Mart Laar: julgus jääda metsa poole ({{commentsTotal}})

"Hommik Anuga" 4. veebruaril Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Toomas Haugi intervjuu Mart Laariga veebruari Loomingust.

TOOMAS HAUG: Mul oli võimalus jõudumööda kaasa teha iseseisvuse taastamise liikumist, kust paljud humanitaarid siirdusid elukutseliselt poliitikasse ja sinust sai 1992. aastal Euroopa noorim peaminister. Isiklikest asjust kõnelemiseks polnud tollal õieti aega. Seepärast küsin nüüd: räägi natuke oma kasvukeskkonnast, kuidas kujunes sinu kiindumus Eesti ajaloo vastu?

MART LAAR: Esiteks pean tunnistama, kui kõrvust tõstetuna end tunnen, andes Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul usutlust 1923. aastal asutatud ajakirjale „Looming”, mis on ka mulle omal ajal uusi väravaid avanud ning väljakutseid pakkunud. Küsid, kust on pärit minu huvi Eesti ajaloo vastu. Kui seda isegi teaksin. Nii kaua kui end mäletan, on see olemas olnud. Elasin Tallinnas, aga veetsin eriti väiksemana palju aega vanavanemate juures Viljandis. Vaevasin vanaisa päris ära, sundides teda üha uuesti ja uuesti Viljandi lossimägedes Villu keldrit otsima ning Linnamuuseumis sureva Lembitu kuju vaatamas käima. Ning hoidku taevas, kui vanaisa mõne osa oma ettenähtud jutust rääkimata üritas jätta, sest siis parandasin teda halastamatult. Ja ega mu ema saatus kergem polnud, tema pidi minuga lõputult mööda Tallinna vanalinna matkama ja kõiki selle muuseume külastama. Tagantjärele tajun ajaloohuvi taga kaht tegurit. Esiteks oma lapsepõlve aja olustikku, mida võiks nimetada „kadumise sümfooniaks”. Kuigi aeg enne minu sündi oli veel hullem, siis kadusid inimesed, minu ajal aga haihtusid järjepanu asjad. Seejuures lapsele olulised asjad, nagu jäätisekärud või Kohinoor-pliiatsid ning elevandiga kustutuskummid vanaisa kirjutuslaua sahtlis. Hiljem sain aru, et Tallinnas olid need asjad veelgi kiiremini kadunud. Viljandil oli vahest just oma väiksuse tõttu õnnestunud kauem säilitada „Eesti aja hõngu”. 

Elu teine pool on aga kujunenud otsekui „naasmise sümfooniaks”, kus naaseb isegi selliseid asju, mille olemasolust mul aimugi polnud. Teiseks ärgitas minu ajaloohuvi otseselt nõukogude võim. See oli sedavõrd valsk ja valedest läbi imbunud, et tõi juba iseenesest kaasa kirgliku huvi teada saada, kuidas asjad tegelikult on. Suuremast peast suunasid mind ajaloo juurde aga „Kodulinna” liikumine Tallinnas ja Linnamuuseumi kodu-uurijad Karl Laanega eesotsas, siis Rudolf Põldmäe, Helmut Tarand ning loomulikult professor Sulev Vahtre, kelle isiklik eeskuju näitas mulle, kuidas jääda ausaks iseenda, Eesti ja ajaloo ees. 

T. H.: Me kohtusime esimest korda ühel 1986. aasta sügisõhtul, kui ilmusid „Loomingu” toimetusse käsikirjaga, mis kandis pealkirja „Tuglas, ajalugu ja „Ado Grenzsteini lahkumine””. Just selle artikliga algas „Loomingu” veergudel tõsisem Eesti ajaloo valgete laikude likvideerimine, nagu seda tegevust tookord leebelt nimetati. Vahepeal oled sa ära teinud mitme mehe töö nii poliitikas kui ka ajaloo vallas, uurijana ja literaadina, rahvavalgustajana, pedagoogina. ESTER näitab praegu sinu nime alt 166 trükist, mille seas on ohtralt kooliõpikuid, muidugi ka hulganisti tõlkeid, kordustrükke ja sinu osalusel valminud raama­tuid. Sinu küllusesarvest tuli viimati ajalooline eesti kokaraamat. Enne seda eesti armastuslugude antoloogia. Äsja avaldasid raamatuna Eesti ajaloo omalaadse kokkuvõtte „Metsa poole”. Peaksid tundma oma rahvast küll iga kandi pealt. Kuidas on kujunenud sinu arvamus eesti rahvast, milline on sinu pilt eestlaste rahvuslikust iseloomust?

M. L.: Eestlase rahvusliku iseloomuga on palju tegeldud küll. Loomulikult on siin liikvel suur hulk käibetõdesid, olgu näiteks tuntud väljendid „eestlase parim toit on teine eestlane”, „kus kolm eestlast, seal viis arvamust” või õpetus „esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad”, mida väikeste variatsioonidega kasutab enda kohta enamik maailma rahvaid. Eestlase loomu kohta ei saa me nende järgi just palju teada. Paremaid tulemusi võib anda eestlastele kui rahvusele iseloomulike omaduste otsimine. Jätan siingi kliimast ja geograafilisest laiusest tingitud nähtused kõrvale ning keskendun kas või eestlaste permanentsele ebakindlusele maailma, teiste ja iseenda suhtes. Sest kõik tunduvad kuidagi ebatäiuslikena. Ja see maailma ja iseenda ebatäiuslikuks pidamine ajab eestlase ikka täiega vihale, teeb nõudlikuks ja vaata et kurjaks.

Eestlane on alati millegi pärast mures ning veendunud, et kohe-kohe algab katastroof. Kui midagi on hästi, siis peame tingimata üritama seda veel paremaks teha, ning kui see paremaks tegemise käigus vussi läheb, nendime elutargalt, et seda me ju ütlesime. Eestlased ei oska elust rõõmu tunda ega end lõdvaks lasta, neil oleks nagu kogu aeg pind tagumikus. Seegi võib aga omane olla mitmele teiselegi keeruka ajalooga rahvale, kelle kõiki nelja aastaaega saab ühtviisi iseloomustada sõnadega „kehv suusailm”. Tulemuslikum võib olla selle otsimine, mis on meie rahva eripära, mis meid teistest eristab. Siin jääb kohe silma eestlaste iroonia, ka eneseiroonia. See võib aga avalduda ka tugeva nõudlikkuse ja rahulolematusena, mis kipub meid ajuti muutma kurjaks ja pahuraks. Tundub, nagu valutaks meil pidevalt kõht, mis ei lase ei endast ega teistest rahuldust tunda. Kokkuvõttes võib aga tõdeda, et eestlase olemus pole ei halvem ega parem teiste omast, me ei saa end teistest halvemaks ega paremaks pidada. Üks asi ehk siiski on. Nimelt oleme tugevalt metsa poole. Tegelikult ei tohiks meid ju üldse olemas olla. Oleme otsekui Lõuna-Ameerika liblikaliik, kel on nii laiad tiivad, et ta ei tohiks suuta lennata. Ainult et liblikas seda ei tea. Ja ta lendab. Ka eestlased on saanud hakkama asjadega, mis pole võimalikud. Eesti iseseisvus ja selle taastamine on üks näide. Selle võisid ette võtta vaid inimesed, kel olemasoleva tegelikkusega ikka väga hägusad kokkupuuted. Ühesõnaga, nad pidid olema ikka täiega metsa poole. 

T. H.: Mul tuleb millegipärast meelde Kaido Kama, kes mängis olulist rolli kodanike komiteede liikumises ja elas kuskil Lõuna-Eestis, tõenäoliselt metsas. Mäletan, ta ütles kord Estonia puiesteel olemasolevas hägusas tegelikkuses jalutades, et oli naisele lubanud: teeb Tallinnas vabariigi ära ja läheb kohe koju tagasi, ei hakka kauem linna peal aega raiskama. Olid ikka tundelised, isegi boheemlikud ajad!

M. L.: Ei julge nüüdses poliitkorrektses ajas isegi mõelda kõigele sellele, mida mu silmad on pidanud nägema. Need olid päevad, mis enam kunagi ei kordu. Nii nagu 1920. aastate kombekas ja viisakas Eesti riigis oli imelik meenutada, kuidas 1918. aastal sai alustatud. Loovat metsikut boheemlust oli ka siis palju.

T. H.: Nüüd oleme tihti teises äärmuses. Näiteks tänapäeva ajaloolaste puhul jääb vahel mulje, et teaduslikkuse taotlemine on vaigistanud igasugused tunded. Sellega võrreldes oled sina tundeline, isegi romantiline ajaloolane. Sinu käsitlusobjektiks on isamaaliselt motiveeritud eestlaste tegutsemine läbi ajaloo. Lähtud arusaamast, et ajalugu ei kujunda mitte tagantjärele abstraheeritud protsessid, vaid elavad inimesed. Sinu monograafia „Äratajad” on siin parim näide. Sa oled minu arust selle XIX sajandist alguse saanud aatelise koolkonna liige, kes tahab midagi oma rahvale „anda” — olgu eepose või ajaloo või mõne ajaloosündmuse või -tegelase, ajaloost lähtuvat jõudu või julgustust, läbiproovitud veendumusi. Uuem ajalooteadus ja -ideoloogia tegeleb mõnikord otse vastupidisega — kuidas ajalugu „tagasi võtta” ja professionaalide mängumaale valjastada. Mis on sinu meelest ajaloouurimise sügavamad eesmärgid?

M. L.: Ei tea, kas ajaloo uurimisel peabki mingeid kindlaid eesmärke olema peale selle, et antakse minevikust nii õige pilt, kui suudetakse — subjektiivne on see niikuinii, isegi kui subjektiivsust või vahel koguni suunatust üritatakse teadusliku aparaadi või mingi ajaloo dekonstrueerimise taha peita. Pealegi olen avastanud, et tihti teavad raamatud ise, miks nad tahavad ilmale tulla. Heal juhul saab autor sellest kirjutamise ajal aru. Viimasel ajal tahavad minu raamatud näiteks jäädvustada ajalukku sealt kadunud või kaduma kippuvaid nimesid. 

Eks ma olen siin tugevalt mõjutatud Villem Reimanist, tema veendumusest, et mitte olud ei tee inimesi, vaid inimesed kujundavad olusid. Ajaloo mõistmiseks on püüe mõista inimesi, kes seal tegutsesid, möödapääsmatu. Ilmselt on see tunne tugevnenud ajaloolise pärimuse kogumisega, mis näitas, et toimunu võib olla oluliselt värvikam, kui kõikvõimalikes annaalides kirjeldatakse. Oma panuse andis siin ka tegutsemine poliitikas, kus sai lõplikult selgeks, et ühe või teise asja toimumisel võivad olla sootuks teised põhjused, kui ametlikult räägitakse, ning mismoodi võib maailma mõjutada see, kuidas keegi kellegagi läbi saab. 

T. H.: Olen lugenud mõnda su ajalooraamatut nagu põnevat romaani. Need on teinud õige lähedaseks inimestega, kes pärast sõda metsas vastupanu osutasid või enne seda Sinimägedes traagilisel kombel Teist Vabadussõda pidasid. Milliseid eesti ajaloolisi romaane sa ise jälle kätte võtaksid? Kellest või millest olulisest on meil ajalooline romaan puudu?

