Alari Allik. Kuidas olla oma tõlkega rahul? ({{commentsTotal}})

Japanoloog Alari Allik.
Japanoloog Alari Allik. Autor/allikas: ERR

Tõlkijatega rääkides on kõrvu jäänud, et raske on olla oma tõlkega rahul. Kuskil südamepõhjas närib süütunne, et äkki oleks tulnud teha midagi teisiti, äkki oleks pidanud veetma veel nädala või kuu või aasta erinevaid tõlkevariante kaaludes ja sõnastuse peale mõeldes.

Kindlasti jäi midagi olulist märkamata, mõtleb tõlkija. Ja kui siis keegi veel kirjutab kriitilise arvustuse, milles selgub, et tõlkes olidki mingid vead, et midagi jäigi kahe silma vahele, siis tekib tahtmine tõlkimisest sootuks loobuda ja oma tõlkijariistad nurka visata. Tahan järgnevalt jagada teiega oma lühikest veidi võib-olla müstiliselt mõjuvat käsitlust tõlkeprotsessi intiimsest olemusest ja mõelda sellele, miks tõlkijat jääb pärast tõlke valmimist tihti närima väike kahtluseuss. Mulle tundub, et kui see uss sealt hinge sügavast põhjast päevavalgele kiskuda ja seda elukat põhjalikumalt uurida, siis on võimalik temaga sümbioosis elama õppida.

Mõni aasta tagasi külastas Eestit tuntud tõlketeoreetik Douglas Robinson, kelle nägemus tõlkija tegevusest ja tõlkeprotsessi olemusest on palju avaram kui paljudel teistel sama valdkonna inimestel, mistõttu teine hiljuti Eestis käinud tõlketeoreetik Lawrence Venuti on teda lausa müstikuks tembeldanud. Milles seisneb siis Robinsoni süü? Ida-Aasia kultuure ja tänapäeva neuroloogia edusamme tundva inimesena julges ta astuda vastu Läänes levinud dualistlikule arusaamale kehast ja vaimust. Üks meie kultuuri eeldusi on see, et vaimne töö ja füüsiline töö on kaks eri asja, kusjuures esimene on tänapäeva ühiskonnas ilmselgelt kõrgemalt hinnatud ja tasustatud. Aga kas tõlkija siis ei töötagi kehaga? Kas tema vaim hõljub mingis kehatus olekus nagu kuukuninga pea, mis Terry Gilliami filmis "Parun Münchhauseni seiklused" end pidevalt keha küljest lahti kruvida püüdis? Ma olen Robinsoniga nõus, et kui rääkida tõlkimisest ainult kui vaimsest ja intellektuaalsest tööst, siis jääb tõlkimisprotsessi üks oluline külg varju.

Paljud tõlkimisega seotud inimesed tunnistavad, et tõlkija ei langeta valikuid ainult ratsionaalselt, kuigi intellektuaalsetel protsessidel (uurimistöö, sõnastike kasutamine jms) on tema tegevuses kahtlemata oluline roll. Üks tähtis oskus, mis kõikidel tõlkijatel on suurepäraselt arenenud, on võime tunda ette oma lugeja reaktsioone. Igal sõnal või väljendil on mingi kindel mõju ideaalsele lugejale, keda tõlkija endale kujutleb: siin ta ilmselt muigab, siin ilmselt on ehmunud. Robinson ütleb, et see tuleb paljuski viisist, kuidas me lapsepõlvest peale keelt oleme õppinud. "Õige" või "vastuvõetava" sõnaga kaasnevad positiivsed somaatilised markerid – ema naeratab, õpetaja vaatab uhkusega otsa. "Vale" või "sobimatu" sõnaga kaasnevad markerid on aga negatiivsed –  isa vihastab, sõber solvub, õpetaja noomib. Sellised reaktsioonid internaliseeritakse, mistõttu hakkame edaspidi ka ise eri sõnu või väljendeid lugedes kogema erinevaid somaatilisi seisundeid. Ropendamist kuulates lähebki süda pahaks ja ülevat luulet kuulates muutub endagi keha justkui eeterlikuks. Kui tõlke keelekasutusega on kõik korras, siis noogutame rahulolevalt ja tunneme end õnnelikult – jälle somaatilised reaktsioonid! Kui tõlkes on ebatäpset keelekasutust või mingeid stilistilisi vääratusi, siis turtsatame pahaselt või lööme raamatu hoopistükkis kinni. Robinson ütleb, et nii mõnedki keelepuristid on kindlad, et nende pidev vajadus teiste grammatikavigu parandada on puhtalt intellektuaalne ja vaimne tegevus, kuigi tegelikult on selle taga somaatilised reaktsioonid, mida nad ise võib-olla endale kunagi teadvustanud pole. Tõlkimise puhul on tähtis endale selliseid kehalisi reaktsioone teadvustada. Väga oluline on kogemus sõnade mõjust, teadmine sellest, mida sõnad ja väljendid päriselt teevad. Tõlkija peaks olema sellistele sõnakogemustele väga avatud ja proovima aidata kaasa tõlgitavate autorite sõnade lihaks saamisele, et sõna poleks lihtsalt oma sõnaraamatuvaste, vaid ka päriselt teeks asju.

Milline on sellisel juhul tõlkija positsioon, mida tõlkija teeb? Tõlkija asetab ennast intiimsesse ruumi kahe väga tundliku keeleinimese – autori ja lugeja vahele. Tõlkija on see, kes neid kahte ühendab. Autori jaoks kaasnevad keeles iga üksiku sõna ja väljendiga isiklikud seosed, mingid väga konkreetsed tundevarjundid. Mõnel autoril (sellised on näiteks Tanizaki Jun'ichirō ja Valdur Mikita) kaasnevad sõnadega ka sünesteetilised seosed – sõnadel on värv ja lõhn. Tõlkija proovib end häälestada autoriga samale lainele, ta proovib oma isiku seada tagaplaanile, et teha ruumi täiesti teistsugusele keeleolendile. Samas peab ta taaslooma omaenese keeles autori teksti ainuomast mõju. Seda mõju ei saavuta ta ainult intellektuaalse tegevusega, vaid autori teksti intiimse tundmise kaudu. Ta laseb autoril enda kaudu rääkida uute sõnadega, mille mõju on tõlkija emakeeles sarnane. Sõnade mõjuvuse üle otsustades peab ta tundma ette lugejate võimalikke somaatilisi reaktsioone – siin nad naeravad, see sõna mõjub jaburalt, see jätab külmaks. Nii sildab tõlkija kaht erinevat kehalisust.

Lisaks ühendab tõlkija tõlkimishetke olevikus ka kahte aega. Autor asetseb minevikus, lugeja aga tulevikus. Tõlkija toob need kaks iseendas kokku. Tema intiimses kogemuses saab autori sõna uuesti lihaks, aga juba on ettehaaravalt kohal ka lugeja, kes üle tõlkija õla seda teksti jälgib (naerab, nutab jne). Tõlkija peab tulema toime kahe kummitusega, kes tema tegevust pingsalt jälgivad. Ta peab nendega koos elama ja hingama. See intiimne osadus aitab tal vahetult edasi anda seda, mis moodustab teksti tuuma. Tõlkekulg võib tõlkija nõnda endasse haarata, et ta vasak käsi ei tea, mida parem teeb, kuigi kõik tema teadmised ja oskused on sajaprotsendiliselt mängus. Kuskilt pakuvad end välja vasted, kuskilt tulevad lahendused. Sellises minatus kolmainsuses laseb ta sõnadel voolata ja tekst võtab vähehaaval justkui iseenesest kuju. Kuigi paljud otsused on langetatud sõna- ja käsiraamatute ning iseseisva intellektuaalse töö tulemusena, on heas tõlkes alati suur hulk maagiat, mis tuleb eespool kirjeldatud intiimsest tunnetusest, kuhu on haaratud kogu tõlkija olemine.

Ma arvan, et just see maagiline osa tekitab süütunnet. Selle eest on raske vastutada, sest tõlkija ei tohiks kõhutunde järgi justkui midagi teha. Tõlkida tuleb peaga, mitte kõhuga, öeldakse talle, aga samas teavad kõik, et see pole nii. Kui kriitik tuleb ja analüüsib teksti, siis teeb ta seda sageli ainuüksi intellektuaalsel pinnal – lappab sõnaraamatuid, leiab vigu, avastab väljajätteid. Kui tõlkijalt nõutakse ratsionaalseid põhjendusi, miks ta üht või teist asja just nii tõlkis ja mitte teisiti, siis ei oskagi ta tihti midagi öelda. Selleks peaks ta tagasi saama sellesse algsesse osadusse, kus need valikud tehti, kus tõlge teostus teataval kujul, aga nüüd on see juba möödas, läinud. Tõlge sai selline, nagu ta sai, kogu keha, kogu olemist mängu pannes – kahetseda pole midagi! Kui tõlkimise hetkel tundus asi õige, siis küllap ongi. Mis sest, et hiljem ei oskagi nagu põhjendada, mis siis päriselt juhtus, miks sai just nii tõlgitud.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Tõlkija Hääl



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: