1. Ühel suguvõsa kokkutulekul seinale riputatud sugupuud uurides tabas mind äratundmine, et olen seda kummalise kujuga puuvõra juba palju kordi varem näinud. Sugupuu tõlkimine naiivfloristilisse pildikeelde kipub üle jõu käima ka hea käega kunstnikul, ja seda puhtdarvinistlikel põhjustel. Mõned sugupuu oksad annavad rohkesti järglasi ja kasvavad mühinal tüvest eemale, teised soikuvad juba tüve lähedal. Mida suurem sugupuu, seda raskem on evolutsioonilist asümmeetriat jäädvustada ühele pildile. Loomupärase asümmeetria tõttu hakkavad oksad laperdama, meenutades pigem troopilisi liaane või veevoolus lainetavaid vetikaid. Kommunikatsioon loomariigi ja taimeriigi vahel ebaõnnestus taas, kuid selle metsaläinud tõlke rohmakas ilu liidab ometigi kõiki suguvõsasid.

2. Lüües ühe ideaalse tüviteksti mõtteliselt neljaks, saame neli enam-vähem võrdset halgu, mis sisaldavad vaimuruumi talletatud orgaanilist kraami. Need on kirjanik, tõlkija, kirglik lugeja ja mass-inimene.

3. Mass-inimene – see pole mõeldud pahasti. See hõlmab lugejaid, kes loevad lohakalt, kes jätavad raamatu pooleli, kes ei ole (veel) raamatut lugenud, ja neid, kes ei kavatse seda kunagi teha. Kõigele sellele vaatamata on neil teose kohta midagi öelda. Ent kõige rohkem on mass-inimeste hulgas tavalisi lugejaid, kes loevad raamatu läbi ja ei kosta midagi. Vahel ütlevad nad mokaotsast "ajaraisk!" või "kae hullu!".

4. Kõige tähtsam tegelane kirjanduse küttesüsteemis on kirglik lugeja. Tema on kuller kirjaniku (tõlkija) ja lugeja vahel. Tal on suur tutvusringkond. Ta on tulihingelise loomuga. Ta produtseerib loetud raamatutest ohtrasti loovaid (väär)tõlgendusi, mida seejärel kirglikult levitab. Tänu sellele haarab ta oma kiiluvees kaasa üha uusi lugejaid.

5. Kuid mis see on, mis neid nelja ühendab? Ehk on see vahendamise mõnu, kirg jutustada lugu üha uutele kõrvadele, kes sellest veel midagi kuulnud ei ole? On's see "tõlkija hääl", mis neid ühendab? Kirjanik on tõlkija, tõlkija on tõlkija, lugeja on tõlkija. Kirglik lugeja vorbib raamatust mustmiljon originaalset resümeed, sunnib ennast kuulama juuksurisabas ja vaksalipingil. Kirglikku lugejat iseloomustab nauditav oskus kõneleda võõrast raamatust nii, et ta ise poetab end vargsi loo kangelaste hulka. Tont teab, kuidas nad seda täpselt teevad. Aga just niiviisi saab kirjaniku raamatust vähehaaval eripalgeliste jutustuste mets, trobikond anonüümsete lugejate isiklikke ja intiimseid lugusid.

6. Ent mis see on, mida need neli tüpaaži vandeseltslaslikult käest kätte ulatavad? Muidugimõista pole see kingapaar, mille üle kingseppmeister uhke on ja mis ahhetuste saatel leti all omanikku vahetab. See, mida kirglikult edasi antakse, on untsuläinud paar, kaks vasaku jala kinga. Lotmanliktõlkimatuselõhe. Hiilgav tõlkeviga. Andekas autor peidab oma teksti tubli annuse ambivalentsust, mis toob kaasa terve väärtõlgenduste parve. Kuid geniaalse teose tõeline kübaratrikk seisneb selles, et selle parve maad mööda libisev vari osutub jahmatavalt tõetruuks ja hämmastab lugejat.

7.  Kaevame nüüd aga edasi. Et tõlkimatuselõhe? Vaikuse kuristik? Miks muutub inimene selle serval iseäranis kirglikuks, katsub välja panna kõik, et midagiGI selle mõistatusliku loori tagant kätte saada?

8. Olgu selle päästva sufiksi nimi "gi". Osutagu see jumalikule. Nimetatagu teda kõikide maailma sufiksite seas kõigevägevamaks sufiks! Kostku vahel tõlkija peas päästev gigin!

9.  Ristitagu too sufiks eestipäraselt "suhviks". Olgu suhvi taevaliku tõlke võrdkuju!

10. Maakeeli öeldes on suhvi tõlkija kõhutunne. Kui suhvi on kohal, siis pangu vahelträäkija täiega! Nurrugu suhvi vapra tõlkija süles tõlke võiduka lõpuni!

11. Üritatagu nüüd suhvi kaudu lahti muukida pärismaise tõlke spetsiifikat. MidaGIGIGI peab ju siin olema erilist! Eesti keeles ja meeles on palju määratlematut ja sõnastamatut. Maakeeles ja -meeles valitseb "suur suhvi".

12. Kuna paljusid asju paratamatult ei saa keele abil sõnastada, siis katsub autor-tõlkija lugejas vaistlikult esile kutsuda mingisuguseid paleusliku moega teadmusseisundeid. Nii on kõhutunne omamoodi alternatiiv sõnadele, sest lugeja kõhus esile kutsutud tunne on igatahes aus värk, miski, mis antakse edasi otse suhviltsuhvile, ilma et keegi söandaks verbaalse kulimulinaga lõhkuda ablaste vaimude iidset toiduahelat. (Uhh, nüüd läks metsa!)

13. Seega taotleb andekas tõlkija endale eelkõige tõlkepuuet. Tõlkepuue on literaadi doping, mis lubab vilistada tavapärasele tõlkele, s.t panna tavatõlkele lihtsalt pika puuga ja juhtida Pegasus tšempionide koolisõidus üle takistuste nii-öelda lõdva randmega.

14. Vaatame nüüd lähemalt ühte pärismaise mõtte kodupaika – metsa. Mets on tõlkijate palverännupaik. Just nimelt metsa rüpes sirgus inimesest Tõlkija. Animism oli inimese kõige iidsem tõlkeakadeemia. Animistlik inimene püüdis loomu poolest kommunikeeruda kõikide olenditega, katsus taibata loomade, puude ja kivide keelt. Ühise keele leidmine oli tema jaoks elu küsimus. Ellu jäid need, kes sündisid väga hea tõlkevaistuga. Ega suhvi pole mingi naljaasi, suhvi taga on neli miljardit aastat evolutsiooni.

15. Biofiilse kommunikatsiooni eripära on erakordselt suur tõlkimatuselõhe. Animistliku pärandiga kultuur on oma olemuselt kaunikesti võimas tõlkesüsteem. Seepärast on küttide-korilaste leiutatud keel üks veidike teistmoodi keel. Selles sisalduv ollus lubab ühendust võtta mitte ainult inimestega, vaid hoopis suurema ringiga, mis hõlmab kogu loodust taevatähtedest kuni müütiliste esivanemateni.

16. Eesti keeles on biofiilset substantsi omajagu, imitatiividest regilaulude ja loitsudeni. Me pole veel kalurküttide loodud keelest tervenisti lahti ütelnud, kuigi katsume maamulinasse jonnakalt tõlkida Euroopa Liidu seadusi. Andres Ehin poetas kord omanäolisel muhedal moel, et inimene on kõigeks võimeline, ainult trenni tuleb teha. Eestlane on parasvöötme biofiilse massikommunikatsiooni meister. Mats on vana-aja Hardi Volmer, eheh!

17. Eestlane suhtleb veel üsna vabalt loomade, kivide ja saunavanaga, surnud esivanematest rääkimata. Ükskord ma uurisin ühelt ülikooli lõpetanud inimeselt, kuidas see saunavanaga suhtlemine ikka täpsemalt käib. Ega ta ei osanud väga hästi seletada ja ma ei käinud peale ka. Aga tema ebaleva naeratuse taha peidetud kimbatus oli sümpaatne. Ja mind haaras sõnulseletamatu kurbus kõigi nende ajaprakku kaduvate saunavanade pärast…

18. Ainult üks keskustelu vorm paneb siiski veel päris hästi vastu. See on dialoog surnud vanaemaga. Kui inimene läheb kalmule, kus kasvab puu (hing on tema sisse läinud!), siis inimene kummardub mõttes selle kummalise vahevormi poole, kes on poolenisti taim ja poolenisti inimene. Tõlkimise hetk sumedal pärastlõunal, mis puhastab inimest. Viivuks saab inimesest meedium.

19. Nõnda võiksime teha meelevaldse üldistuse, et eesti kultuuris loksub omajagu teadmust tolles ühiselt jagatud ebamäärase kõhutunde anumas. See muudab siinse maailma salapäraseks ja eriliseks. Vahel täitsa arusaamatuks. Sest kollektiivset teadvust eestlastel ei ole. Kõik asjad, mis selle peale üles ehitatakse, varisevad kolinal põrmu. Ent kollektiivse vaistuga ei maksa mängida, see paneb paugu ära!

20. Tõlkija on omamoodi vahemees, kahe maailma vahel askeldav kreatuur nagu too männi- või vahtravanaema seal surnuaial. Kalmulkäik on omamoodi absoluutse tõlke manifestatsioon. Seepärast ongi kõige parem tõlkija surnud tõlkija. Või vähemasti poolsurnud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

21. Oletagem, et pärismaise tõlke üheks eripäraks on kummaline keelemassiiv, mis lubab meid kontakti astuda erinevate olendite ringiga. Eestlaste jumalad – need on kogum hämaravõitu olendeid, kellega käib läbi südame ja maksa vilgas kahekõne. See tähendab, lavale astub somaatiline kommunikatsioon. Kirgliku inimese tunneb ära sellest, et sellisel on iga jumala päev liblikad kõhus. Vahel kapsaliblikad, vahel koiliblikad – vahet pole, elu käib, lausa lendab käes!

22. Saunavanad, metsalised ja muud loomad, kõike tuleb ettevaatlikult kombata ja aimata, mis neil öelda on. Selle umbtõlke mõnu seisneb derridalikus tõdemuses, et midagi olemuslikku libiseb alati käest. Ent vaikusel ja vaikimisel on ometi vahe. Viimasest imbub midagi läbi. Nõnda on puu-vanaema justkui soome keel, taimed on "ungari", kivid aga päris hiina keel – seda keelt mõistvaid inimesi enam siinmail naljalt ei kohta. Kuigi jah, me võime end lohutada sellega, et rändrahnuga juttu puhuvat inimest ei peeta siin automaatselt hulluks, vaid öeldakse ettevaatlikult – vanamutt on pärimuse kandja! Mis sa tahad, ta oli juba Hurda ajal selline! Ja kui edasi mõelda, et kividega rääkijaid jääb aiva vähemaks, siis ära sa ütle – see igivana läänemeresoomeline pärimus on leidnud uue elu trendikates õnnekivides. Iidne mineraalne teadvus ei kao, vaid purskub Tuhala nõiakaevuna välja hoopis teises kohas.

23. Ehk võiks asju ette kujutada ka nii, et inimene sünnib kirgliku biofiilse lobisemisinstinktiga, teda kihutab takka saatusest määratud tung astuda kontakti elusainega. Teisiti lihtsalt ei saa! Kuid selleks on tarvis mingisugust salakeelt, ühiselt jagatud tajuvälja, mis sellise kontakti võimalikuks teeks. Sellest vaatenurgast on ökoloogilise kriisi olemus pigem keelelise iseloomuga. Kontakt ebaõnnestub, konversatsioon läheb pekki juba esimesest lausest, maailm triivib absoluutse vaikuse seisundisse.

24. Kui inimese tõlkijavaistu varases lapsepõlves ära ei solgitaks, õpiks ta kõigiga rääkima, isegi kõrvitsatega. See vana kalurküttide keel võiks ehk tänapäeva inimesele abiks olla. See on algusest peale loodud ületama suurt tõlkimatuselõhet. Hämaruse ja määramatuse jaoks on see keel täpne. Mida vanemaks saab inimene, seda enam imbub temasse tundmatut ja võõrast, ta taipab ehmatusega, et ta kaugeneb vähehaaval iseendast, paiskub laiali nagu täheparv universumis. Ta aimab, et suur osa temast jääbki tõlkimatuks ja tung iseendast lõpuni aru saada on mingisugune noorusaja unelm, mis ei ole määratud täituma. Siin võibki biofiiliast kasu olla. Puukeel on kõige vägevam keel, kõigevägevama kaunikõlaline kosmosekorallidest klorofüllikeel! Olgu targa inimese autokommunikatsioon puukeele sarnane!

25. Niisiis on nõid eelkõige tõlkija. Andekas polüglott, kes kompab maailma eri siseorganitega. Kõnelus käib kõhu kaudu – vähemasti eesti keeles. Introvertne inimene on sünnipärane siseorganist. Eesti keele kõnelejat näib iseloomustavat üks iseäralik erijoon. Nimelt näib siinseid inimesi iseloomustavat imelik hüpersensitiivsus sõnade suhtes. Paljud eesti keele sõnad tekitavad tugevaid kehalisi allusioone, võõrkeelsete sõnade puhul selline efekt puudub. Eesti keele sõnadel on mütogeograafiline "saba". See on meie emakeele kõige kaunim ja mõistatuslikum osa.

26. Eesti keele "metsik" osa tundub olevat ilmatu suur. Võib-olla tuleneb see asjaolust, et keel pole veel valmis, pole veel lõplikult lahti lasknud ennemuistse kõlaga müstilisest-maagilisest korilasekeelest. Nii pole veel valmis saanud ka eesti usk ja eesti kultuur, seal mulksub tohutul hulgal sõnulseletamatut. See annab kirjanikule või tõlkijale imelise vabaduse luua päris oma keel ja usutunnistus, olla osaline maailma loomises nagu müütilistel aegadel, kui maailm veel päris valmis polnud.

27. Sageli ei leia me õigeid sõnu. Vahel tahaks kõik asjad panna jutu- või naerumärkidesse. Kas see pole mitte väike vihje maailma loomisele? Rituaalne kummardus varjudele meie sees?

28. Tõlkimine on eeskätt maagiline toiming. Hea tõlge paneb korraga selget ja segast, huligaanitseb autori ja lugejaga. Selle arrogantsi ees me variseme põrmu, heidame käest terariistad ja haarame puust mõõgad, sest maailm pole ikka veel päris valmis.

29. Tõlketeoreetik ja ketserõpetlane Douglas Robinson on arvanud, et tõlkija kasutab sõnade valikul eelkõige oma keha, loksutab sõnu ihu sisemuses edasi-tagasi, leidmaks õiget tähendusjälge. Somaatiline tõlkevaist on hea tõlkija tunnus. Nähtavasti jõudis Robinson oma teoreetiliste lähtekohtadeni soome keele üle juureldes. Selles mõttes meenutab see veidi Tolkienilugu, kes oma nooreea "Kalevala"-kummitused hiljem vägevaks triloogiaks traageldas. Siiski tundub, et Douglas Robinson ei leidnud vahest päris õigeid sõnu. "Somaatilisus" ja "performatiivsus" on justkui vihje mustkunstniku kübarale, mis muudab sõna tähenduse tähendamissõnaks. Kuid see, millest Robinson tegelikult räägib või rääkida tahaks, on hoopis maagiline sõna. Ja selle paranduse valgel saavad paljud asjad märksa selgemaks.

30. Maagiline sõna on somaatiline sõna, nabaaugus nurruv sõna, see on pika ja vonkleva mütogeograafilise hännaga sõna. Oivaline on see, et maagilisest sõnast on justkui saamas tänapäevase tõlketeooria lipulaev. Kuhu me niiviisi välja jõuame! Kehalisusega ei või ometigi liiale minna!

31. Kuid me pole sugugi veel liiale läinudki, alles üritame ettevaatlikult ust lahti muukida. Mõõdutundetu liialdamine kehalisusega on ainult väike samm tasakaalu suunas, mis ägiseb sajanditepikkuse keha ja vaimu asümmeetria diagnoosi all. Kognitivistika koperdas kogemata maagilise sõna otsa, igatahes saab nüüd pikaks ajaks lõbu laialt olema. Läänemeresoomlase keeletaju on kaunis kehaline, lausa rõhutatult kaunikehaline, oleks ainult oimu seda rikkust kokku rabada!

32. Wolfgang Köhler, Tallinnas sündinud baltisakslasest geštaltpsühholoogia vanaisa, joonistas end ajalukku üpris eriskummalise pildiga. Ta sirgeldas paberile kaks kujundit, ühe nurgeliste ja teise ümarate vormidega. Katseisik pidi arvama, kumb neist on "takete" ja kumb "baluba". Loomulikult teame kõik õiget vastust, kuid põnev on hoopiski see, et selline imelik sünesteetiline tähendussild on lausa keeleuniversaali mõõtu, andes endast märku väga paljudes keeltes. Siinkohal võiks fantaseerida, et Köhler sai oma idee erakordselt sünesteesiaaltist eesti keelest, mille kõla teda alateadlikult varases lapsepõlves mõjutas.

33. "Takete" ja "baluba" (hilisemas versioonis "maluma") lugu tundub eesti keeleruumi taustal tegelikult kole rohmakas. Eesti keele sünesteetiline nüansirikkus on keeltemaailmas täiesti omaette nähtus. Shapir-Whorfi hüpoteesi najal hämaruses kobades võiks oletada, et küllap see on mõjutanud omajagu ka eesti keelt kõneleva inimese mõtteilma. Kui haritud inimene kuulab muusikat, siis eestlane, sunnik, kuulab mustikat. Et siis, sünesteet või nii…  Selles maagilise moega somaatilises läbilöögis ilmutab end eesti keele muinasjutuline rikkus.

Ilmunud "V Tõlkija hääles".