M. L.: Lihtsam oleks ütelda, millest meil ajaloolised romaanid olemas on. Väga palju on puudu. Osalt tuleneb see kokkuleppe puudumisest, mis asi see ajalooline romaan üldse on. Kas ainult see, mis räägib mitusada aastat tagasi aset leidnud sündmustest, või piisab ka viiekümnest aastast? Miks „Kolme katku vahel” on ajalooline romaan, „Mesmeri ring” aga mitte? Miks August Mälgu „Surnud majad” on ajalooline romaan, August Gailiti „Isade maa” aga mitte? Ja miks me peame üldse ajaloolisest romaanist rääkima, vahel võib lühivorm piisavalt ütelda, nagu Krossi „Pöördtoolitund”. Ajaloost ei pea ju üksnes romaane kirjutama, Mats Traat on selle kohta hea näide. Ikka ja jälle võtan aga kätte Karl August Hindrey raamatud. Neis pole küll nii palju ajaloolisi detaile, see-eest üritab ta oma tegelaste hinge tungida, et ajastu ilu ja võlu edasi anda. 

T. H.: Väikeste rahvuskultuuride harimine muutub ilmselt üha ennastsalgavamaks tegevuseks, sest tehnoloogia areng läänes sarnastab jõuliselt elustiile, nõrgestab inimeste seostust kohaga, oma ajalooga, pakub asemele uusi massikultuurilisi identiteete. Kuidas Eesti peaks ennast selles olukorras orienteerima?

M. L.: Ajalugu on meid juba ära orienteerinud, nii et siin oma saatusest pääsu pole — kuulume õhtumaa kultuuriruumi. Teisalt on karta, et teistsuguste valikute tegemise korral meid mitme sugulasrahvaga sarnaselt enam alles poleks. Just suutmatus meid lahti haakida õhtumaa kultuuriruumist oli peamine põhjus, miks me nõukogude sulatuskatlast suhteliselt tervena pääsesime. Ainult et Euroopasse tagasi pöördudes oleme avastanud, et Euroopa pole enam täpselt selline, nagu ta meist teisele poole raudset eesriiet maha jäi. Ta on vahepeal lihtsalt arenenud. Mõned muutused võivad meile ka ehmatavad tunduda, kuid ilmselt oleksid ka raudse eesriide taha jäänud riigid samad muutused läbi teinud, kui nad oleksid saanud arengut loomulikul teel jätkata. Ühiskondade konkurentsivõimet vaadates on suuremal sallivusel ja avatusel oma põhjendus. Võimalik, et mõnel alal näeme meie läänes omaks võetud hoiakute selliseid tagajärgi, millest vastava poliitika algatajatel aimugi ei saanud olla. 

Nii võib olla natuke ka massikultuuriga: mida rohkem massikultuuri, seda tugevam tundub ka tung individuaalsuse järele. See peaks väiksematele kultuuridele looma püsimiseks head eeldused — loomulikult ainult siis, kui ise ollakse piisavalt põikpäised, et oma rida rahulikult ja kindlalt ajada. Ning kindlasti mitte sulguda. Sest need kultuurid, mis hirmust või muudel põhjustel sulguvad, kipuvad kaduma.

T. H.: Euroopas annavad endast märku poliitikud, kes unistavad „Euroopa Ühendriikidest”. Ka see on ilmselt läänes toimuv areng. Aga mis siis, kui see ongi Euroopa Liidu taolise ühenduse sisemine loogika: muutuda üha tsentraliseeritumaks, ebademokraatlikumaks ja lõpuks mingit tüüpi (leebeks?) impeeriumiks?

