David Messer
SIGMUND
Orginaal: ЗИГМУНД
Vene keelest tõlkinud Margus Leemets
Toimetanud Krista Leppikson
Kujundanud Mari Kaljuste
264 lk, pehme köide

Tuleb välja, et psühhoanalüüsi teooria rajajana tuntud Freud suri 13 päeva varem, kui saatus talle elupäevi määranud oli, ja nii peab ta nüüd inkarneeruma nüüdisaega, et ettenähtud päevad ikkagi ära elada. Noore Londoni psühhiaatri abiga püüab ta leida vastused küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. Koos veedetud päevadel juhtub nii mõndagi ootamatut, mis aitab valgustada seni varjatud tahke Freudi elust, annab aimu tema iseloomust ja tööst ning paljastab isiklikke saladusi.
David Messer on psühhiaatriakonsultandi, Tartu ülikooli professori ja Londoni Imperial College’i aulektori Eduard Maroni pseudonüüm. 2015. aastal ilmunud „Sigmund“ pälvis Venemaal positiivset vastukaja. Briti kirjaniku Helen Zahavi meelest on tegu ootamatu sisuga võluva ja originaalse romaaniga.

***

KOKAIIN

„Ma tahtsin alati siin elada... selles linnas. Armusin sellesse esimesest silmapilgust,” tunnistas Sigmund liigutatult, vaadates auto aknast teisel pool Thamesi paistma hakanud Westminster Abbey poole. See oli otsekui liivakivikaljust välja tahutud, õhtuses tänavalaternate valguses näis see oma ranguses ja kättesaamatuses võrratu.
„Kas see teie meelest ei ole kaunis?” küsis Sigmund Davidi poole pöördudes pisut etteheitvalt.
„Jah... Küllap on,” pomises David, pöörates auto Westminsteri silla poole. „Kuid minul on seda vist raskem hinnata. Mina olen siin sündinud ja olen kõike seda juba miljoneid kordi näinud. Mulle tundub, et selle igapäevasuse tõttu mina ja ka paljud teised kohalikud seda enam ei märkagi.”
Nagu ennast õigustades kehitas ta õlgu. Sigmund mühatas seda mõistmata, aga nõjatus siis rahulolevalt vastu istme peatuge, imetledes üha lähemale jõudvat Elizabethi torni ehk Big Beni.
„Mõistliku vabaduse ülev asupaik... Kangelaslik inglise puritaanlus oma püha andumusega teenida ühiskonna heaolu, kodanike jonnaka ja terava õiglustundega, ühiste huvide tulisusega, ülla kujutlusega elust, mida tuleb elada stoiliselt, väärikalt ja auväärselt,” kuulutas Sigmund, hääles pidulik paatos. Tollest kirglikust mõtteavaldusest mõjutatud David kummardus rooli kohale ja vaatas Big Beni poole, püüdes värskema pilguga näha selles peituvat sümbolit.
„Mulle tundub, et sellest ajast peale on siin vähe muutunud,” arvas Sigmund veidi vähem pateetiliselt.
„Jaa... Ei...” poetas David kõhklevalt, soovimata vanahärrat vastu ööd kurvastada. „Siia on vaid rohkem võõraid elama asunud,” nentis ta ettevaatlikult.
„Ma kadestasin alati oma vanemat poolvenda Emmanueli, kuna temal oli võimalik sõita elama Inglismaale. Tema lapsed kasvasid üles oludes, kus ei olnud igapäevaseid repressioone, mida meie Austrias pidime taluma,” jätkas oma mõtetesse süvenenud Sigmund, kes polnud Davidi sõnu kuulnudki.
„Teate, oma fantaasiates samastasin ma ennast tihti Emmanueli pojaga,” tunnistas ta vaikselt. „Temana ei oleks ma pidanud käima läbi nii rasket eluteed.”
„Aga võib-olla poleks teist siis saanud ka see, kes teist sai,” vastas David leebelt.
Sigmund kuulas tema sõnu ja hingas täiel rinnal. Ta tunnistas Davidi väite õigsust ja vaatas vaikides mööda vilksatavaid tänavaid, hooneid, noorte rõõmsate inimeste salku, kellest Londoni kesklinn lausa kihas.
„Kuidas oleks väikse jalutuskäiguga pargis?” küsis David oma kuulsalt sõidukaaslaselt, peatades auto Green Parki juures vabal parkimiskohal.
„Sobib,” nõustus Sigmund, märganud tuttavat kohta.
Nad astusid autost välja ja vaatasid rahulolevalt ringi, tundes, kui ebatavaliselt soe see varakevadine õhtu oli.
„Vabandust, Sigmund!” tuli Davidile äkki meelde, kui ta nägi veel avatud Marks & Spencerit. „Võib, ma hüppan minutiks siia sisse? Ostan Rachelile paratsetamooli, tema migreenid on jälle ägenenud.”
„Muidugi,” oli Sigmund nõus.
„Suur tänu! Ainult ärge kuhugi minge! Oodake mind siin! Ma käin kiiresti ära!” ütles David ja kiirustas kaupluse poole.
Jäänud üksi, vaatas Sigmund ringi ja hakkas huviga jälgima mööduvaid inimesi, hinnates nende riietust, maneere ja meeleolu. Ühel hetkel märkas ta lähedal seisvat teksajakiga jässakat mustanahalist jõmmi, kes varjas oma nägu pead katva tihedast riidest kapuutsiga. Ta oli juba ilmselt märganud üksikut vanemat härrasmeest, kes tema arvates otsis seiklusi. Julgemata vanale mehele läheneda, seisis poiss hämaral kõrvaltänaval, vahtis närviliselt ringi ja hõõrus käsi.
Lõpuks võttis ta julguse kokku, tõttas vanamehe juurde ja jättes mulje, et ta lihtsalt jalutab mööda, sosistas läbi hammaste:
„Koksi on vaja?”
„Kuidas, vabandage?” ei saanud Sigmund aru.
„Savu, koksi, midagi muud?” pakkus poiss ja hakkas nagu tagasi minema.
„Koksi?” oli Sigmund imestunud.
„Koksi jah! Kokaiini! Kas pakub huvi?” jäi narkodiiler rahutult ringi vaadates siiski seisma.
„Teil on kokaiini?”
„Kõike, mida vaja!” Korraks läigatas pimeduses tema suus olev kuldhammas. „Võtad või?” Diiler tõmbas jaki salataskust välja kilepakikese, milles oli valge pulber. Sigmund kallutas ennast ettepoole, et näha, mis pakikeses on, kuid poiss tõmbas jaki hõlmad kiiresti koomale.
„Oli aeg, kui ma tänu kokaiinile oleksin võinud kuulsaks saada,” lausus Sigmund varjamatu kahetsusega ja tõmbus tagasi. Siis aga otsustas ta millegipärast sellele kriminaali olekuga noorsandile oma loo rääkida.
„Tõsi vä?!” ei tahtnud too uskuda.
„Jah... Kuid minu naise süü tõttu seda ei juhtunud,” kurtis Sigmund kahtlasele võõrale.
„Jah, sellised need naised on... Nad rikuvadki meil kogu elu ära!” oli tüüp temaga nõus, ise närvitsedes, et on vanamehe juurde juba liiga kauaks jäänud.
„Ma uurisin kirjandusest, mida sisaldavad need kokapõõsa lehed, mida mõne indiaani suguharu mehed mäluvad pinge ja väsimuse leevendamiseks,” alustas Sigmund oma õpetlikku juttu. „Hiljem sain teada, et sakslased katsetasid kokaiini sõdurite peal ja teatasid, et see suurendas meeste elujõudu ja vastupidavust. Ma hankisin pisut kokaiini ja püüdsin selle mõju enda peal proovida. Selgus, et kokaiin kõrgendab meeleolu, tekitab täiskõhu tunde ja võtab justkui mured ära, kuid ei muuda mõistust ähmaseks.”
Sigmund vaatas vaimustusega oma juhuslikku vestluskaaslast. Too muigas mõistvalt.
„Kui olin selle tähtsa avastuse teinud, hakkasin seda võlupulbrit regulaarselt väikestes annustes tarvitama depressiooni ja mind vaevanud seedehäirete vastu,” jätkas Sigmund. „Hiljem avastasin selle ravivahendi kasutamise uusi võimalusi ja soovitasin oma sõbral kasutada seda läbi silma sarvkesta. Ühele sõbrale, kes oli sõltuvuses morfiinist, soovitasin, et tema häda saaks kõrvaldada, kui süstida kokaiini naha alla. Siis pole vaja karta, et see hakkab organismi kogunema.”
„Sa, vana, jagad ju matsu!” hüüatas valvsuse kaotanud narkodiiler erutatult ja kuulas hullu papit üha suurema huviga.
„Ma olin selle hinnalise vahendi efektiivsusest vaimustuses,” lausus Sigmund nukralt naeratades ja lisas kibedusega: „Aga mind hakati igast kandist ründama ja viimaks ma protesteerisin raevukalt selle vastu, et kokaiini tarvitamise kohta nii palju valet väideti.”
„Kurat! Müts maha!!” erutus diiler. „Oleks minu poistel ka selline iseloom! Nemad pistavad iga haarangu peale kohe halama!”
Ta jõllitas vanameest varjamatu vaimustusega, püüdes iga tema sõna sellise harda uskumisega, nagu eksinud kogudus kuulab oma pastori suust piibli tõdesid.
Sigmund kinnitas rahulikult: „Kuid mina ei andnud alla. Pariisis töötades jätkasin kokaiini toime uurimist.”
„Oota!” katkestas poiss teda erutatult. „Pariisis?! Kust sa seal koksi said? Kas minu onupoja Etienne’i käest? Ta on minu moodi, ainult vähe juhmim...”
„Ei-ei. Kokaiini hankis mulle farmakoloogiafirma Merck,” tunnistas Sigmund ilma mingi tagamõtteta.
„Persse! Mine lolliks!” röögatas erutatud diiler. „Ma ju teadsin, et need kuradi kompaniid on osalised! Sellepärast võimud meid nii rapivadki!” Vapustatult jäi ta vanamehele otsa vaatama.
„Tänu regulaarsetele saadetistele sain kontsentreeruda kokaiini edasisele uurimisele,” jätkas Sigmund, pööramata tähelepanu teise tormilisele reageerimisele. „Tõsi, Merck nõudis selle eest liiga kõrget hinda. Mul tekkis isegi kahtlus, kas ma ikka suudan järgmise doosi eest maksta.”
„Selle tee oleme me kõik läbi käinud, vana! Need värdjad on ju nii ahned!” Peaaegu nutma puhkedes sirutas noormees oma saatusekaaslasele käe, nagu oleksid nad anonüümsete narkomaanide raviseansil.
Sellisest avatusest liigutatud, hakkas Sigmund avameelitsema:
„Taibanud, et kokaiinil on tervendav mõju, saatsin ma seda natukene ka oma naisele Austriasse, et ta oma tervist kohendaks.”
„Tõsi vä?! Saatsid oma naisele?!” Narkodiileri silmad läksid suureks.
„Jah. Postiga,” kinnitas Sigmund.
„Postiga?! Sa oled ikka vinge vana!” Vaese diileri näol peegeldus ülim hämmastus, nüüd oli tema meeltesegadus juba õige suur.
Taipamata, miks tema uus ja nagu paistis, üsna meeldiv tuttav nii tormiliselt reageeris, otsustas Sigmund olla lõpuni aus:
„Kirjutasin naisele, et soovitan kokaiini kasutada ka tema õdedel, sõpradel ja kolleegidel.”
Seda kuuldes läks tänavadiiler lausa pöördesse, ta suu vajus lahti. Külmaverelisus, millega see esindusliku väljanägemisega vanahärra oma pere ja tuttavad kokaiini tarbijateks tegi, lihtsalt ei mahtunud talle pähe.
„No tegelikult juhtus ka üks kurioosne lugu,” tunnistas Sigmund kohmetunult pead vangutades. „Ühel reede õhtul kogunesid sugulased mu naise juurde sabatit pidama, sinna oli kutsutud ka kohaliku sünagoogi rabi. Naine valmistas minu õpetuste järgi alustassil kokaiini ette, et seda pärast õhtusööki manustada, kuid ei märganud, kuidas tema kõrval istunud rabi pani selle peale oma saiakese ja sõi koos sellega ära ka kogu tema kokaiini­portsu. Mõne minuti pärast võisid kohalviibijad näha rabiga toimunud jumalikku muutust. Ta hüüatas: „Ma olen Messias!”, kargas laua tagant püsti, haaras kätte lusika ja jooksis tänavale. Hommikul leiti ta sünagoogist, kus ta oli terve öö tantsinud ja kuulutanud oma ilmumist rahvale... Kui naine mulle jälle kirjutas, palus ta saata pisut rohkem kokaiini kui varem. Ma saatsin talle terve grammi. Hiljem sain teada, et järgmise sabati ajal tulid tema juurde juba kuus rabi... Kuid pärast seda ööd otsustati sünagoog uurimise ajaks kinni panna.”
„Mine või hulluks!” suutis narkodiiler lõpuks ainult öelda. „Te olete ikka tõesti vinged tegelased! Ma olen alati öelnud, et meie, mustad ja juudid, oleme vennad ja peame kokku hoidma!”