Aivar Kull. Tammsaare ja Gailit ({{commentsTotal}})

Talv Vargamäel
Talv Vargamäel Autor/allikas: Olev Kenk/ERR

Tänasel Anton Hansen Tammsaare sünnipäeval pakub kirjanduskriitik Aivar Kull intrigeeriva peatüki nende mõlema eluloost.

Kaks kirjanikku olid kõige järgi otsustades küll üsna head tuttavad, kuid kas ka sõbrad? Tammsaare rikkalikus publitsistikas, arvustustes ja kirjades on suhtumine nooremasse ametivennasse – niivõrd kui teda üldse mainitakse – ikka võrdlemisi reserveeritud. Ka arvukatest mälestustest Tammsaare kohta ei anna kuidagi välja lugeda tema ja Gailiti suuremat sõprust. Teada on kahe kirjaniku – elavad klassikud juba mõlemad – arvukad põhjalikud ja kirglikud omavahelised mõttevahetused eriti 1930. aastate teisel poolel, kuid neist pole jäänud lähemaid kirjalikke tunnismärke. Võib küll uskuda Bernhard Lindet, kes – Gailitisse üldiselt üpris kriitiliselt suhtudes – on kinnitanud: "Kahtlemata oli August Gailit meie kirjanikest see, keda A. H. T. isiklikult kõige sagedamini kohtas...", ja lisanud: "Tegelikult hindas A. H. T. väga August Gailiti lopsakat fantaasiat ja laia joont võrreldes meie teiste kirjanikega."1

Tammsaare elas aastatel 1928-32 oma vahest kõige suurema sõbra, Gailiti õemehe Rein Eliaseri2 majas Tallinnas Toomkuninga 3-3; eriti aga Eliaserite Kosel asuvas suvilas oli kahel kirjanikul ajuti päris tihedat suhtlemist.

Leonida Lindsaar-Eliaser (1907-2001) on meenutanud: "Pühapäevaõhtuti kogunesime saali kamina ette vaibale istuma. Tihti oli külaliseks kirjanik Anton Tammsaare. Räägiti teatrist, kontsertidest, päevasündmusist ja vahel sekka ka poliitikast. Need kamina paistel toimunud vestlused on mulle väga sügavalt mällu jäänud. Vestlust hoidsid ülal vana Rein, Anton ja Auts [Gailiti hüüdnimi]. Naisperest sekkus vaidlusse harilikult pereproua Anni [Gailiti õde]. Tammsaare hindas muide väga Gailiti "Toomas Nipernaadit" ja eriti palju oli sellest juttu pärast teose ilmumist."3 Lisagem, et Rein ja Anni olid jõukad kunstimetseenid, majas leidus palju maale ja rikkalik raamatukogu.

Tollane koolipoiss Karl Gailit on aastal 1970 jäädvustanud sellise mälestuskillu: "Oli 1936. a. september, esimene pühapäev pärast kooli algust. Nädal tagasi oli Albus avatud Tammsaare ausammas. Kosel istuti päikeserikkal verandal parajasti õhtusöögi ümber, kui saabus August Gailit, kes kõiki teretades naljatades ütles: "Näe, Tammsaare – ei saa ainult aru, kas ise või kivist!" Kõigi naeruga ühines ka Tammsaare ja koputas sõrmega vastu otsaesist: "Kui ei kõlise, siis ikka ise!""4

Ühes 1933. aasta ankeedivastuses leidis Gailit, et Tammsaaret on kodumaal hinnatud ebapiisavalt: "Kirjandusturul on palju keskpäraseid töid ja vähe häid tooteid, kuid ka viimaste vastu on meie publik väga loid. (---) Näiteks A. Tammsaare oma viieköitelise monumentaalse romaaniga oleks mõne teise rahva kirjanikuna leidnud võrratu suurt tähelepanu, kuid palju on meil omistatud tähelepanu Tammsaaregi suursaavutusele!

Meie avalikkuse tähelepanu on pööratud ainult poliitilistele nägelustele, kohviku klatschidele ja muudele sellistele asjadele. Muu jaoks piisab huvi vaid üksikuil. Kuid selle peale vaatamata meil on kirjanduse ja kunsti alal intensiivset tööd tehtud (Tammsaare, Koort jne.) ja võiks rohkemgi teha, kui ainult leiduks soodsam vastuvõtu pind."5

Tammsaare surma puhul avaldas Gailit lühikese nekroloogi; järelehüüdja nimetab siin lahkunut otsesõnu geeniuseks. Esitagem see mälestuslik lühisõnavõtt siin täies mahus.

 


Aug. Gailit

Sõbrale

A. H. Tammsaare surmateade vapustas nii masendavalt, et sellest on alles raske toibuda. Meeled on alles segi – ei oska leida ei õiget väljendust ega parajaid sõnu. Ta oli kahtlemata väga suur, nagu kirjanikuna, nii inimesena. Ja enesel oli hea tema poole üles vaadata, see andis julgust ja enesekindlust.

Inimesena sõbralik, ikka naeratav, skepsisele vaatamata sädeleva huumoriga – kes küll võiks nüüd asendada teda noil pühapäeva hommikuil, kui ta, hallis mantlis ja samavärvi mütsis, ilmus puude tagant Kose-Kallastesse Eliaseritele külla, istus pingile ja algas juttu? Varsti oli kogu perekond ta ümber, ja ma pole näinud vaimukamat, huumoriküllasemat, mitmekülgsemat vestlejat, kes sädeles ja põles igas sõnas. Eks see lakkamatu sädelus ja põlemine viiski ta südame kiiremale lõpule.

Tammsaare pühapäeva hommikutel Kose-Kallastel on nüüd lõpp. Kuid samuti kindel on, et oma surmaga hakkab ta kunstnikuna kasvama veelgi suuremaks ja suuremaks. Ning tee Kose-Kallastest Metsakalmistule pole pikk: eks hakkame me nüüd teda külastama – sama järjekindlalt ja samasuguse puhta südamega. Nii ei rohtu rada geeniuse juurde iialgi!6

 

Ent 30. jaanuaril 1998 – Tammsaare 120. sünniaastapäeval – avaldati ajalehes Postimees. Kultuur Gailiti poolt 14. oktoobril 1956. aastal Valev Uibopuule saadetud pikem erakiri7, mis andis Tammsaarest hoopiski karikatuurse, följetonistliku isikukirjelduse. See pamfletlikult hoogne sulesepitsus meenutab stiililaadilt mõneti Gailiti Siuru-aegset kurikuulsat, Marie Underit ründavat "Sinises tualetis daami", olles siiski veel märksa isiklikum, teravam ja kantud lammutavast paljastuskirest.

Kirja alguses rõhutab Gailit: "Tundsin Tammsaaret 1909. aastast peale, pole vist ühtki seika ta elus, mida ma ei teaks, tunnen ühtlasi ta õdesid-vendasid, ta perekonda..."8

Kuid järgnevalt tabab Tammsaaret lausa pilgete ja süüdistuste laviin: tal "polnud seltskondlikust käitumisest aimugi", "ta ei osanud olla ega käituda". "Mis puutub meie vabariigi aegsesse seltskonda, siis T. ei tundnud seda ja elas täiesti oma naise loodud fantaasia vallas."9 – "T. oli äärmiselt umbusklik ja armastas haiglaselt klačči."10 – "Rahaasjus oli ta äärmiselt väiklane." Tammsaarel polnud sõpru, ta ei hoolinud oma õdedest...

Ja veelgi enam, Gailiti sule all omandab Tammsaare portree tõelisi suurusehullustuslikke jooni (ning sellel on kirjas peatutud eriti pikalt): "Ta pidas end ilmeksimatult geeniuseks ja võis kitsamas ringis seda veenvalt rääkida." – "End geeniuseks pidades uskus ta kindlasti, et on Euroopa suurim, peab vaid avama tee ja [siis] on miljonid, filmid ja Nobeli auhind."11

Kirja avaldamine põhjustas omalaadse kirjanduspoliitilise lainetuse (et mitte öelda skandaali), õli valasid tulle toimetusepoolsed pealkirjad "August Gailit paljastab rahvakirjanikku" ja "Gailit protesteerib" (! – A. K.), meie teenekad Tammsaare-uurijad ruttasid kirja avaldamist hukka mõistma ja Gailitit korrale kutsuma, esimesena haaras sule temperamentne tartlane Leenu Siimisker (1924–2012).

"Et Tammsaare on kirjanikuna raskesti haavatav, asub Gailit vaata et vahendeid valimata ja vähema häbitundeta alla kiskuma Tammsaare mainet inimesena," leidis Siimisker oma artiklis pealkirjaga "Kultuuri, enam tekstikriitilist kultuuri". Üha enam hoogu sattudes teatas meie esimese tõsise Tammsaare-monograafia (1962) autor, et Gailiti kiri on "paskvill" mõnigi seik seal "turuviirastuslik fantaasia", kirja avaldamine aga "kas püha lihtsameelsus või häbitu järeleandmine skandaale ihkavale ajavaimule".

Et Gailit toetus pigem seltskonnaklatšile ega tundnud Tammsaaret kui inimest üldsegi nii hästi, nagu ise seda väitis, selle tõestas Siimisker küll veenvalt ära. "Tema [Gailiti] võimalik kokkupuutumise aeg Tammsaarega jäigi ju õige lühikeseks, sest põhiliselt elas Gailit Tartus, ajuti Riias ja Saksamaal, siirdudes Tallinna alles 1935. a. [1934 – A. K.] Pole andmeid, et nad väljaspool Eliaserite (oma õe ja õemehe) pereringi oleks eriti kohanud."12 Lisagem, et suviti viibis Gailit enamasti Otepääl.

Jätkas teine süümekas Tammsaare-uurija, kauaaegne kirjaniku majamuuseumi direktor Elem Treier (1927-2012): "...kiri algas väitega, et Tammsaare olevat end geeniuseks ja Nobeli preemia vääriliseks pidanud. Aga pole teada ühtki isikut, kellele ta nii hooples." Aga samas: "Mehele, kes kirjutas viis raamatut tõest ja õigusest, inimesest ja inimkonnast, on viljatu läheneda konventsionaalse inimese mõõdupuuga."13 Tõepoolest, paigutine "guvernantlik" (Siimisker) püüd suruda Tammsaaret mingi igatpidi sündsa ja ontliku väikekodanliku moraali raamistikku on Gailiti kirjas õige silmatorkav. Ja mingeid sõbratundeid on siit küll raske välja lugeda.

Vaieldavamad on Siimiskeri ja Treieri väited lihtviisilisest kirjanduslikust kadedusest – see seletus tundub liiga lihtne –, nagu ka vihjed tõsiisamaalase Gailiti antipaatiast Tammsaare ühiskonnakriitika vastu eriti "Tõe ja õiguse" IV köite puhul, kus põhjalikult paljastati Eesti Vabariigi korruptsiooni ja tõusiklust – samalaadset kriitikat oli ju ka Gailit ise üsna ohtrasti harrastanud. Vahel ta ju otsesõnu resoneeris Tammsaare publitsistikale, nagu näiteks: "Üsna õieti kirjutas A. H. Tammsaare ühes artiklis, et paremale peedi-, kapsa- ja tomatikasvatajale antakse ta nähtud töö ja vaeva eest auhind või ergutussumma, vaimlisi väärtusi aga ei hinda keegi."14

Asja püüdis siluda Janika Kronberg, kes omakorda teatas, et Gailiti kirja näol olevat tegemist – see termin kõlas ühtaegu nii soliidselt kui ka salapäraselt – apokrüüfilise tekstiga.15 Tammsaare-uurijad aga ei lasknud ennast sellest diplomaatilisest ratsukäigust eksitada. Elem Treier pidas vajalikuks veelgi rõhutada, et Gailiti kirja äratrükkimine mõjus "...ebakriitilisele massilisele lugejaskonnale väga virilalt."16 Ja kirja teistkordne pikemate kommentaarideta äratrükkimine Gailiti-kogumikus "Kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile" (1999) oli Tammsaare au kaitsjaile taas nagu punane rätik härjale.

Jätkuvates rasketes muremõtetes viibides avaldas Elem Treier klassiku 125. tähtpäeval artikli pealkirjaga "Kas Tammsaarel on väljavaadet?", siingi meenutas ta Gailiti kirja, "mis kujutas Tammsaaret anekdoodi tegelasena". Gailiti väite puhul, nagu oodanuks Tammsaare aina Nobeli auhinda, märkis Treier: "Aga tegelikult põletas Tammsaare "Tõe ja õiguse" I köite käsikirja ära ja ta sõber [August] Hanko meenutas, et kirjanik naeris ja naljatles ja ei lootnud midagi head ei elult ega inimestelt."17

Ning oma raamatus "Tammsaare elu härra Hansenina" (2. trükk 2011) jätkas Elem Treier veelgi Gailiti nüpeldamist ja pühendas tema kirjale terve peatüki "Kolleegide pahatahtlikkus": "...Gailiti sallimatus Tammsaare vastu on kogu rahvale kättesaadavaks tehtud, nagu oleks talle avastatud aardeid täis salalaegas."18

Tagasivaates tundub küll, et Tammsaare-uurijate meelepaha põhjustas nendepoolset ilmset ülereageerimist. Ei võtnud see (kuri)kuulus kiri tükki küljest ära ei Tammsaarel ega Gailitil. Et Gailitile meeldis kirjutada paljastavaid erakirju, sellele viidati muide juba Pedro Krusteni raamatus "Hullumajast möödumisel" (1972).19 Gailiti kirjades Ella Ilbakule (ilmunud raamatuna aastal 2009) on küllalt karme hinnanguid Tuglasele – aga vaevalt tasub kõiki neid emotsionaalseid mõtteavaldusi võtta kirjaniku "viimase sõnana", pigem lööb kirjanikus ka hilisemas eas vahel välja Siuru-aegne följetonimeister.

Mis aga puutub Nobeli preemiasse, siis oli sellest 1930. aastatel meie mõlema klassiku puhul ajakirjanduses juttu päris palju, Tammsaarest tõsisemalt, Gailitist pigem naljatoonis. Näiteks aastal 1937 tsiteeritakse Uudislehe esiküljel läti kriitiku E. Freimane sõnu: "..."Tõe ja õigusega" tutvumise järele peame tunnistama, et vähemalt kirjanduse alal meil puuduvad sellised suurteosed nagu eestlastel" ning et Tammsaare esitamine Nobeli auhinna kandidaadiks oleks täiesti õigustatud.20 Või näiteks aastal 1932, kui preemia sai G. B. Shaw, avaldas Gori toreda karikatuuri pahurast Gailitist, kes hoiab käes raamatut "Nipernadi" (just selliselt kirjutatuna!), pildiallkirjana näeme teksti: "Nobeli auhind on ühele inglasele määratud... Nähtavasti ei tea nad Eesti maailmakuulsa kirjaniku aadressi!"21 Küllap oli kirjanikel sel teemal ka omavahelist aasimist ja näib, et mingi äraspidine kõverpeegeldus sellest ongi jõudnud Gailiti erakirjaridadesse.

Meie uuema aja kõige põhjalikum Tammsaare-uurija Maarja Vaino on suhtunud sellesse kirja-tüliõuna hoopis leplikumalt, nimetades Gailitit paguluses Tammsaare sümboolseks mantlipärijaks (ja viidates tõestamata legendile sõrmusest, mille Tammsaare olevat kinkinud Gailitile): "Gailiti kriitiline hoiak selles kirjas on osalt põhjustatud tema tollastest kibestunud meeleoludest üldisemalt. Tammsaaret kirjanikuna Gailit kahtlemata austas."22 Küllap see nii ka oli.

Rutt Eliaser on kahe kirjaniku suhetel peatudes lisanud veel sellise killukese: "Tammsaarest oli juttu, Auts [= Gailiti hüüdnimi] hindas teda kõrgelt, kuigi ei saanud sugugi aru, kuidas küll nii pikad ja lohisevad laused ikkagi kirjutatu nii elama panevad."23

Lõppeks võiksime aga näha ka teatud paralleelsusi ja hoiakulist sarnasust Tammsaare ja Gailiti kujutamislaadides. Mõningaid neist ("müütilisi mõõtmeid võttev inimolemuse eritlemine", muusika- ja viiulimänguarmastus, kohatine vanatestamentlik toon, nn. vere hääle küsimus, igavese kordumise kujund) on viidatud kirjutises esile toonud Maarja Vaino.

Mitmetes Gailiti teostes kohtame peaaegu et tammsaarelikke "targutusi", paradokslemisi ja filosofeeringuid – mitte just väga silmatorkaval kujul, aga vahel siiski. Toogem üksainus näide: novell "Kelli Lokk" triloogia "Kas mäletad, mu arm?" I köitest, kus nimitegelase pikkades väljakutsuvates monoloogides armastusest ja seda lämmatavast haiglasest armukadedusest kõlavad üsna tammsaarelikud noodid: "Võib-olla oleks mu mehel siis kergem, kui tal oleks armukadeduseks tõeline põhjus? (---) Kui mul oleks patt hingel, kindlasti oleksin mehele veel armsam, tema vastu tähelepanelikum, juba oma süüteo varjamise ajal peaksin teda siiramalt kallistama, kuumemalt suudlema (---) ...kas naine ei peagi abielus pisut patune olema – vastasel korral läheb ta aususe ja truudusega liiga uhkeks ja kõrgiks, aga naise kõrkus viib lõpuks ikka despotismi juurde abielus."24 Ning vapper proua Kelli Lokk otsustab end "ohverdada" – abieluõnne nimel!

Üks meie nõtkema sulega kirjandusloolasi Endel Nirk (1925–2018) on Tammsaare puhul nentinud, et "... elu suurimaid sügavusi, olemise irratsionaalset külge, selles peituvat tragismi ja absurdi näeme kõige sagedamini avanevat – olgu või pilgukski – just ebatavalise, kummalise, mõistatusliku kaudu."25 Ja küllap võiks täpselt sama üldistus tõukuda ka Gailiti loomingust.

 


1 Bernhard Linde, "A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses. Isiklike mälestuste, kirjade ja dokumentide põhjal", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 206 ja 207
2 Juunis 1941 koos perega küüditatud poliitik ja Riigikogu liige Rein Eliaser suri juba samal sügisel, 14. oktoobril Sosva sunnitöölaagris.
3 Leonida Lindsaar-Eliaser, "Küll onu Auts viib üle vee. Mälestuskilde August Gailitist" – Tulimuld 1962, nr 1, lk 32
4 Karl Gailit, "Koolipoiss ja kirjanik" – kogumikus "Mälestusi A. H. Tammsaarest", koostanud Eerik Teder, Eesti Raamat, Tallinn 1978, lk 384-385. Tuleb tunnistada koostaja julgust anda sügaval nõukogude ajal kokku pandud kogumikus sõna ka Gailiti vennapojale, oma sõja-aegse Saksa sõjakirjasaatja mineviku tõttu raskelt "nõukogudevastasele" tegelasele. Sealsamas kõrval on kahel korral küüditatud Rutt Eliaseri mälestused; tema ülikooli lõpetamist märkival koosviibimisel oli osalenud ka Gailit.
5 Miks raamat ei lähe? Kirjanikud, arvustajad ja kirjandusehuvilised raamatu vähese leviku põhjusi otsimas – Postimees 25. november 1933, nr 277, lk 4
6 Aug. Gailit, "Sõbrale" – Uus Eesti 3. märts 1940, nr 60, lk 3
7 Kiri avaldati osaliselt, saatesõna "Klassika elustumine" oli Janika Kronbergilt. Täielikul kujul avaldati kiri väljaandes: August Gailit, "Kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile", koostanud, eessõna ja kommentaarid kirjutanud Janika Kronberg, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1999, lk 116-124
8 August Gailit, "Kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile", lk 116
9 samas, lk 118
10 samas
11 Samas, lk 118 ja 121
12 Leenu Siimisker, "Kultuuri, enam tekstikriitilist kultuuri" – Sirp 13. märts 1998, lk 18 ja 19
13 Elem Treier, "Klassiku teenimise kibe leib" – Sirp 17. aprill 1998, lk 14
14 Aug. G., "Mõned soovid" – Kirjanduslikke uudiseid 1926, nr 6 (detsember), lk 2
15 Janika Kronberg, "Kaanonid ja apokrüüfid" – Keel ja Kirjandus 1998, nr 8, lk 563-564
16 Elem Treier, "Tammsaare määratlus" – Keel ja Kirjandus 1998, nr 10, lk 710
17 Elem Treier, "Kas Tammsaarel on väljavaadet?" – Postimees 31. jaanuar 2003, lk 14
18 Elem Treier, "Tammsaare elu härra Hansenina", 2., täiendatud trükk, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2011, lk 116
19 Näiteks kirjutas Gailit Krustenile, kuis pidi kord äärepealt Visnapuu käest "...pudeliga pähe saama, et segan end ta perekonna asjadesse" – Pedro Krusten, "Hullumajast möödumisel", Lund 1972, lk 174
20Tammsaare Nobeli laureaadiks? Läti nimekama arvustaja ettepanek. – Sakslased plaanitsevad Gailiti "Toomas Nipernaadi" filmimist – Uudisleht 19. august 1937, nr 144, lk 1
21 Gori, "Põhjus" [karikatuur] – Vaba Maa 15. november 1932, nr 269, lk 4
22 Maarja Vaino, "Eessõna: Gailit ja Tammsaare" – näituse kataloog "Viiuldaja karussellil. August Gailit Tammsaare juures", Tallinna Linnamuuseum 2009, lk 5
23 Rutt Eliaser, "Onu Auts. Mälestusi August Gailitist" – Tulimuld 1991, nr 1, lk 6
24 August Gailit, "Põhjaneitsi", 1991, lk 236
25 Endel Nirk, "Avardumine", Eesti Raamat, Tallinn 1985, lk 214

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: