Leo Luks: palk ilma tööta? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Charlie Chaplin, „Moodsad ajad” (1936)
Charlie Chaplin, „Moodsad ajad” (1936) Autor/allikas: Kaader filmist

(Humanitaar)teaduste näljutamise taga on proletariaadi alateadlik solidaarsus: töö on piin ja vaev ning on lubamatu, kui see on kellelegi puhas rõõm ja eneseteostus, kirjutas Leo Luks Sirbis.

Pole ime, et turuusku liberaalid on kritiseerinud kirjaniku- ja kunstnikupalka selle määramise algusest saati. Samuti on igati arusaadav, et klikinäljas meedia peksab teema ümber mõnuga vahtu üles iga kord, kui see palk jutuks tuleb – on ju võõras rahakotis sorimine masse erutav teema, liiati kui jagatakse maksumaksjate raha. Tõnu Õnnepalu farsi mõõtkava võtnud kahekordne keeldumine talle määratud kirjanikupalgast on inimlikult igati mõistetav ning keelduja on selgitanud oma otsuse tundetagamaid põhjalikult, sh Sirbi veergudel. Kahtlemata annab Õnnepalu nõrkushetk ilkujatele ainult hoogu juurde, nii et kõik palgataotlejad peavad esmalt sisimas meedia hambusse sattumise stressitesti läbi tegema.

Loovisikute toetamise vastane rahvalik kriitika on äärmuslikus vormis umbes selline: pole neil, raiskadel, mingit toetust vaja, käigu tööl ja nähku vaeva nagu meiegi või kirjutagu nii hästi, et elavad oma teoste müügist ära. Äärmisel juhul võiks ehk toetada selge (rahvusliku) sõnumiga loomingut, aga mitte moodsas kunstis purkisittumist ja luules ropendamist. Võib üksnes imetleda, millise hobusekannatusega selgitavad mõned kolleegid – viimati nt Jüri Kolk1 – pööblile kirjanduse laiemat, ei rahas ega ka trükiarvus mõõdetavat kasu. Kirjanikupalga kriitika on siiski nüansseeritum, ei rünnata mitte tingimata loojate riikliku toetamise vajadust. Seda on tehtud pisikeste stipendiumide kaudu pidevalt ja ilma suurema kärata. Kondiks hambus on palga mõiste, sest, oh õudu, kirjaniku tööülesanded on fikseerimata, samuti ei ole looja allutatud juhtimisele ja kontrollile, mistõttu ei vasta see suhe töölepingu mõttele, nagu on väitnud juba 2015. aastal Maris Lauri.2 Nagu näeme Tõnu Õnnepalu "seletuskirjast",3 häirivad tedagi palga mõistega kaasnevad bürokraatlikud implikatsioonid, mistõttu ta on pakkunud alternatiivina välja nimetada see summa stipendiumiks või autasuks.

Õigupoolest jälgisin skandaali üksnes ühe silmaga ja oleksin selle peagi unustanud, kui möödunud aasta lõpul poleks Facebookis hargnenud üht diskussiooni, mille algatas mitmel moel kirjandusega seotud filosoof Henrik Sova. Oma 1. detsembri postituses avaldab ta poolehoidu Tõnu Õnnepalu Sirbi-artiklis öeldule ning lõpetab järgnevalt: "olen igati kirjanikupalga poolt, aga (keelefilosoofina ) mida see tähendab!? Lisaks: teeme filosoofipalga ka … Kui raha ei jätku, siis äkki teeks kirjanikega pooleks." Järgnenud diskussioonis kaitseb-selgitab palga terminit Aare Pilv juriidilises võtmes, tuues esile, et stipendiumid jms ei võimalda anda loojale elementaarseid sotsiaalseid garantiisid, nagu ravikindlustus ja pensioni kogumine. Joonas Kiik täpsustab, et samu hüvesid saaks tekitada-arvestada ka ettevõtluse vormis. Henrik Sova täpsustab, et nagu avalik elav diskussioon on näidanud, ei ole küsimus pelgalt maksu­alane, vaid tekitab muidki tähenduskihte. Ta jõuab taas kirjaniku ja filosoofi võrdluse juurde: "Seega, tõepoolest, mõtlesin, et mida ma tunneks, kui saaksin riigilt filosoofipalka. Mitte ülikoolilt teaduripalka, mitte grandiraha jne, vaid riigilt filosoofi­palka lihtsalt filosoofia tegemiseks. Ja ma tunneks paljuski nii, nagu Õnnepalu kirjutas selles artiklis – see­pärast sümpatiseerusin."

Mitte poliitikute ja bürokraatide seltskonnas, vaid ka loovisikute seas kippus arutelu lõppema konsensusliku tõdemusega, et sotsiaalgarantiisid sisaldavad loometoetused on sisuliselt head ja vajalikud, kuid palgaks nimetamine on eksitav ja ebaõnnestunud. Aare Pilv tõi muu hulgas arutlusse sisse seose, et palgal olemine muudab kirjaniku tegevuse tööks, millel on liialt sunduse maik küljes. Kirjutamine peaks olema pigem vabaduse sfäär (sedasama seost ilmutab ka Õnnepalu artiklis esinenud iroonia kirjaniku kui ametniku päris-töökoha sisseseadmisest). Mulle tundus ja tundub siiani, et sellises vaatevinklis on midagi kapitaalselt mäda. Taustaeelduseks võetud arusaam tööst, mis peab olema tingimata reglementeeritud, kontrollile allutatud ja mõõdetavate tulemustega, tugineb orjatöö mentaliteedile. Ühelt poolt kumab siin läbi tehnilise tööstusühiskonna ülima funktsionaalsuse nõue, mistõttu saab töötajast mutter masinavärgis, teisest küljest (luterlik?) arusaam tööst kui raskest vaevast. Mulle paistab, et nii kirjanikupalga kui ka nt (humanitaar)teaduste näljutamise taga on laiem n-ö kannatava proletariaadi alateadlik solidaarne veendumus: töö on piin ja vaev, peabki seda olema, ning on lubamatu, kui kellelegi on töö puhas rõõm ja eneseteostus. Rõõmu tuleb tunda vabal ajal, kulutades vere hinnaga teenitud veeringuid. Kui keegi saab päevast päeva elada orjamata, puhast rõõmu tundes, siis olgu ta vähemalt vaene ja sotsiaalkindlustuseta, muidu meie ei mängi.

Minu seisukoht erineb Sova ja tema mõttekaaslaste omast diametraalselt. Arvan, et praeguses mahus kirjanikupalk mõjutab eesti kirjandust kaunis vähe ning sellel on mitu negatiivset kõrvalmõju. Seevastu mainekujunduslikult on tegemist suure õnnestumisega just tänu palga mõiste paradoksaalsele tähenduspingele. Kõmumeedia ja turu­usku ilkumise negatiivset kõrvalmõju nägime selgetes toonides Õnnepalu juhtumi põhjal, kuid olgu peale, oletagem, et erilise stipendiumina oleks eraldis põhjustanud vähem ilkumist. Ent palgasaajate napp hulk tekitab alati paksu pahandust kirjanike endi seas – pärast otsuse langetamist kihab kirjanike liidu meililist mitu päeva. Viimaks võib palga ajutisus mõjuda kaunis rängalt nendele vabakutselistele, kellele see tõesti tähendab tavapärasega võrreldes märgatavat sissetulekute tõusu. Ma olen aru saanud, et vaikiva kokkuleppe kohaselt palga­saajad roteeruvad ning kirjuta kas või uus "Tõde ja õigus", järgmisel jagamisel on teiste kord.

Jõuan nüüd oma peamise väiteni: just palga mõiste kasutamine on kogu ettevõtmise suurim õnnestumine, kuna kõigutab eelvisandatud orjatöö mentaliteeti. Kõnealuses ühismeedia­arutluses laenasin selle väite avamiseks kannelt kolleeg Kivisildnikult, kes on korduvalt esile toonud looja elu põhimõttelise erinevuse töörügaja omast.4 Kirjutasin väikese vinjeti vormis nii: "Hei sina, ajudeta idikas, kes sa päevast päeva orjad veel hullemaid idikaid, et oma mannetuid kihusid rahuldada. Kes sa kurnad meie kultuuri seeläbi, et sa raamatuid ei osta ega loe – ei raatsi kulutada ühe kõrtsiskäigu jagu raha – või kui ostad, siis mingit selgeltnägijate haiget hala. Kuula sina ka, neoliberaalne kurnaja, kelle märja unenäo alusel peab kultuur ennast turul ära tasuma. Pange nüüd hoolega tähele – mina saan kirjanikupalka! Täitsa niisama, ma ei pea orjama ega mingit plaani täitma, ei pea aruandeid kirjutama ega tööajatabeleid võltsima nagu teadlased. Saan seda oma loomuliku loometegevuse eest ja kui tahan, siis ei avalda mitte ridagi – ikka saan. Mõtle sellele ja sure kasvõi kadedusest maha, sest sinust raisast ei ole eesti keele ja kultuuri säilimise jaoks mitte mingit kasu, sinu netikommentaarid ja insta-pildid rikastavad semiosfääri vähem kui hiire peer. Lohuta ennast sellega, elajas, et see palk on ehk madalam kui sul – kui ei ole, siis seda halvem sulle. Aga kui sinul tuleb palgast alati puudu, siis mul ei tule, mul ei ole vaja kõike seda sitta, mida kokku ostad ja liisid. Teiseks pakub ehk lohutust tõik, et palka saan ainult 3 aastat, kuid need 3 muretut aastat, mil ma oma surematuid teoseid loon, erinevalt sinust rahale üldse mõtlemata, on tähendusrikkamad kui tuhat sinusuguse ussikese elu."

Oleks vaja, et mõni Kivisildniku masti palgasaaja korraldakski säärase happening'i, et ei avaldaks kolme aasta jooksul mitte midagi muud kui aeg-ajalt mõned laisklemisega praalivad artiklid. Asi pole selles, et töörügamise usku inimesi tuleks lihtsalt mõnitada ja neis kadedust äratada. Säärane trikk aitaks taas tõstatada vaid inimloomuse küsimuse, mis mattub kõikvõimalikesse ökonoomilistesse rehkendustesse. Kas inimese ainus olemisviis on askeldada, olla majandusdiskursuses kirjeldatud homo economicus, või siis ellujäämiseks vajalikku energiat kokku ahnitsev inimloom, nagu arvavad ökokriitikud (meil nt Kunnus, Vipp), kes ennustavad fossiilenergia toel rajatud tsivilisatsiooni peatset lõppu? Sellisel juhul on eluõigus üksnes nendel, kes suudavad (õigel viisil ja piisavalt efektiivselt) askeldada, mida väljendab ka tuntud vanasõna "kes ei tööta, see ei söö". Jõudeolek saab sel juhul olla vaid erand: kas asotsiaalne virelemine elu ja surma piiril või eriti osava askeldamisega välja teenitud privileeg (enamik saab seda nautida mikrokoguses, nt puhkusereisina). Või ehk seisneb inimese eripära siiski väljaastumises loomalik-loomulikust toimekusest, nagu on mitmetes töödes rõhutanud filosoof Giorgio Agamben, kelle käsituses on inimene viivitaja, võimalikkuste paljususe hoidja, kes suudab taluda tegutsematuse raskust.5 Tegemist ei ole ühe filosoofi uitmõttega. Just kirjandusest leiame mõtlemapanevaid alternatiive tormlemisele, olgu see Hans Castorpi paigallend Manni "Võlumäes", Kafka mõistujutt seaduse ees istujast või kirjandusteaduses palju ekspluateeritud Melville'i kirjutaja Bartleby, kes tõmbub toimekast elust eemale tagasihoidliku vormeli "parem mitte" saatel. Seesama viivitav vaimsus avaldub ka Tõnu Õnnepalu teostes, mis paistavad huvitaval moel korda minevat päris laiale lugejaskonnale, olgugi et seal midagi ei toimu. Lisaks tegevusetuse õilistamisele näitab kirjandus meile ehedalt nüri töörügamise ebainimlikkust: sirvige kas või Zola ja Vilde teoseid, Bukowski "Postkontorit" kuni laagrikirjanduseni välja – viimati ilmus eesti keeles tähelepanuväärne Šalamovi "Kolõma jutud".

Siinkohal põimub korraga kaks keerulist probleemi: üleüldine ökonoomia ning moraalne elu. Esiteks: kas ühiskonnas esineb piisav energia ülejääk võimaldamaks mõnedel inimestel elada ilma kasulikku tööd tegemata (see võimalus võiks olla Bataille' kõnepruugi kohaselt üks puhta kulutuse vorm)? Ning teiseks: kas selge ühiskondliku kasuta loomingule pühendatud elu on moraalselt hinnates hea elu? Võib olla nii, et osa jõudeelu on küll moraalselt hea, aga praktilis-ökonoomiliselt võimatu, aga ka naa, et see on ühiskonnas praktiliselt võimalik, aga moraalselt lubamatu. Lakkamatu kasvu ihast toituv kapitalismi vaim vastab mõlemale küsimusele resoluutselt eitavalt, ilma tööjuhendita makstav kirjanikupalk seevastu mõlemale küsimusele jaatavalt. Selles jaas seisnebki algatuse suurus ja just see põhjustab turuusuliste vihapurskeid.

Mõistagi olen esitatud visiooniga omajagu liialdanud, ei ole ju raamatute kirjutamine või mõni muu loometöö tegevusetus, vaid sageli kurnav pingutus, millega kaasnevad kõhklused seoses loodu tasemega. Ei anta kirjanikupalkagi päris niisama ja kõigile soovijaile, vaid ikka neile, kes on oma taset tõestanud. Senine kogemus on näidanud, et kirjanikud ei laiskle riigipalga peal, vaid kirjutavad ja avaldavad. Kuhu jäävad küll rahakottides sorida armastava ajakirjanduse ülevaated, mitu raamatut ja tähemärki on keskmiselt palga eest toodetud?

Sova on kasutanud oma postitustes filosoofipalga analoogiat kirjanikupalga mõiste arendamiseks ad absurdum. Minu arvates on väljaspool akadeemilisi üksusi tegutsejatele mõeldud filosoofipalk, nagu ka kriitikupalk igati mõistlik ja vajalik meede. Eestis on terve hulk väga andekaid ja originaalseid mõtlejaid, kes on meie bürokratiseerunud ja teadustoodangu mahule keskendunud teadussüsteemist välja pudenenud ning hoiavad sageli hinge sees tõlkimisega – see on ainus mõttetegevus, mida väljaspool akadeemilisi struktuure rahastatakse. Tähelepanek kehtib küllap laiemalt optimeerimise ja konkurentsi käes kokku tõmbuva akadeemilise humanitaaria kohta. Täitsa õigel teel on Neeme Näripä, kes on pakkunud – ehk naljatamisi – humanitaaria pääseteena välja kodanikupalga.6 Minu mõttelõnga raames tuleks kommenteerida, et kodanikupalga mõiste tagumine osa on igati õnnestunud, esimene aga liiga kitsas – tuleks mõistagi rääkida üldisemalt inimese palgast. Julgen siiski ennustada, et kapitalistliku maailmakorra raames me kodanikupalga laiemat levikut ei näe. Küsimus pole sugugi ainult selleks vajalike ressursside leidmises, vaid laiemalt süsteemi kooshoidmiseks tarvilikus distsipliinis – mis juhtuks, kui äraelamiseks poleks vaja enam palgaorjust? Ma ei väida, et iga palgatöö on eranditult nüri ja piinav. Kuulukse, et leidub uuenduslikke ettevõtteid ja asutusi, kes on suutnud oma tegevuse üles ehitada nii, et töötajate loovus saab avalduda ja kasvada.7

Tõnu Õnnepalu seletuskirjast selgub, et teda häirib muu hulgas kirjaniku­palga keskmine määr, sest palk peaks olema kas väga suur või väga väike. Heidame lõpetuseks hüpoteetilise pilgu vabakutselise kirjutaja pangaarvele (ise ma pole seda leiba kunagi söönud, ei ole selleks piisavalt entusiastlik ega askeetlik). Ilukirjandusliku raamatu väljaandmise korral saab autor sellise summa, nagu kultuurkapital talle maksab (suurusjärk on 1000 eurot). Vähestel best­sellerite autoritel on küllap ka kirjastustega omad sotid. Just see, et raamatumüügi pealt veel vähekenegi juurde teenida, on minu hinnangul viimasel ajal puhkenud isekirjastamise buumi peamine põhjus.8 Jääb veel üle oma loomingu avaldamine ajakirjanduses. Kontserni SA Kultuuri­leht kuuluvad väljaanded maksavad autoritele konkurentsitult rohkem kui erameedia. Aga kui palju siis? Taksid ja tasustamispõhimõtted erinevad veidi, arvustuse eest saab 100–200 eurot (bruto), mõnel pool pikemate tekstide eest rohkem, teisal n-ö tükihinna alusel. Pikema uurimusliku artikli eest Akadeemias või Keeles ja Kirjanduses võib teenida 300–500 eurot. Võrdluseks: ERRi kultuuriportaal pakkus hiljuti mahuka teadusmonograafia arvustamise eest 60 eurot.

Kuni viimase ajani maksti need summad välja litsentsitasuna, s.t ilma riigile tööjõumakse maksmata. Nüüd on siin-seal, küll tasapisi ja osaliselt käivitatud muudatus, mille kohaselt makstakse kirjarahvale mainitud summad töö­tasuna. Kuid seejuures pole sugugi kindel, et tööampsudena palka koguvad vabakutselised teeniksid välja kas või ravikindlustuse. Nagu teada, ei suuda või ei taha meie palju kiidetud e-riik ebaühtlaselt laekuvaid töötasusid summeerida, kindlustuse pälvivad üksnes need, kes maksavad sotsiaalmaksu vähemalt miinimumpalga pealt ette nähtud ulatuses igakuiselt. Tubli kirjutaja peaks suutma küll teenida veidi rohkemgi kui miinimumpalk, kuid tööde ilmumist kuude lõikes ühtlase voona ei suuda küllap tagada keegi, sest see sõltub ka ilmumisjärjekorrast.

Punnseisu lahendamiseks terendab veel üks võimalus – taevani kiidetud loomemajandus. Kirjatsura võib ju asutada ettevõtte, rahanatukese sinna koondada ja siis sealt iseendale regulaarselt palka maksta. Tõnu Õnnepalu artiklist selgus, et tema just nii teebki. Kuid nüüd tuleb esile veel üks nüanss: kui enamasti on nii, et kui looja soovib palgana ette nähtud raha oma ettevõttesse võtta ja ise endale palka maksta, siis annab tema palkaja palgarahale tööjõumaksud kaasa. SA Kultuurileht ei tee seda aga teps mitte! Sportlikust huvist pinnisin toimetusi ja isegi sihtasutuse juhatust ning sain niipalju selgust, et selline on riigi poliitika. Vabakutselise ees seisab seega valik, kas taluda laekumiste ebaühtlust ning jääda seega ikkagi ravikindlustusest ilma või siis loomemajandada ja maksta ise sotsiaalmaksu eelkirjeldatud brutotasu summadelt. Viimasel juhul peab miinimumpalga kokkuajamiseks ikka päris kärme ja viljakas olema. Mõne nädala eest väitis küll kultuuriminister, et vabakutseliste sotsiaalgarantiide probleem loodetakse lahendada "juba" järgmisel aastal,9 kuid ei tasu hõisata enne õhtut. Tuleb hoopis meenutada, et eesti keelt ja kultuuri igavesti kaitsma pidav Eesti Vabariik taastati 1991. aastal, nii et järgmisel aastal võib parafraseerida klassikat: braavo, Käberlinski, 30 aastat tööd ja mitte kirbu­sittagi!

1 Jüri Kolk, Ümberjagamisest. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/umberjagamisest/

2 Vt https://marislauri.ee/2015/11/03/palgast-mis-ei-ole-palk/

3 Tõnu Õnnepalu, Inimesele ei ole hea elada üksi. – Sirp 29. XI 2019. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/inimesele-ei-ole-hea-elada-uksi/

4 Vt eriti, Kivisildnik, Kirjanikupalk – ihaldusväärseim kogu maal. http://kes-kus.ee/kirjaniku-palk-ihaldusvaarseim-kogu-maal/

5 Agambeni programmilist esseed "Inimese töö" on eesti keeli lühidalt tutvustanud Jüri Lipping, vt "Raamat nimega iha"( EYS Veljesto, Tartu 2016, lk 223-224).

6 Vt https://www.muurileht.ee/neeme-naripa-milleks-kull-meile-on-vaja-seda-iganenud-jama/

7 Suurepärane käsitus uudsest tööeetikast on Pekka Himaneni teos "Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim" (Kunst, Tallinn 2003).

8 Vt Pille-Riin Larm, Isekirjastaja happy end. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/isekirjastaja-happy-end/

9 https://epl.delfi.ee/kultuur/minister-lukas-vabakutselised-kultuuritegijad-saavad-ravikindlustuse-loodetavasti-juba-jargmisest-aastast?id=88822241

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: