Tunneme Linnar Priimäge (1954) juba ammust ajast kui epateerimiskalduvusega erudiiti ja rafineeritud esteeti, tema tõelisest vaimsest mastaabist aga saame koondpildi alles nüüd. Artiklite kogumikus "Minu Goethe" astub ta meie ette kui gurmaanlik filosoof ja ühtlasi kui innukas rahvavalgustaja, käsitlused varieeruvad tõsiteaduslikest vestelisteni.

Teose äsjasel Tartu esitlusel soovitas Linnar Priimägi teatritel lavastada rohkem klassikat kui igasuguseid ooperifantoome ("kuigi ka "Ooperifantoomi" vastu pole mul midagi," lisas ta). Selline püsiv ja harukordne klassikalembus läbib ka tervet vastset kogumikku.

Näiteks oma ""Faustuse" kõnelustes" (esmatrükk ajalehes Edasi 1987-89) rõhutab Priimägi Thomas Manni "Doktor Faustuse" puhul – kohati lausa sõrendatud tekstis – eriti "klassikaigatsust": "Pole raske märgata, et Thomas Manni "Doktor Faustus" on teos klassikaigatsusest avangardse muusikakultuuri keskel. Heliloojana otsib Adrian pääsu klassikasse. Seda pääsu valvavad epigoonluse Skylla ning avangardsuse Charybdis" (lk 225-226).

Üks kogumiku efektsemaid artikleid/esseid on "Skolaari tuum", mis juhib meid otse Goethe "Fausti" südamikku: "Elegantse nooruki kujul elab Mephistopheles närtsinud professorile saatanliku läbinägelikkusega ette tema salajasima iha: olla ise taas noor ja sõltumatu, muretu ning enesekindel, elujulge ja meeleline. Kaval Mephistopheles ilmub Fausti ette tema enese ihalduskujuna" (lk 179). Järgneb Sigmund Freudile toetuv psühhoanalüütiline arutlus nartsissismist kui "iseenda vastu tuntavast veetlusest", mis tekitab otsekohe kiusatuse "Fausti" selle pilguga üle lugeda.

Goethega suhestuvad Voltaire ja Hegel, aga ka näiteks Shakespeare ("Faust ja Hamlet") ja Tammsaare ("Faustist ja Indrekust") või siis hoopis puudlid ("Goethe puudlid").

Teose esitlusel märkis autor veel sedagi: "Ma pean ennast küll üheks kõige targemaks inimeseks – aga Goethe on siiski targem!". Sellist väljakutsuvalt uljast, poleemilist, esseistlikult lennukat vaimu on ka paljudes vastse raamatu mõtterännakutes ja vaimuloolistes ekskurssides.

"Minu Goethe" peaks olema Eesti mõtteloo sarja ainus teos, mis tervenisti pühendatud ühele suurkirjanikule. Sellisena on see ühtaegu originaalne ja hariv kogumik meie kirjandusliku mõtte üks tuumakamaid tähtteoseid.