Marie Underit käsitlevas kirjanduses on üks lemmikväljendeid "avardumine". Iga luulekoguga avardus uhkesti tema looming, aga pikka aega – kuni Sirje Kiini Underi-monograafiani – ei avardunud kaugeltki sama hoogsalt meie Underi-pilt. Vastne artiklite ja esseede kogumik "Väiksed vaatlused", mis sisuliselt võiks moodustada ühe Eesti mõtteloo sarja köite, lisab oma erudeeritud ja tasakaalukate eritlustega sellele pildile veelgi värve.

Põigakem korraks luule valda ja meenutagem, et Underi Siuru-aegset luulet läbis erootiline kõrgepinge, julgelt koketeeriv, erootiline, lausa väljakutsuv toon, millest hilisemad lugejatepõlvkonnad on tänu luuletaja enese küpse ea ulatuslikule rangele redigeerimistööle – ja enamasti sellele enesetsensuurile toetuvatele uustrükkidele – suhteliselt vähe aimu saanud.

Võtkem näiteks "Eelõitsengu" (1918) luuletus "Tujud" I, mille luuletaja hiljem oma teostevalimikest hoopis välja jättis. Selle soneti lõpptertsiinid kõlasid järgmiselt:

Mu käed on hoida igatsend sind ammu,

kord surun nad sul kuumalt ümber õla –

ei jatkuks jõudu sul neid päästa säält, ei rammu! 

Siis kadugu kõik kord ja kõlblus, komme:

siis, sõber, tasuma pead oma võla,

siis armastan sind täna, mitte homme!

"Sisuliselt on see sonett võrgutamise apoloogia," leiab Sirje Kiin.¹

Tuglase ja Underi tollasest lühikesest, ent intensiivsest kireplahvatusest saime teada alles 90 aastat hiljem (kirjakogumik "Tuglas ja Under", 2006).

Sel taustal jätab luuletaja artiklite kogumik "Väiksed vaatlused" isegi ootamatult soliidse, tõsimeelse ja väärika mulje.

Tõsi, Underi artiklid-esseed on kirja pandud juba pärast Siurut, peamiselt 1920. aastate esimesel poolel saksa ekspressionismi mõju all ja selle järellainetuses. Ent kindlasti on neid kirjutisi inspireerinud rühmituses vibreerinud vaimsus, siurulaste rohked omavahelised vestlused-vaidlused.

Juba teose esimesest kirjutisest "Aja probleemid" (1921) õhkub kirglikku ja trotslikku ajakriitikat, võtkem selle üsnagi tänapäevaselt kõlav alguslõik (raamatus on põhiliselt säilitatud omaaegne kirjaviis):

"Meil unistatakse ekspressrongest ja kiirusest, suurlinna mürinast ja masinaist, naturalismist ning jõhkrusest ja selle all mõeldakse Euroopat. Meil unistatakse Euroopast, kuid see Euroopa ise tahaks lahtieuroopastuda, ta on õnnetu omist masinaist, mis on ülekasvand elavast inimesest, ta ihkab aeglasemat tempot, et hingetõmmata ja keset ajalikku rühkimist ja lämmatavat materjalismi tõsta silmi igaviku poole. Ülistet masinate müra ei ole suutnud lämmata inimese hingehäda kõrvaltoone." (lk 10).

Need mõtted annavad juhtheli kogu raamatule, samalaadset ühiskonna- ja kultuurikriitikat kohtab veel paljudes kirjutistes.

Underi üheks põhihuviks on 19. ja 20. sajandi kirjandusklassikute elulood, siin joonistub välja nõtke sulega, elavas stiilis ja suure empaatiaga loodud pikk portreede rida: Dostojevski, Goethe, Byron, Rimbaud, Rostand, Maeterlinck, Baudelaire, Ibsen, Lermontov, Hamsun, Lagerkvist, Spitteler. Need on sageli neutraalselt refereerivad ülevaated, ent vahel avaldub ka Underi enese seisukoht küllalt jõuliselt, nii näiteks ütleb ta natsismimeelsuses süüdistatud Knut Hamsuni raamatu "Rohtunud radadel"² puhul: "Temal kui norra suurimal elaval kirjanikul on õigus esitella oma asja ja ta teeb seda just nii sirgjooneliselt ja sellise kangemeelsusega, nagu seda temalt oodata võis." (lk 281).

Underi publitsistikast andis juba poole sajandi eest põhjaliku ülevaate Erna Siirak³ ning sellele toetub suuresti ka Sirje Kiin oma monograafias. Erna Siirak on üldistanud: "Tungida läbi üleintellektualiseeritud elukoorikust, näha asju kaugemast perspektiivist, mõista olemasolu mitte ainult peaga, vaid ka südamega, jõuda lõpmatuse- ja kõiksusetunnetuseni – umbes niisugustel radadel liiguvad Underi elufilosoofilised arusaamad. Nendelt positsioonidelt astub ta vaidlusse aja häirivate nähtustega."⁴

Võime tõdeda, et Eesti mõtteloo sarjas viimastel aastatel ilmunud siurulastele Visnapuule ("Millal sünnib inimene", 2018) ja Gailitile ("Siis tuli sõda", 2019) on mitte ainult luuletajana, vaid ka oma "väikeste vaatlustega" nüüd vääriliseks partneriks saanud kultuurikriitik Marie Under. Ehk võiksime isegi freudistlikult lisada: kirglik erootika on sublimeerunud kirglikuks kultuurikriitikaks.

1 Sirje Kiin, "Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt", Tänapäev, Tallinn 2009, lk 381
2 "Rohtunud radadel" ilmus Underi tõlkes Torontos 1952 ja Tallinnas 1994
3 Erna Siirak, "Marie Underi mõttemaailmast tema esseedes ja artiklites" – Keel ja Kirjandus 1969, nr 9, lk 513-528
4 Samas, lk 520