Camus´st oli omal ajal võimatu mööda minna. Kui "Sisyphose müüt" 1989. aastal (taas)alustanud Nobeli laureaatide sarja ühe avateosena ilmus, oligi eesti keeles ehk mõnikümmend nime väärivat filosoofiateost. Ja kui Camus kohe sissejuhatuseks sedastab, et "otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või mitte, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele", pole ime, et raamat 16. aastase endasse haarab. Ometi ei jagunud vaimustust kauaks, ülikooli filosoofiaosakonnas tehti värskele studioosusele ruttu ja poolpilgateski selgeks, et tõsiseltvõetava mõtteteaduse jaoks jääb Camus kergekaaluliseks ning tuleb püüda rammusamatele radadele kalduda.

1992. aastal lavastas Linnar Priimägi Vanemuise äsja taasavatud väikses majas Camus´ "Caligula". Ülikoolist saadud tarkuse toel suhtusin nimikangelase kuu, tõe ja elu mõtte ihalusse nüüd mõnetise üleolekuga, nähes neis pürgimustes koguni kerget infantiilsuse märki. Ent Caligula sisyphoslik eksistentsialism ei kannustanud vist liialt ka Priimäge. Lavastuses osatati rohkem koogutamist, mis muutis materjali teistmoodi sümpaatseks. Lisandus Priimäe kultuurilooline eruditsioon, tegeleti Foucault´ eetika genealoogia ja mentaliteediajaloo valdkonda paigutuvate teemadega ning muretseti vapruse kui antiikse vooruse kadumise pärast.

Eelkõige tundus aga, et Camus´ näidend võimaldas Priimäel pühenduda ühele oma lemmikteemale, väheharitud massi ja valgustatud aristokraatia vastasseisule. Võrratu Hannes Kaljujärve esituses sai Caligulast paljuski heas valguses esilduv figuur, kelle külm pahelisus ja äärmuslik ekstravagantsus oli eeskätt tingitud alamate silmakirjalikusest. Juhmusega heideldes on Priimäe arvates diktaatoreile ikka ühtteist lubatud. "Kindlustamaks häälte ülekaalu, lepivad poliitikud valdaviku arvamusega, et kultuur parasiteerib lihtinimese arvel. Nii langeb rahvuslik kultuuripärand demokraatia ohvriks. Aga ei ole praegu teist Euroopa riiki, kus nii suurejooneliselt loodaks eelistingimusi kultuuri arenguks kui Venemaal. Mis jõul? - "Jeltsin andis välja dekreedi, allkirjastas korralduse...", kirjutab Priimägi.^[1]

"Caligula" laseb Priimäel tegelda demokraatia kriisiga. Demokraatia on tema jaoks alati kriisis. Priimäele lihtsalt ei meeldi rahva võim, kuna massid on paratamatult juhmid ja elu sügavama mõtte suhtes ükskõiksed ja tundetud. Siin ühildub Priimäe vaade teatud määral Tõnu Viigi omaga, kes Vikerkaare teemanumbris kuulutab eksistentsialismi anakronistlikkust. Postmodernsest massikultuurist läbiimbunu on lakanud uskumast, et identiteet põhineb mingil iseseisval vaimsel substantsil, mida vanasti hingeks kutsuti. Vaimu autonoomsus pole moodsas tarbimisühiskonnas enam oluline, vabadus tähendab seal hoopis soovi, et ihade rahuldamise piirid oleksid võimalikult laiaulatuslikud.^[2] Viigi arvates on eksistentsialistlik autentsuse, mõtestatuseihalus praeguses simulaakrumitele rajatud vaatemänguühiskonnas hääbumas.

Nõudmine tähenduslikkuse järele ja pankurite pseudometafüüsika

Kahjuks või õnneks näib viimasel ajal, et nii sootsiumi tõrjutumates kui privilegeeritumates kihtides on nõudmine tähenduslikkuse ja mõtestatuse järele taas tõusuteel. Paistab siiski, et uusaegne asjastumine, sekulaarsus, linnastumine, postmodernism, tarbimine jm pole eksistentsiaalseid pürgimusi olematuks muutnud. "ISIS-e teatraalne metsikus on mõeldud süstima usklikesse mõttekusetunnet, mis on sakraalne ja ülev. Paljud pagulasnoored ei samasta end maaga, kust on pärit nende vanemad, ega sellega, kus nad elavad, nende identiteedid on nõrgad ega motiveeri. ISIS lubab aga igavest austust ning on põnev üritus neile, kes on heidelnud elu mõtte leidmise nimel. Lääne ühiskond õpetab kõvasti tööd tegema, et osta ilus auto või ilusad riided, aga see pole õnn. Kui inimesed on valmis ohverdama oma elu, siis pole tõenäoline, et suuremate materiaalsete eeliste pakkumine neid peataks", kirjutavad islamisse pöördunud radikaliseerunute uurijad^.[3]

Islamiäärmuslastest kirglikuma lausa caligulaliku eksistentsiaalse tundetooni leiame aga ka islamiga võitlevate konservatiivide mõtteilmast, keda Hardo Pajula Margus Linnamäe, Parvel Pruunsilla jt rahadega siinmail hoopsalt propageerib. Mehed näikse lausa murdunud:"… teame, et oleme enamat kui lihsalt tarbijad. Talumatu on rääkida endast kui tühipaljast hammasrattast majanduse masinavärgis. Tähendusrikaste küsimuste lahkamine ja isegi nende olemasolu tunnistamine on aga muutunud nii haruldaseks. Milleks ma elan? Kas mu elul on mingi mõte? Elu tänapäeva Lääne-Euroopas" on kaotanud eesmärgitunnetuse…", halatakse Pajula Burke´i seltsi järjekordses, iseenesest asjalikult migratsiooniteemat vaatlevas üllitises.^[4]

Oh seda turgudel sahkerdamist, mis hinge nii sõelapõhjastab! Pöördu või islamisse… Ent olgugi hing kõledaks sehvitatud, pankurid ei kõhkle ometi, kui on vaja tundesubstituute torukübarast välja tirida. Caligula vaid januneb kuud, ent tublil konservatiivil on kuu ja päike nagu juustukerad massidele jaotamiseks põues. Turuhaide eksistentsialistlikud instinktid kõrguvad kui ärihooned süüdimatult pilvedes, olemise hõreduse vastu ihaletakse ikka midagi suurt ja ebamaist - jumalat, rahvust, püha perekonda või totaalseid vagatsevaid vaimuotsinguid. Olukorras kus maailma rikkused on tarbimiskultuse ja hingestamata esemestamise läbi järjest ebavõrdsemalt jaotunud, mõjuvad rikkurite üleskutsed tuua "usukesksed arutelud taas avalikku ruumi"^[5] maotult variserlikult.

Jumalat ei saa siiski ärihoone katuselt korraks alla tulles hingelise hõreduse käes kannatajale kui banaani pihku pista. Eksistentsiaalset ängi ja rahutust labaselt raha kokku röövimise järel paar kirikut ehitades ei vaigista. Ärihärrade eksistentsialism on ka igast otsast farsimaiguline. Tavapärase konservatiivse halisemise ("Sukeldumine popkultuuri ükskõik kui pikaks või lühikeseks ajaks tähendab püherdumist peaaegu talumatus pealiskaudsuses") kõrval rahastavad meie meeleparandusepropagandistidest rikkurid ka lausa positivistliku teaduse vaimus seebiooperite ja seksirõõmude jms totaalset väljajuurimist nõudvaid autoreid nagu Pitirim Sorokin.^[6]

Tähendusetus, silmakirjalikkus ja demokraatia kriis

Börsiringkondade levitatava pseudometafüüsika taustal tuleb noorte teatritegijate pöördumist eheda eksistentsialismiklassika poole topelt tervitada. Võimalik, et Camus´ "Caligula" ongi kõnekaim mitte infantiilse absoluudijanu, vaid just demokraatia kriisi seisukohalt. Ka Lennart Peep sõnas mullu sügisel Tartus Mustas Kastis "Caligulat" lavale tuues, et "oluline on selle näitemängu poliitiline temaatika, eriti tänapäeval, mil võtavad võimust parempoolsed populistid. Maailmas tõusevad võimule inimesed, kelle vastu tahaks hakata, aga paljud justkui alistuvad. Meie vastuhaku sisuks on, et las hullud toimetavad, küll nad ise õhupallidena lõhki lähevad. Samas on ajalugu näidanud, et ega nad ei kipu ise lõhki minema, vaid aina paisuma."^[7]

Priimäe ja Peebu lavastustel on märgatav ühisosa, mõlemad näevad demokraatia kriisi sümptomina hingetust, mugandunud keskpärasust, silmakirjalikkust, omakasuiharust ja neist võrsunud kaost ja usaldamatust. Camus´ tugevus on osundatu haletsusväärsuse ja tragikoomilisuse esiletoomises, nii Priimäe kui Peebu lavastustes on see liin oluline ja hästi välja arendatud. Ent Priimägi tahtis Camus´ toel manduvat demokraatiat parastada. Võimuahned laamendavad ekstsentrikud on talle üsna meeltmööda: "Too ükskõik-kes-peale-Trumpi koalitsioon" on kohapealses variandis meile täitsa tuttav: pikemalt Keskerakonnaga ning Edgar Savisaarega seoses, täna aga seoses presidendivalimiste ja Mart Helmega.

Siin on oht. Kui Eestis leitakse president "parema puudusel", siis antakse järjekordne hoop presidendi staatusele, mille lõi Lennart Meri. Siis võib see "käib-kah"-president jäädagi kuulsusetuks viimaseks. Sest selliseid pole tarvis."^[8]

Lennart Peep soovib rahvavõimu pigem hoida ja päästa. Peebu lavastatud "Caligula" ei tõmba otsesõnu paralleele tänase päevapoliitikaga, ent peegeldab, kuidas uusaegse maailma hingestamata asisus ning silmakirjalikkus ajab sedavõrd üle ääre, et usaldamatus ja relativism leiavad väljundi türannias. Kui Priimägi peegeldas keskpärast silmakirjalikkust, et panna meid mõtlema sellest üle ulatuva elitismi vajalikkusele, siis Peep tekitab tunde, et hingetu asisuse ja ahne variserlikkusega tuleb tegeleda, enne kui need nähtused kanaliseeruvad populistlikes diktaatorites. Väikesed madalused on muutunud nii valdavaks ja vohavaks, et nende vastu hakatakse nõudma midagi suurt ja väljaspoolset, maisest madalusest üleulatuvat.

Jumal, natsioon ja püha perekond ei aita

Pankurid ja populistid ongi muidugi kohe oma banaanidega platsis. Konservatiivsele mõtlemisele nagu ülalmainitud Sorokin, Murray jt on muuhulgas iseloomulik uskumus, et kusagil on olemas mingid iseenesest ehedad ja head asjad nagu jumal, natsionalism, vaimsus ja hingestatus, terved ja ainuvõimalikud suhete- ja kultuurivormid. Paraku ei ole nähtusi, mida ei saaks halvasti kasutada. Laeva leiutamisega kaasneb põhjamineku võimalus ja postmodernistlikku mõtlemist võib rakendada nii traditsiooniliste võimuvahekordade lõdvendamiseks kui ka poliitika absurdiks moondamiseks, nagu Putin ja Surkov Venemaal. Samamoodi saab religiooni ja natsionalistlike tunnete abil ühiskonnas lõhesid tasandada, aga ka neid lihtsalt summutada püüda.

Kui maailmas napib mõtestatust ning levivad relativism ja umbusk, ei saa puuduvat religiooni, natsionalismi ja püha perekonna näol sootsiumile korrapealt rahuldusttoovalt ja toimivalt järamiseks anda. Eluilma nõrgalt seostatud atomiseeritust ja hingestamata esemestatust saab vähendada pigem Augeiase tallide puhastamise ja sisyphosliku kiviveeretamise taktika kombineerimisega, juhtum juhtumi haaval ja vähehaaval. Kui ei soovita, et ebavõrdsus, ebaõigus ja silmakirjalikkus saavad türannide vankri ette rakendatud (Caligula: "Asi on selles, et kõik minu ümber on vale, mina aga tahan, et kõik elaksid tões."), tuleb püüda neid probleeme leevendada, enne kui nad türanniat toitva mastaabi omandavad.

Näiteks kui globaaliseerumine tundub paljudele röövkapitalismina ja kõik optimeerivad makse, siis võiks ehk ometi teha lõpu Eestis asuvatest rahvusvaheliste pankade filiaalidest maksuraha emafirmadesse kantimisele ja küsida, kas purjetajast rahandusminister, kelle meelest ettevõtlus pole maksuvusserdusteta mõeldavgi, oli ikka hea valik. Globaalne eliit, IMF, Maailmapank jt ei sundinud meile erakordselt pättustele ahvatlevat ettevõtluse tulu (mitte)maksustamise süsteemi peale, ikka omad nossovid soovisid sahkerdada. Jumala, natsionalismi ja globalismivaenulikkuse abil siin midagi ei lapi, ise tuleb tasapisi õiglus tagasi tuua nagu Jürgen Ligi ametiaja lõpuosas nn firmaautosid maksustades.

Peebu lavastus näitab, et ühiskonnast ei kao jõud millegi suure puudumise tõttu, vaid kuna oleme väikestele alatustele ülemäära altid ning see on pannud relativismi ja usaldamatuse vohama. Kui tõsist peeglissevaatamist ei järgne, avab süvenev küünilisus tee tõelistele, mite millestki peale võimu hoolivatele jobudele. Peebu "Caligula" on hästi ajastu vaimu tabav poliitiline teater.

Eri väljendusvahendeid sünteesiv vorm

Lisaks sisukusele imetlesin lavastuse vormi. "Caligula" võiks olla puine repliigivahetuslavastus. Musta Kasti lähenemisviis on pigem postdramaatiline, liikumise, kujunduse, valguse, muusika ja sõna koosmõjus on vormunud pilkupüüdvalt stiilne tervik. Must Kast oskab toetuda Viljandi Kultuuriakadeemias Margus Vaiguri käe all (lisaks Alyona Movko) omaette kunstiliigi staatusesse tõusnud valguskujundusele, mille esindajateks Kristjan Suits, Villu Konrad jt. Sama koolkonna esindaja Karolin Tamme valgusraam ühes Maarja Pabuneni ülimalt leidliku miniatuurselt mastaapse roomaliku ent samas ka metafüüsilist janu ja igatsusi väljendava lavakujunduse, kostüümide, Kärt Peseri video ning Karl Petti muusikaga moodustab omaette nauditava esteetilise vaatepildi.

Liikumisjuht Jaanika Tammaru abiga jääb Kaarel Targo peaosatäitmine meelde erakordse liikuvuse ja energilisuse poolest. Orgiad, küünilised rollimängud, kuujanunemised jm kantakse ette meeldejäävalt füüsiliselt. Lähenemisviis ei meenuta seetõttu tavapärast psühholoogilist teatrit, vaid sarnaneb veidi pigem ooperimajadest tuntud sümbiootilistele (suur)vormidele. Samas jääb vaatemängus ruumi ikka ka eeskätt psühholoogiliselt mõjuvatele stseenidele ning rollilahendustele. Seda lähenemislaadi ekspluateervad eeskätt vähem koogutamisaltid, tõsisemaid spdametunnistusevaevusi kogevad karakterid Silver Kaljula Scipio ja Kristian Põldma Chaerea, aga vähemal määral ka kogu konformistlike pugejate plejaad - Karl Edgar Tammi Mereia, Karl Robert Saaremäe Mucius ja Kristjan Lüüsi Lepidus.

Märt Koik sobib märatseva Caligulaga ühte hoidva Heliconi rolli hiilgavalt, juba varem on temega seoses meenunud Rein Aren – mõlemad on ainuüksi pilgu  poolest kui valatud natse jm nivelleerunud moraaliga karaktereid mängima. Peaosalise kõrval on teine võtmeroll lavastuses aga ainsal naisel, Laura Niilsi Caesonial, kelle hoolitseva emalikkuse taha halvasti varjatud sensuaalne pahelisus toitis seda poliitiliste, eksistentsiaalset ja moraalset segadikku särtsaka energiaga, tuues millegipärast silm ette Raine Loo Mati Undi hiilgeaegade lavastustest.

"Caligula" tuli Genialistide klubis lavale vähem kui poole aasta eest ja teda on mängitud vaid seitse etendust, ainult Tartus, pisikeses black box'i tüüpi saalis mõnesajale pealtvaatajale. Praegu paistab, et võib juhtuda, et sellega on lavastuse eluiga läbi. Ehkki tüki tuleviku plaanimist raskendab ka suhteliselt arvukas, mitmete kohustuste ja teatrite vahel killustunud trupp, saab lavastusele põhiliselt saatuslikuks siiski Musta Kasti korralduslike ja eeskätt aineliste võimaluste ahtus. Lihtsalt pole kohta, kus lavakujundust jm atribuutikat hoida ning vahendeid, mille toel lavastust Tartust välja tuua.

Ehkki lavastus on pälvinud ka kriitikat, on arvustajate ja blogijate vastuvõtt valdavalt olnud soe ja positiivne. Nii lühike elupõlv sellisele mitmekülgselt ettevalmistatud, põhjalike asjakohaste loengutega (Tarmo Jüristo kangelaslikkusest kultuuri ja ideedeajaloos, Leo Luks eksistentsialismist ja Kariina Laas vaimuhaigusest - vaadake lisatud lugudest - toim.) sisse juhatatud sisukale ning eeskujulikult, mitmes mõttes uuenduslikult teostatud lavastusele on meie teatripilti arvestades selgelt ülekohtune. 

[1] Linnar Priimägi, Ooper ja demokraatia. TMK 4/1994.

[2] Tõnu Viik, Uus esse absurdist. Vikerkaar 10-11/2004.

[3] Scott Atran, Nafees Hamid, Sõda, mida ISIS igatseb. Vikerkaar 7/2016. http://www.vikerkaar.ee/archives/19508

[4] Douglas Murray, Euroopa kummaline surm. Post Factum 2018, lk 291 – 301.

[5] Samas, lk 301.

[6] Pitirim Sorokin, Meie ajastu kriis. Ilmamaa 2018. Erakordselt koomiliselt esilduvad Sorokini vaated nt raamatus Pitirim Sorokin, The American Sex revolution, 1956.

[7] https://www.tartuekspress.ee/index.php?page=1&id=4502

[8] Linnar Priimägi, Tõde D'Antoniost. Sirp, 16.09.2016