M. L.: Hetkel kipub Euroopa liikuma pigem vastupidises suunas, kui vaadata Brexitit ning Katalooniat. Eks see võib mõne eurokraadi peas sünnitada igasuguseid mõttekonstruktsioone, sest kellele ei meeldiks omada samasugust võimu, kui on Ameerika Ühendriikide vastaval riigiteenistujal. See unistus siiski ei teostu. Ja seda vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks pole selleks tänapäeva Euroopas ei eeldusi ega võimalusi. Kas keegi kujutab ette, kuidas sel teemal referendumeid hakataks korraldama? Teiseks pole selle jaoks ka vajadust, sest oleks illusioon uskuda, et mingit sorti ühisriik muudaks meid tulevikku vaatavaks ja konkurentsivõimelisemaks. Ja kolmandaks pole sel mingit mõtet, sest Euroopa eripära ning tugevus seisnebki just selles, et ta on rahvusriikide mosaiik. Just sellisena on ta särav ja värvikas. Kuidas see kaadervärk tõhusamalt toimima saada, on sootuks teine küsimus. Loomulikult võib sellegi kohta esitada eestlase lemmikküsimuse „aga mis siis, kui...”. Oleks me seda oma riigi loomisel või taastamisele asudes küsinud, oleks need sammud ilmselt astumata jäetud. Ei maksa võdiseda ega pidevalt midagi karta, et mine tea, järsku juhtub. 

T. H.: Vabariigi 100. aastapäeva puhul tuleb rääkida mehest, kes 25. veebruari hommikul Reaalkooli trepil kuulajaskonnale vabariigi loomise tõsiasja teatavaks tegi — hetk enne Saksa okupatsioonisõdurite saabumist. See oli Konstantin Päts. Mul on jäänud mulje, et oled suhtunud hilisemasse Pätsi mõnevõrra kriitilisemalt kui mina. Aga ükskõik kuidas hilisemat Pätsi hinnata, ei kustuta see ometi varasemat. Kui Päästekomitee 24. veebruari hommikul Tartu maantee konspiratiivkorterist lagedale ilmus ning Päts, Vilms ja Konik autokastis läbi linna sõitsid Reaalkooli kõrvale pangamajja Eesti riiki välja kuulutama, siis oli linnas, kust punased polnud veel täielikult põgenenud, küllalt rahutu, kostis tulistamist jne. Ja see polnud ainus kord, kui Päts Eesti nimel oma elu või tervisega riskis. Kuidas ikkagi jääda Sulev Vahtre kombel ausaks iseenda, Pätsi ja ajaloo ees? Kuidas Pätsi mälestust jäädvustada? Lõppude lõpuks on ta ju üks Eesti riigi Founding Father, asutaja-isa?

M. L.: Ega me nüüd Pätsi küsimuses nii erinevatel seisukohtadel pole, oleme isegi sel teemal koos artikli kirjutanud. Minuga on üldse nii, et kui kuulen Pätsi sõimatavat, tunnen vajadust tema kaitseks välja astuda, kui teda kuskil ülistatakse, tunnen tungi teda kritiseerida. Olukorra teeb veel keerulisemaks see, et suure osa Eesti rahva jaoks on Pätsi traagika ning kannatused Siberis saanud otsekui Eesti Kolgata-tee sümboliks. Mida rohkem punased teda manasid ja põhjasid, seda omasemaks Päts meile muutus. Peagi selgus ka, et ainuüksi Pätsi nimi võis punased täiesti endast välja ajada — järelikult pidi Päts ikka hea mees olema.

Vahel tundub meie enesepiitsutamine minevat nii kaugele, et unustatakse ära: iseseisvuse kaotuse taga pole ju mitte meie riigijuhtide (võimalikud) möödalaskmised, vaid Stalini-Hitleri tahe. Eestis kiputakse üldse ajaloolisi suurkujusid rohkem hukka mõistma kui mõistma. Üritamata Pätsi mõista, on teda lihtne hukka mõista. Vaidlused Toompeale Pätsi mälestussamba püstitamise üle on ilmselt seotud ka sellega, et teistele Eesti riikluse loomises olulist osa etendanud isikutele mälestusmärkide püstitamist Tallinnas pole sel viisil tõstatatud. Mina isiklikult kipuksin ühinema president Pätsi pojapoja Matti seisu­kohaga, et kui tema vanaisale Tallinnas tahetakse mälestusmärki püstitada, siis võiks selle panna kuskile praeguse Eesti Panga hoone juurde, kus 24. veebruaril 1918 asus tegevusse Eesti Vabariik.

T. H.: Või ka kuhugi Reaalkooli trepile, kus ta kõnet pidas? Siis saaksid lapsed kooli minnes iga päev natuke Pätsi patsutada — oli ju ikka väärt tegu see vabariigi väljakuulutamine!

M. L.: Mälestusmärki väärivad kindlasti ka kõik Päästekomitee ja esimeste valitsuste liikmed, aga kollektiivselt ka Maapäev. Peaksime samuti meeles hoidma, et nõukogude võim hävitas süsteemselt kõik Eesti riigi sünniga seotud inimesed, kes 1940. aastal veel elus olid. Võib vaid ette kujutada nende meeste traagikat, kes olid omariikluse kätte võitmiseks verd valanud ning sõpru kaotanud, ja kes pidid 1940. aastal käed rüpes jõuetult pealt vaatama, kuidas nende elutöö ning nad ise hävitatakse. Mäletamise tahvlitele raiuks aga nende koolipoiste nimed, kes 17. detsembril 1918 Tallinnas valitsuse residentsi ees oma riigi kaitseks välja julgesid astuda. 

T. H.: Imelik mõelda, aga sina ja mina oleme saanud kõrgema hariduse pea täielikult eesti keeles. Nüüd kuuleme teateid kõrghariduse võõrkeelestumisest, üha rohkem sugeneb humanitaare, kelle teaduslikud tööd on valdavas osas võõrkeelsed, nii et eestikeelses kultuuriruumis nad õieti ei osalegi. Mõnes mõttes hak­kaks nagu tagasi tulema õnnis XIX sajand, kus Õpetatud Eesti Seltsis räägiti saksa keeles eesti mütoloogiast. Kas sulle ei tundu, et eesti asi hakkab ära vajuma ja kõige selgemalt väljendub see muutunud suhtumises eesti keelde?

M. L.: Eks nii tundub teatud kindlate ajavahemike järel igale haritlaste põlvkonnale, ainult äravajumise tunnused võivad olla erinevad. Huvitaval kombel on kartus eesti keele tuleviku pärast otsekui seotud hirmuga Euroopa Liidu ees, mis tegelikult moodustab aga tugevaima kaitsevalli eesti keelele. Eesti keel on ajakohane ning igati elus, uusi sõnu ja mõisteid lisandub nii mis mühiseb, meie keel lööb läbi ka digimaailmas. Teisalt, vaadates Tartu ülikoolis toimuvat, kus isegi Eesti mõtteloo professoriks kandideerimisel nõutakse ingliskeelset loengut, kipun sedalaadi hirmudest aru saama. Selliseid nõudmisi ei esita aga mitte keegi väljastpoolt, need oleme endale ise esitanud. Kui midagi karta, siis omaenda „tarkust”, tahtmist olla nagu kõik teised. Suurimad lollused tehakse ikka ise, soovist keegi teine olla.

Samas saan ma ka aru, miks tahetakse, et Eesti võimalikult rahvusvaheline ehk õigemini öeldes avatud oleks. Sest sulgumine viib lihtsalt tardumiseni. Oleme olnud edukad, kui oleme olnud julged ega ole igast uuest asjast hävingut ning kadu kartnud. Saksapärane koorilaul võib arhailise regilauluga võrreldes võõras värk olla, kuid eestlastel aitas see rahvusena jalule tõusta ning püsima jääda. Mõnd tänapäeva kampaaniat vaadates meenub aga vägisi papa Jannseni aegne sõda raudtee vastu, sest see pidi lehmad ahtraks jätma ja kogu senise elukorralduse hävitama. 

Nii ongi lahendus tasakaalu otsimises kahe seisukoha — avatuse ja suletuse vahel. Need on rahvusluses heidelnud selle algusaegadest saadik ning jäävadki ilmselt heitlema. Just see annab rahvuslusele tõelise dünaamika ja elujõu. Seejuures ei maksa oponente reeturiteks, kaabakateks või jahupeadeks pidada. Mis aga peamine — karta ei maksa. Sest hirm võtab liikmetest jõu ning tarretab paigale. Kui millegi ees hirmu tunda, siis tõesti ainult hirmu enda ees. 

T. H.: Kes on sulle eestluse interpreteerijatena huvitavad või autoriteetsed — ajaloos, aga ka tänases päevas?

M. L.: Eestluse mõtestamine pole kunagi olnud ei lihtne ega selge. Seda enam, et tuntumateks eestluse mõtestajateks on peetud luuletajaid. Samas on eestlus toiminud enamasti praktilise tegevuse kaudu, mis pole teoretiseerimisele eriti aega jätnud. Olgu näiteks kas või Jaan Tõnisson. Tema poeg Ilmar aga on olnud väheseid rahvusluse uurijaid Eestis. Kui aga pikemalt seletamata konkreetseks minna, siis minevikust Jakob Hurt ja Villem Reiman, uuematest Johannes Aavik ning nüüdisaegsetest mõtlejatest Valdur Mikita, aga ka Andrus Kivirähk ja Mihkel Mutt. Minu jaoks on siin üheks tunnuseks see, et nende mõtteid on raske, kui mitte võimatu võõrkeelde tõlkida. Olen isegi kogenud, milline kaos on võimalik Euroopa institutsioonides tekitada, kasutades Europarlamendi kõnetoolis väljendit „rehepappi teha”. 

T. H.: Mikita või Mutt mõistagi, aga kuidas räägib tänases päevas Jakob Hurt, kui religioosne kontekst on hajunud ja enamik inimesi ei tarvitse teada peast näiteks neljandat käsku?

M. L.: Selgelt räägib, nii nagu Villem Reimangi. Kuigi nende rahvuslus kasvab välja religioossest olemusest, pole nad endast jätnud usulisi tekste, Hurda jutluseraamat ning Reimani trükis ilmunud jutlused välja arvatud. Ainuüksi Hurda üleskutsed oma keelele truuks jäämise vajadusest võivad vägagi mõtlemapanevad olla tänastele „enese ümberlõikajatele”. Või loetagu kas või Reimani kirjutisi sellest, kuidas Eesti rahvas on eitamises suureks saanud. 

T. H.: Jah, kui lauldakse „eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi”, siis lauldakse enese teadmatagi sisuliselt Jakob Hurda sõnu. Mis sind tänases Eestis kõige rohkem rõõmustab?

M. L.: Rõõmustab Eesti noorus. See, et nad elavad oma elu just nii, nagu nad ise tahavad, aga mitte nagu keegi teine, targad ja elukogenud vanemad ette kirjutavad. Iseseisvuses sündinud ja kasvanud sugupõlv oli sirgumas ka 1930. aastate lõpu Eestis, kuid kahjuks ei suutnud Eesti siis ennast kaitsta ning see sugupõlv kadus suuresti Siberi vangilaagritesse, sõtta või pilluti üle maailma laiali. Nii on ka minu poliitikategemise eesmärgiks olnud, et see ajalugu enam ei korduks, et uuel iseseisvuses kasvanud põlvkonnal oleks võimalus oma unistused teoks teha. Et midagi 1939.—1940. aasta laadset seda puruks ei peksaks. 

Ja mu rõõm on, et see on suurel määral toimunud — Eestis on üles kasvanud ja ellu astumas vabaduses sirgunud põlvkond. Kindlasti on ta teistsugune kui meie omal ajal. Ning Jumal tänatud! Muidu puuduks Eestil ju vajalik dünaamika. Neile on loomulik paljugi, mis meile mitte. Nad on oluliselt avatumad, sest maailm nende ümber on järjest avatum. Rahvusluski on neile midagi loomulikku, mis ei vaja demonstreerimist. Selle põlvkonna avalikkusele nähtavaim ettevõtmine oli spontaanne tantsupidu läinud aastal Vabaduse väljakul. Seda ei korraldatud kellegi või millegi vastu, vaid millegi poolt, vabaduse poolt. See oli just selline iseorganiseeruv Eesti, millest olen unistanud. Mulle oli see parim sissejuhatus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastasse. 

T. H.: Viimati tegin sinuga intervjuu 1990. aastate alguses, kui sa istusid peaministritoolil ja minul oli kaasas Raadio Vaba Euroopa mikrofon. Juhan Viiding, kes oli järjekindel RFE kuulaja, heitis mulle tookord ette, et olin esitanud liiga mugavaid küsimusi. Aga Eesti iseseisvus tundus sel ajal seisvat veel noatera peal, Vene sõjavägi oli sees, liitlassuhted välja kujunemata, ja valitsus, mida sina juhtisid, vajas ennekõike toetust. Tänapäeval on olukord sootuks teine: meie valitsust ja riiki aitavad rakkes hoida maailma kõige rikkamate ja jõulisemate riikide loodud koostööstruktuurid. Vahel tajudki rohkem neid struktuure ja vähem oma valitsust. Integreerumise süvendamine on püha tegevus. Kuid kui „sügavale” võib integreeruda, et integreerumise subjektid veel ehedalt alles oleksid? Kas sõltumatu Eesti riik, iseseisev demokratline vabariik, nagu seisab meie sünnitunnistusel, on ikka veel kindlalt alles — või on saabunud aeg korrigeerida arusaama riiklikust suveräänsusest?

M. L.: Ega ikka ei ole saabunud küll! Integreerumine ehk uudissõnana lõimumine võib meile ju kasulik olla, kuid ei tohi omaette eesmärgiks kujuneda, sest siis on kerge tekkima küsimus kuhu ja miks. Loomulikult on riigijuhtidel tihti kergem oma joru mitte ajada ning teha nagu kõik teised, aga miks peaks neil nii kerge olema? Peaksime olema väärikalt nõudlikud mitte ainult oma kaasmaalaste ning iseenda, vaid ka riigi vastu, et see järgiks oma põhiseaduses kirja pandud väärtusi, näiteks eesti keele ja kultuuri väärtustamist. Või kui seda ei suudeta või ei taheta, siis käitutaks vähemalt ausalt ja võetaks kõneks põhiseaduse muutmine, et minusugused „metsa poole” inimesed saaksid sellele vastu vaielda. 

T. H.: Millel püsib meie lootus?

M. L.: Eks ikka meie senisel teel. Olles sellistest jamadest läbi käinud ning ikka alles jäänud, võib küsimus, kas meil on lootust, tunduda isegi kohatu. Samas tuleb seda endalt üha uuesti ja uuesti küsida. Jättes emotsionaalsed aspektid hetkeks kõrvale ning jäädes külmalt objektiivsete tegurite juurde, tuleb tõdeda, et meil on alanud aastasajaks olemas selged konkurentsieelised. Esiteks oleme ühiskonnas, mis tulemas on, otsapidi juba sees, teisalt on meil säilinud midagi, mis Lääne-Euroopast on kadumas — ürgloodust, soid ja metsi. Kõige selgemalt püsibki meie lootus sellel, et Eesti on jätkuvalt metsa poole, mida iganes keegi selle all mõistab. Ma ei hakkagi siin rääkima looduse väest, vabast ruumist ja metsa müstikast, küll aga sellest, et julgeme üha ette võtta asju, mida võimalikuks ei peeta. 

T. H.: Tänan sind vestluse eest, ja eriti selle eest, et toonitasid nii tungivalt vajadust julguse ja iseendaks jäämise järele. Soovin sulle head vabariigi aastapäeva!

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: