Arvustus. Goethega lõunalauas
Johann Peter Eckermann
"Kõnelused Goethega tema viimastel eluaastatel 1823–1832"
Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna: Mati Sirkel
Sari Avatud Eesti Raamat
EKSA
720 lk
Keerulise elukäiguga Johann Peter Eckermann (1792-1854) on "Kõnelustes Goethega" suutnud – klassikust 43 aastat noorema mehena – jäädvustada järelpõlvedele mitte ainult hulgaliselt Goethe hilispõlve mõtteavaldusi, vaid on ühtlasi loonud igati elava ja köitva kirjanikuportree, mida võiksid kadestada paljud biograafid. Mati Sirkli meisterlikus tõlkes jõudis see kapitaalne teos nüüd ka eesti lugeja lauale.
"Ma ei suutnud temast isu täis vaadata," kirjeldab Eckermann esmakohtumist Weimari patriarhiga. "Nägu nii pruun ja kortsudega kaetud, iga korts täis väljendusjõudu. Ning kõiges selline aumehelikkus ja kindlameelsus ning selline rahu ja suurus! (---) Temast oli näha, et ta raskuskese on temas endas ning ta seisab igast kiitusest ja laitusest kõrgemal" (lk 38-39).
Võiks arvata, et sellised ülivõrded muutuvad pikapeale tüütuks, kuid nii see pole, kogu mahukat teost läbib sundimatult vibreeriv kõrgvaimne atmosfäär, vahel ka lausa vastandlike arvamuste vabadus. Eckermanni kommentaarides ja suhtumistes pole midagi pedantset, pugejalikku või üldse teeseldut, ega ka väikekodanlikku kitsarinnalisust.
Siin leodub küll kaunis palju tundmatuid nimesid, kunagiste teatrilavastuste, kunstiteoste, muusikapalade kirjeldusi, ent seejuures tehakse nii palju süvenevaid, üllatavaid ja vahel lausa sädelevaid tähelepanekuid (mitte ainult Goethe, vaid ka Eckermanni enda poolt), et needki leheküljed on enamasti huviga loetavad.
Seda enam püüavad pilku arvamused Shakespeare'i, Byroni ja Schilleri kohta; nende kõigi loomingut täiel määral tunnustades on siiski märgitud Byroni "väärsuhet maailmaga" (lk 154) või sõber Schilleri puhul "mingit julmusemeelt, mis ei tahtnud teda isegi ta ilusaimal ajal maha jätta" (lk 150-151).
Goethe kunstifilosoofia, mitmed tema kirjandushinnangud ning eriti arvamused loovuse ja selle seesmiste tõukejõudude kohta on täiel määral säilitanud aktuaalsuse veel kakssada aastat hiljem.
Olgu näiteks toodud Eckermanni küsimus: "Kas üldiselt pole vahendit loova meeleolu tekitamiseks või kõrgendamiseks, kui see pole küllalt võimas?" (lk 368). Oma põhjalikus vastuses hoiatab Goethe neid, kes tahaksid "kangete jookidega oma puuduvat loovust kohale meelitada" (lk 370).
Eckermanni lõunalauakirjeldustele lisaks tasub meenutada Jaan Unduski tõlgitud baltisaksa kirjandusteadlase, Tartus sündinud Gero von Wilperti (1933–2009) artikleid "Kas Goethe oli joodik?" ja "Kas Schiller oli alkohoolik?" – siit saame ülevaatliku pildi joovastavate jookide osast nende kahe suurmehe elus.1
Jah, lõunalaud kodakondsetega on ikka rikkalik ja rõõmuküllane. "Goethe ilmutas end tõelise pereisana: tõstis kõik road ette, lõikas lahti küpsetatud linnuliha ja tegi seda erilise osavusega ega jätnud vahepeal ka klaase täitmata" (lk 53).
Sama rikkalik on Eckermanni raamat. Võib täiesti mõista, miks Nietzsche nimetas teost "parimaks saksa raamatuks, mis olemas on" (Mati Sirkli saatesõnast, lk 703). Ja kui Goethe ütleb, et "igal seisundil, koguni igal silmapilgul on otsatu väärtus, sest see esindab kogu igavikku" (lk 64-65), siis võttis selline suuresõnalisus algul kergelt muigama, aga raamatut sulgedes mõtlesin: mine tea!
1 Eesti Ekspress 10. aprill 2008, lk. B8-B9. Artiklid on võrgus loetavad Gero von Wilpertit tutvustava teksti lisadena: https://ekspress.delfi.ee/areen/kuulsaim-tartus-sundinud-kirjandusteadlane?id=27676615
Toimetaja: Valner Valme