagerdunud, kena koorikuga, mille aukude taga elavad igasugused huvitavad mutukad, mu lapsepõlvesõbrad. Või vähemalt viige minema see ilge pärlmuttervaas, ma ei saa isegi aru, kas suurlinlik esteetiline atakk on oma mürksinises vormis tabanud siin kullerkuppu või karikakart.

   

See raskemeelsus ja melanhoolia ei tulnud tühjale kohale, vaid asendas juba eesolnu. Koolituse sihtgrupis olemine ei lasknud seda unustada. Kes on õpetaja? Kultuurilises mõttes on õpetaja mustertäiskasvanu, keegi, kes juhatab inimesi turvaliselt maailma, mis juhatajale on tuttav ja kodune. Tundsin, et kehastan halvimas mõttes veel ühte ajastu hukutavat suursuundumust. Selleks on täiskasvanulikkuse läbikukkumine. See koolitus kestis päris kaua, seitse kuud. Kui koolitusele minnes töötasin veel õpetajana, siis selleks hetkeks oli juba ilmnenud, et enam ma ei saa. Kehtiva kriminaalkaristusega inimene ei saa töötada sellises ametis. Ega juhtkonnale mu minek meeldinud, sest füüsikaõpetajaid pole kuskilt võtta. Õpilased tahtsid algatada allkirjade kogumise, aga ma ütlesin, et see pole hea mõte. Olin neid ise õpetanud ebaõiglusele julgelt vastu hakkama ja seda kõige mõjuvamal kombel, tähendab eeskujuga. Küllap nägid nad selles ebaõiglust, et pean lahkuma (või siis pidasid oma kahjutunnet riivatud õiglustundeks), aga vähemasti selle ameti vaatenurgast oli mu abstrakt­ne süü suuremgi kui konkreetne ja juriidiline. Õpetaja töö ja mõju peamiseks legitimeerijaks on tema eluoskused. Ta peab saama ausalt öelda: tulge minu järel, siis saate hakkama, siis ületate eluraskused. Olla autoriteet tähendab olla kompetentsem ja samal pool rindejoont.

Täiskasvanulikkuse läbikukkumine kui koondkujund on mind kummitanud juba varem, kui hakkasin seda ise raskekujuliselt kehastama (muidugi mitte alla andes, vaid uuesti stardipakkudele asudes). Isegi sedavõrd, et olen pidanud kohaseks keskkonnateemadel rääkides teatraalselt vabandust paluda: "Head noored, mul on kahju, aga teile jäid heitgaasid ja ülekuumenev planeet! Meile sai energia, põlevad tuled ja mürisevad mootorid, teile tuhamäed! Palun täiskasvanute nimel andeks!" Nähtus ei puuduta ainult looduskeskkonda. Minu arust on see paslik silt ka neti- ja sotsiaalmeediale. Iga au on seisuseau ja oma seisuse normide rikkumist häbenetakse. Häbi on aga tunne, mida tuntakse teiste pilkude ees. Laste juuresolekul on täiskasvanul olnud häbi väga nõmedalt käituda. Kui tee on autodest tühi, siis ma ei oota lubavat foorituld, vaid jalutan üle. Aga kui teisel pool teed on foori taga samal ajal laps, siis ootan kannatlikult õiget tuld. Niisuguse eristuse kaotas sotsiaal- ja netimeedia ära. Täiskasvanud laamendavad, ropendavad, räuskavad ja sõimavad laste silme all, päevaportaalide õieli madalsisust rääkimata. Jah, täiskasvanulikkuse läbikukkumine on päris mitmemõõtmeline kokkuvõte.

 

*

 

Järgmine kord, kui isa helistas, mõlgutasin parajasti töömõtteid, sest noore isana ei saaks ma enam nii askeetlikult ja nii väikse käibega elada (oma majapida­mise tasuvusarvutused olin teinud ikka nii, et õpilastel oleks, millest eeskuju võtta). Naise rasedus polnud "tööõnnetus". Kuigi ma ise oma mitmekülgses madalseisus olin ebakindel, ei mallanud naine enam hetkegi oodata. Tema elustsenaarium kippus vägisi võtma feministliku propagandaunelma tunnusjooni: lapsi pole, magister cum laude, esimene doktorantuuris, õppejõudude soosing ja hiilgavad väljavaated akadeemiliseks karjääriks — nii et pole ime, kui mu naist haaras eksistentsiaalne õud.

Isa kõne tuli õigel ajal, ta kutsus tööle appi. Isa oli koondatud mõne aja eest RMK-st vanuse tõttu (snd 1950), sest kedagi pidi ju koondama. Aga hea spetsialist tööta ei jää. Alltöövõtjana teeb ta üht-teist edasi. Sel korral oli tööks liini­kaitsevööndi markeerimine. Eesti Energia on otsustanud vööndit laiendada (metsa võetakse selle käigus kõvasti maha, sest liinide kogupikkus on suur). Mina kõnnin ultrahelisaatjaga liini all ja isa vastuvõtjaga liini kõrval, tema markeerib piirjoone ja kirjutab üles kaitsevööndisse jäävate puude arvu, liigi ja suuruse. Kummalegi poole liini nelikümmend meetrit, hektar liinialust maad iga saja kahekümne viie meetri kohta.

Liinid läbivad Eestit risti ja põiki, lähevad üle kõigi pinnavormide. "Käsk on vanem kui meie," ütleb isa pidulikult ja seob tüki markeerimislinti meetrikõrguse rabamänni külge. Mõistagi pole riiklikud suurfirmad nii sõgeduseni masinlikud, et hakkaksid saatma harvestere rappa, kus pole isegi küttepuule lootust. Selles maastikuosas oleme infokogujad ja kaardistajad. Isa on elupõline metsamees, juba papa oli. RMK-s töötas ta taksaatorina, inimesena, kes kaardistas metsade seisu ja sisestas kogutud info andmebaasi. Tema eluajal tulid metsadesse jäljed, mida seal varem iial polnud, harvesteri jäljed. Harvesteri laastamistöö on võimas, sest masin ise on pööraselt võimas. Harvester on nagu hüperkratt, kes nõuab tööd ja palju, suuri tükke, sest muidu ei tasu ära, masin ei tohi seisma jääda. Kolm tilka verd on liisingulepingu all, ja kui harvester jääb seisma, viib pank su hinge.

Keskkonnaeetika pole metsnikke kunagi häirinud. Juba papat sunniti raiuma tema raiumisvõime viimasel piiril. Ta oli sõjavangis sunnitööl polaarjoone lähedal. Tänapäeval valitseb toonaste tingimustega võrreldes kõikjal sotsiaaldemokraatlik totalitarism ja tööliste paradiis. Papale anti hädapärased riided, hädapärane toit ja ainus napp ellujäämisvõimalus — töö. Raiu oma elu eest! Kui papa laagrist välja surema visati, siis kaalus ta koos riietega alla viiekümne kilo ja lühike mees ta polnud. Ometi ei suutnud nad ka hulgakesi metsaökosüsteemi kuigivõrd kahjustada.

Metsaökosüsteemi ei suutnud kahjustada ka mu isa oma kaaslastega. Kuigi tema tehnoloogia oli juba märksa parem. Mu isa hüüdnimi oli Tööröövel ja mu onu oli üleriigilise raievõistluse võitja, tööeetika nagu Vargamäe Andresel. Poisikestena olime vennaga isal metsas abiks, sikutasime oksi lõkkesse õhtu­pimedani, rampväsimuseni ja rohkemgi. Metsaökosüsteemile ei teinud me kuigivõrd kahju, sest jalamees lihtsalt ei suuda juuri puruks muljuda, mullastiku kapillaarsust rikkuda, hiigellanke lõigata, hooligu ta siis keskkonnast või mitte. Ja ka kõige karmimad mehed on võrdlemisi ilmastikutundlikud, samuti vajavad nende silmad päikesevalgust. Alles harvester muutis kõik. Inimraiuja on nüüd kabiini turvalises ja õdusas mikrokliimas, väliskeskkonnast isoleeritud ning tema töö on midagi arvutimängulaadset. Töö ei nõua enam võimet end piitsutada, keerukaid käelisi oskusi ja suurt füüsilist vastupidavust, vaid pelgalt introvertsust, valmidust pikalt üksinduses töötada. Harvester sobib samuti tsivilisatsiooni sümboliks. Reaalsus on turvaliselt klaasi taga ja laastamistööd saab teha nupuvajutusega, öö läbi, sest tehisvalgus on kaasas.

 

Seekord sattusime hõredale asustusele, põllud ja talud. Mõtlesin mõrult, et Mikita maavanaemade surmasaadik on igati sobiv amet inimesele, kel on head teadmised taimedest, kes seaduse järgi ei tohi õpetada ja kes ei pea enam liialt muretsema, mida rahvahulgad temast arvavad. Eks need liinid olid nõukogude ajal veetud nii, nagu koloniaalvõimud jagasid Aafrikat, joonlauaga otse ja punkt. Kui mõni talu ette jääb, siis häda talule. Nüüd liinikaitsevöönd laienes. Isa märkis üles iga mahavõetava puu, selle liigi, kõrguse ja tüve läbimõõdu rin­na kõrguselt (seda mõõtsin mina) ja nii kogu kaitsevööndi ulatuses.

Me ei kohanud ühtegi meest ega noort inimest, ainult maavanaemasid. Mõnel vedeles hoovil isegi mänguasju. Üldiselt oldi leplikud või resigneerunud. Eriti üks, vene keelt kõnelev, suhtus meisse nagu tsaari esindajatesse, aga oli ka selgelt häirituid, teisel valgusid silmad vett täis ja ta hakkas paluma, et tal mees surnud ja need on mehe istutatud puud ja lõigatagu siis pool, ainult latv, kui nii väga lõikama peab. Isa seletas, et meie ainult tähistame, tema on pensioneerunud taksaator, kes teeb alltöövõttu. Ja et need, kes lõikama tulevad, ei puutu ka õigupoolest asjasse, vaid on teise firma alltöövõtjad. Mis on tõsi. Puude surmaotsus langetatakse kabinetirahus, kus otsustamist ei häiri võra majesteetlikkus ega omaniku veekalkvel silmad.

   

Taluõued olid elav kinnitus Kalevi Kulli kreedole, et aias olgu ainult põlisliigid. Liigirikkus oli väga suur ja läbi põimunud. Mõnes kohas takerdus isagi, ometi tunneb ta taimi väga hästi.

Kujund "Mikita maavanaemade surmasaadik" hakkas kohe esimese talu juures kummitama. Sisuliselt käisime talust tallu (oli ka suvilalaadseid elamisi) ja teatasime, millises ulatuses see peagi lagedaks tõmmatakse. See töö on veel hullem kui kohtutäituri oma. Sammusime, nöörsaapad jalas, pikad pussid oksaraiumiseks vööl, minu käes pika toki otsa pandud ultrahelisaatja. See oli nagu vikat Surma õlal.

Pole liialdus öelda, et kõrgepingeliini postides on midagi sakraalset, eriti neis hiiglaslikes nurgapostides, mis on nagu vähendatud Eiffeli tornid. Seal all seistes ei ümbritse sind vaikus, vaid moodsa aja gregooriuse laul — kõrgepingeliinide lakkamatu, ähvardav, lausa numinoosne undamine.

Käid talust tallu ja teatad, millised puud jäävad uute piirjoontega hukkamistsooni, nimetad end mõttes Mikita maavanaemade surmasaadikuks ja sealjuures tunned oma neelatud halemeelsuspisaratest mingit kummalist esteetilist naudingut — nii vist kunst lohutabki.

 

*

 

Ajauksed muudkui sulguvad ja sulgunud oli ka see. See ei tulnud šokina. Olin vanaema juba pikalt ette leinanud, sest vanaisa suri suvel 2016 ja nad olid abiellunud 1949. Kuuekümne seitsme abieluaastaga kasvab päris kokku, eriti talus, kus loomad hoiavad sunnismaisena. Ja kui üks sureb, hääbub ka teine kiirkorras.

 

Matus oli luterlik. See üllatas mind, aga ainult korraks, sest tuli meelde, et vanaema oli usklik. Või vähemasti nii oli ta kunagi kaude öelnud. Jutuks see ei tulnud, sest lapsed ja lapselapsed on kõik paduilmalikud, ja välja see ka kuidagi ei paistnud. Risti seinal polnud ega piiblit öökapil. Kirikus ta ei käinud. Võimalik, et see oli papa pärast. Abikaasa Johannes oli ju Waffen-SS-i relvagrenader, veregrupp kaenla alla tätoveeritud, "musta märgiga valge lind", ja pidi "olema madalam kui muru", nagu ütles matusetalituse pidanud kirikuõpetaja, kes on ühtlasi ka ajalooõpetaja. "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" oli igatahes praktiline eluprintsiip. Või pigem ellujäämisprintsiip. Igasugune kurtmine oli samuti nulli keeratud. Vanaema ei hädaldanud kunagi, imestas, rääkis kaasa, aga ikka nii, et mis teab tema neist uue aja asjadest. Kui Ott Sepp mängis "Tuju­rikkujas" Jumalat, siis küll ütles, et nii poleks pidanud tegema, aga see oli ka kogu kommentaar.

Kuigi ta pärines väga vaestest oludest (väike kollane maja ehitati isa kõrval saunas elades), oli neil siiski vähemalt üks raamat, mis oli soetatud juba õige ammu. Uus ja Vana Testament, 1739. Eesti kirjakeele kanoniseerinud piiblitõlge. Selle pärandas ta mulle juba mõne aasta eest.

Ja see tohutu lüpsmine. "Lehmal ei ole pühapäeva," ütles ta ikka. Lehmade kaupa randmemaratoni, päevast päeva (esimeseks lüpsiks ärgati kella viie paiku). Eredalt on meeles, kuidas ta tõmbas piima udarast otse tassi ja ma jõin seda. Mäletan, et see maitses mulle (praegu tekitab mõtegi vahutavast lehmakuumast piimast kerget iiveldust). Ja kurja kuke käest päästis mu ära. Mu esimene tõsisem fight oli kurja kukega ja ma olin selgelt alla jäämas. Vanaema tuli, reha käes, ja tegi kukele säru.

Isiklik nostalgia võib maalida olnust ühekülgse pildi. Seda sobib ehk tasakaalustama juhtum Liivi muuseumist. Oli olnud soe suvepäev, päike oli juba puulatvades, vestlesime kolmekesi: mina, ökoloog ja looduskaitsetegelane Kristjan Piirimäe ja Valdur Mikita. Rääkisime ühest ja teisest, kui Kristjan Piirimäe küsis, kas saaksime tulla appi heina tegema. Kristjan peab loomi ja on mitmes asjas eeskujulikult, lausa hobuseni madaltehnoloogiline. Mikita pihtis siis oma heinategemistraumat ja õigupoolest on ka mul see trauma. Heinategu ei ole mingi tuulepealse maa idüll, see on lämbe, higine, täis kehale kleepuvaid heinapepresid ja parme, väga raske ja ebameeldiv töö (tõsi, suurima töötrauma sain vist ikka tolmuses ühistulakas hämaruseni heinapakke loopides). Heina­teo kogemuste vahetamine ei tähendanud meile pajatusi helgest lapsepõlvest, pigem oli see meeste omavaheline armidega praalimine.

Lehmaorjus on ränk orjus. Aga tõsi on ka see, et täiskasvanuks saada tähendab saada orjaks. Ja kui ori on liiga kange sõna, siis teenijaks. Jätkusuutliku ühiskonna standardinimene pole vaba indiviid, vaid teenija, enamasti oma laste (ja/või raugastunud vanemate) teenija. Inimese elu alguses (ja elu lõpul) on teiste hoolitsus hädavajalik. Inimene ei sünni vabaks, nii saab mõelda ainult ülbe aadlik. Inimene sünnib teenindatavaks, et saada teenijaks.

Vanaema lüpsis lehmi ilma puhkuseta, hullemgi veel, ilma puhkuse lootuseta, päevast päeva ämbrite kaupa. Ma isegi mäletan neid kaadreid iseseisvumise taastamise ajast, kus Savisaar seletab võilao ukse juures midagi sabotaažist. Meil oli samal ajal võid mitmekiloste kamakatena. Võimalik, et peenem nina ütleks tänapäeval, et niisugusel võil on küljes "lauda maitse". Sest see oli algusest lõpuni käsitöö. Mamma kurnas piima läbi riidelapi ja jahutas allikas (see ei ole kunstiline liialdus, majast paarikümne meetri kaugusel on allikas, maja ise on kinnikasvanud järve, turbaõõtsiku kaldal), papa lahutas koore ja koorest tehti võid. Võib öelda, et nad sõltusid uuest riigikorrast sama vähe kui eelmisest, sest isegi leivavili tuli oma põllult. Selle sõltumatuse hinnaks oli ränk ja lakkamatu töö.

 

*

 

Kaido Kama arutleb: "Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-, varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel linnarahval oli maal "tagala" — sugulased, kelle käest sai tuua mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast põgeneda — just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis praegu toovad ka maainimesed omale toidukraami linna suurpoest. Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest. Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise."[2]

Nii ütleb ka Valdur Mikita, et pärimusliku eluvormi, selle "veidra analoogmaailma" alalhoidmisel on mõte, "millest me ise ei pruugi kuigi selgelt aru saada. Aga kui peaks käima "suur pauk", on see võib-olla ainuke võimalus, mis pakuks inimesele pelgupaika. [---] Ja maavanaemasid ei maksaks teps mitte alahinnata. Ühel heal päeval võib see vaikiv, peaaegu nähtamatu matriarhaat selle maailma vägevad oma võluriiki tagasi kutsuda." [3]

 

*

 

Mis puudutab aga selle lapse (ja järgmise) alanud elukaart, siis see katkes peagi pärast embrüogeneesi. Kujutlen teda ütlemas, nagu tänapäeva noored ütleksid: "Cut the crap, kuhu mul tulla?! Fuck it!" Ja tõmbas "juhtme" seinast. Nagu G. E. Lessing kirjutas sõbrale oma vastsündinud ja varalahkunud pojast: "Minu rõõm oli vaid üürike: ja ma loobusin tast nii vastumeelselt, sest pojast! Sest tal oli nii palju mõistust! Nii palju mõistust! [---] Kas polnud see mõistus, et teda tuli siia maailma kiskuda raudsete tangidega? Et ta nii kiiresti selle puudulikkust märkas? — Kas polnud see mõistus, et ta esimesest võimalusest haaras, et siit uuesti minema saada?"[4]

Aga võib-olla oli ta hoopis laps, kes viiski ellu oma vanemate unistuse, mis neil täitmata jäi.

Nii vist kunst lohutabki.

 

[1] V. Mikita, Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof. "Postimees" 26. III 2011. Võrgufail. 

[2] K. Kama, Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus. "Akadeemia" 2013, nr 12, lk 2119—2120. 

[3] V. Mikita, Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof.  

[4] Vt: F. Nietzsche, Moraalivälises mõttes. Tlk Märt Põder. "Akadeemia" 2007, nr 11, lk 2444, tõlkija joonealune märkus.

 Artikkel ilmus Loomingu oktoobrinumbris.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: