Albert Camus' looming on tõlgitud eesti keelde peaaegu täies mahus, kuid meie teatrid on sellest suuresti mööda hiilinud. Kui rääkida konkreetselt tema näidendist "Caligula", siis üheksakümnendate algul lavastas seda Vanemuises Linnar Priimägi, kuid pärast seda polegi see meie teatrilavale jõudnud. Seetõttu tuleb rõõmustada ja tänulikki olla, et lavastaja Lennart Peep on leidnud endas julguse seda Mustas Kastis lavastada. Kuid kes teab, võib-olla ei olegi sel 1930ndate lõpus kirjutatud näidendil meile tänapäeval palju ütelda? Mõned vaatajad, kellega pärast etendust kõnelema sattusin, paistsid sedamoodi arvavat.

Camus'd peetakse enamasti eksistentsialistiks ja absurdistiks. Eksistentsialism on teatud mõtte- ja kirjandusvool, mis saab võimalikuks õhtumaade traditsioonilise moraali, traditsiooniliste (eelkõige kristlike) väärtuste murenemise ja kokkulangemise taustalt, ja mille esiisadeks võib õigusega pidada Schopenhauerit, Kierkegaardi, Nietzschet ja Dostojevskit. Mõnevõrra piiritletuma ja selgema kuju, koos selle nimetuse enda käibele tulekuga, võtab eksistentsialism aga teise ilmasõja eelsel ning sellele vahetult järgneval ajal Prantsusmaal ja selle põhiesindajateks peetakse enamasti Jean Paul Sartre'i ja Simone de Beauvoiri.

Kuid ka Albert Camus, kes seda silti ei filosoofilistel ega idiosünkraatilistel põhjustel kunagi omaks ei võtnud, tegeleb oma loomingus vääramatult eksistentsialistlike, eksistentsifilosoofiliste küsimustega nagu inimese surelikkus, inimeksistentsi mõte, elu absurdsus vaikivas, külmas ükskõikses maailmas ja inimese mäss sellise maailma vastu. Niisiis, kas pole need teemad ehk täna enam aktuaalsed? Juba küsimus ise tundub mõnevõrra naeruväärne. Kuni kestab eksistents ja nii kaua kui inimesed seda reflekteerivad ja tematiseerivad, ning inimesed on surelikud olendid, jäävad need küsimused aktuaalseks. Seejuures on muidugi selge, et ajalooline situatsioon pole enam päris sama mis teise ilmasõja eel- ja järelõhtul. Meie killustatud iroonilises postmodernistlikus maskeraadimaailmas, kus valitseb identiteetide, rollide ja ideede paljus, võib "Caligula" jäägitu monomaaniline kirglikkus ja paatoslik põlemine mõjuda kummastavalt, kuid mitte halvas mõttes. Ja pigem meie, iroonikute, kahjuks.

Caligula oli ajalooline isik, Rooma keiser aastail 37–41, kelle kohta mõni allikas väidab, et kuue esimese valitsuskuu jooksul olnud ta suursugune ja üllas valitseja, kuid seejärel ühtäkki hullunud ning muutunud erakordselt vägivaldseks, julmaks, sadistlikuks, perversseks despoodiks. Camus' näidendis toimub see muutus pärast Caligula õe ja armukese Drusilla surma, mis lükkabki kogu näidendi sündmustiku käima. Caligula armastas Drusillat (nii õe kui armukesena, kuid intsesti teema pole antud juhul oluline), ent ei suutnud teda kogu oma võimutäiuses surmast päästa.

Caligula kogeb esmakorselt inimese surelikkust ja mõistab, et loodusel on ükskõik, kas oled keiser, keisri armuke või ori, ja kui palju keegi kedagi armastab ning soovib surma küüsist vabastada – varem või hiljem surevad kõik, nii on looduse seadus. Teisisõnu, ta tajub ületamatut lõhet inimese soovide, ihade, väärtushinnangute ja looduse ükskõiksuse, osavõtmatuse, indeferentsuse vahel. See konflikt – inimese võimatute soovide põrkumine looduse külma ja hoolimatu paratamatuse vastu – ongi tegelikult kogu Camus' loomingu algimpulss ja näidendis sümboliseerib seda kättesaamatu kuu.

Caligula hakkab looduse ükskõiksuse vastu mässama, kuid see on üks kummaline mäss, milles mässaja samastub sellega, mille vastu ta mässab. Psühholoogilises mõttes on see usutavam, kui sageli arvatakse. Andes vaba voli absoluutsele vägivallale ja julmusele ning hävitades kõik inimliku – sõpruse, armastuse, kaastunde, hoolivuse jne, – ei tee Caligula midagi muud, kui jäljendab looduse ükskõiksust ning teostab selle loogikat. Ehk siis: tema inimsust hävitavad vägivallateod on mõeldud tõestama, et kõik on tegelikult ükskõik. See kosmiline indiferentsus ilmnes lavastuses tabavalt lõpus esile manatud kosmose või galaktikate kujundi kaudu. Olgu aga öeldud, et Camus näidendi autorina ja moralistina sellist Caligula mässu muidugi heaks ei kiida – tema järgi tuleb looduse ja saatuse vastu küll mässata, kuid mitte teisi inimesi, inimsust hävitades, vaid, vastupidi, teisi inimesi sümpatiseerides ja nendega koostööd tehes, inimsusele ja inimlikkusele truuks jäädes.

Võimalik, et näidendi lõpus mõistab seda osalt ka Caligula ise. Eelöeldut arvesse võttes tuleks olla ettevaatlik paralleelide tõmbamisel (ühe intervjuu põhjal paistab see olevat olnud lavastaja üks taotlusi) Caligula vägivallapoliitika ja kaasaegse poliitika vahele – Caligula julmus ei ole strateegilis-utilitaristlik, see on filosoofiline. Tõsi, niivõrd kui kaasaegse poliitkultuuri küünilisus läheb tagasi sama väärtuskriisini, mis teeb võimalikuks igasuguse eksistentsialismi, võib kaudseid seoseid muidugi märgata. 

Lavastus on aga õnnestunud. Mitmed huvitavad sümbolid ja viited teistelegi Camus' tekstidele muudavad selle võrdlemisi paljutahuliseks. Caligula liigub näiteks laval ringi suure kera või palliga, mis sümboliseerib päris mitut asja. Kõigepealt muidugi Sisyphose müüdist pärit kivirahnu, mida Sisyphos peab jumalate määratud karistusena mäest üles tõukama, kuid mis ikka jälle alla veereb, ja nõnda lõpmatuseni. See kera märgib niisiis inimeksistentsi absurdset korduvust ja kannatust, mida on eksplitsiitselt rõhutatud lavastuse avatseenis. Kuid kui meenutame Camus' essee "Sisyphose müüt" lõppu, leiab Sisyphos selles absurdses tegevuses teatava vabaduse: suhtuda ebaõiglasse saatusse ühel või teisel viisil. Kuid see on ränk vabadus. Ja viimaks sümboliseerib see kera vabadusega otse seotud võimu, võimutäiust – lavastuses on see sageli hukkamise ja vägivalla instrumendiks.

Ka kõikvõimalikud vägivaldsed seksuaalaktid, ja neid leidub seal palju, toimuvad kera vahendusel. Korraks tunduski, et võibolla on lavastus võrreldes teksti endaga mõnevõrra üleseksualiseeritud, kuid nähtavasti see nii siiski pole, sest seksuaalvägivallas väljendub vägivalla ja võimu "essents" puhtaimal kujul, vägivallaobjekti alandus ja vägivallatseja võimukus saavutavad seal kõige dissümmeetrilisema suhte. Ühesõnaga, vägivalda on lavastuses kujutatud piisavalt veenvalt ja kujukalt, nii et kohati polnudki seda eriti meeldiv vaadata. Lavastuses leidub üldse mitmeid võimsaid stseene. Eriti paistab silma jumalakiitmine teise vaatuse alguses, kus Caligula laseb end pühitseda jumalanna Veenuseks. Stseeni heli- ja valgusemäng on pea täiuslik.

Lavastuse lõpp (mitte see mainitud kosmose või galaktikate kujund, vaid sellele eelnev) tekitas aga küsimusi ja tundus mitte-camuslik ja ka mitteeksistentsialistlik. Lõpustseenis lausub Caligula pärast maist surma, otsekui mingis teispoolsuse tühjas ruumis, teatavas tühjuse transtsendentsis, sõnad "ma elan veel". Nende sõnadega lõpeb ka Camus' näidend, kuid vahe on selles, et näidendis lausub Caligula sõnad vahetult enne surma ehk siinpoolsuses. See on mõneti oluline, sest kogu kristluses ja teisteski religioonides keskset rolli mängivat surmajärgsuse ja teispoolsuse ootust ja lootust peab Camus nagu ka enamik teisi eksistentsialiste pelgalt antropotsentriliseks illusiooniks ja võltslohutuseks.   

Mõni sõna ka näitlejatöödest. Kaarel Targo Caligulana oli üldjuhul veenev ja tuli selle keerulise rolliga päris hästi toime, kuid kergelt häirima jäi asjaolu, et ta kujutas Caligulat läbivalt liiga emotsionaalse ja neurootilisena. Caligula karakter on mõnes mõttes vaieldamatult ülitundlik, kuid samal ajal on tas ka midagi lõputult külma ja ükskõikset. See üleminek ühelt pooluselt teisele ja mõnel puhul koguni nende samaaegne kooseksisteerimine võiks olla kujukam. Laura Niilsi tugevale ja sugestiivsele näitlejatööle Caesonia rollis ei ole aga midagi ette heita. Ka kõik teised näitlejad, eriti Märt Koik Heliconina, seisid ülesannete kõrgusel. Niisiis teatrisse, lugupeetud lugeja!