Arvustus. Igavese poisikese lugu ({{commentsTotal}})

Andrus Eelmäe
Andrus Eelmäe Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Uus raamat

Andrus Eelmäe

"Igavene poisike"

Toimetanud Kerttu Rakke

OÜ Mitu juttu

182 lk

 

Teatrilegendide Lembit Eelmäe (1927–2009) ja Herta Elviste (1923–2015) poja Andrus Eelmäe meenutusraamat "Igavene poisike" on pühendatud oma vanemate mälestusele.

Seda õilsat ülesannet komplitseerib asjaolu, et kuulsate näitlejate poeg peab tahes-tahtmata heitma mitmeid valgusvihke omaenda kaunis ebamäärasele ja heitlikule ning suhteliselt varakult – ja küllap ka ülekohtuselt – katkenud teatriteele (ta oli Vanemuise näitleja aastatel 1975–98, lisandus üks roll Endlas 1999).1

Olen oma eakaaslase Andrusega tuttav juba üle 40 aasta, mäletan tema esimesi kirjanduslikke katsetusi (lüürilised lühijutud ajakirjas Noorus) ning kui kirjutasin raamatut Lembit Eelmäest, võtsin sinna sisse ka kaks Andruse meenutust.2

Uues raamatus maalib autor isast ja emast meeldejäävad portreed, eriti koduses miljöös, öeldes seejuures ise: "Mina ei kirjutanud seda raamatut selleks, et midagi varjata või, vastupidi, avalikult musta pesu pesta." (lk 3). Pole välditud teravaid nurki ja konfliktseid olukordi. Üks peatükk kannab pealkirja "Noor alkohoolik".

Suhtun austusega kõigisse, kes on suutnud alkoholist loobuda – Andrusel see õnnestus.

Mis puutub Herta Elvistesse, siis usun, et temagi vääriks uurimuslikku täiskaalukat monograafiat. Muide, kui Herta sai 90 (aastal 2013), siis tahtsin temast kirjutada juubelilugu, ent mitu väljaannet vastasid pakkumisele kuidagi kõhklevalt-põiklevalt – ja tegemata see jäigi. Paar aastat polnud Hertat enam laval nähtud – ja juba kiputi teda "aktuaalsetest" teatrirubriikidest maha kandma!

Meie vestlustes ütles Herta mitu korda: kui peaksin praegu näitlejana läbi lööma, siis see kohe kindlasti ei õnnestuks, praegusele näitlejale ei anta üldse aega küpseda ja katsetada, ta peab otsekohe ennast tõestama – või leiab ennast tänavalt.3

Kaldun ka arvama, et kui Lembit Eelmäe sündinuks näiteks aastal 1956 – nagu Andrus – siis poleks ta oma võimsate tipprollideni jõudnudki...

Ilmatuulte kätte jäänud Andruse kannatusteed ilmestab raamatus üks minu meelest eriti tähenduslik stseen:

"...olin töötu, ravikindlustuseta ja üle neljakümne aasta vana!

Olin nii enesehaletsusse mattunud, et kaebasin kord lapsikult isale, endal masendusklomp kurgus:

"Kui sind ühest teatrist lahti lastakse, kui üritad teistesse teatritesse näitlejaks saada ja seda edutult, kas siis keegi ei mõtle näiteks sellest, et kuidas sa hakkama saad, kuidas ellu jääd? Kas keegi ei mõtle sinu saatuse peale?"

Isa tegi nendele halisemistele kiire lõpu, vaatas mulle sügavalt silma ja ütles:

"Sinu saatus ei huvita mitte kedagi."

Ja läks uksest välja."

(lk 147).

Aga täpselt nii see ongi!

Tööotsinguil tuleb ette eriskummalisi olukordi, mispuhul autor näiteks nendib: "Olin ühtaegu kõrvust tõstetud ja samas pidin perseli kukkuma." (lk 152).

Andruse "teiseks nooruseks" kujuneb – juba 50ndates eluaastates – aga hoopis seriaalinäitleja karjäär ("Naabriplika", "Kelgukoerad", "Kättemaksukontor", "Ühikarotid", "Viimane võmm").

Mulle on lähedane Andruse vaade filmikunstile:

"Olen palju jälginud näitlejaid ka maailma mastaabis, kuidas nad seriaalides või mängufilmides – vahet pole – kuulavad-vaatavad partnerit, kes parasjagu räägib. Mõnikord ei mäleta ma nähtud teose sisu ega teemat, see kõik on minust mööda läinud. Olen nautinud vaid näitlejatööd – kuidas keegi kuulab, vaatab, saadab pilgu… Saan elamuse sellistest asjadest." (lk 172).

Kapitalismi kaubamärk on särav edulugu, seevastu avameelne rääkimine oma nurjumistest nõuab julgust ja eneseületamist – või siis sõnakat ekshibitsionismi (näiteks on mitmete uuema aja kuulsuste kirglikuks taotluseks massiivselt eksponeerida oma haiguslugusid, viimne kui põiepuhitus peab saama igavikule jäädvustatud).

Seda viimast me Andrus Eelmäe raamatus õnneks ei kohta, ta jutustab oma lugu märterliku poosita, vahel otsekui sordiini all, mitmed nimed jäävad nimetamata (piirdudes üldiste määratlustega: näitleja, lavastaja), skandaalide ja intriigide detailidesse ei süveneta.

Ja muidugi võib küsida, kas kaheksa lapse isa lugu ongi üldse nurjumiste lugu?

Ehk võinuks raamatus olla rohkem näitlejaportreid (mõni selline ka on, näiteks Kulno Süvalep) ja Vanemuise (ka lavatagust) ajalugu. Ent see ei näi olevat autori eesmärk, sageli keskendubki ta üksnes elu "määravatele hetkedele" – kui meenutada Rein Taagepera mälestusteraamatu pealkirja. Puudub diskorlik tühjajutuveeretus.

Nii on "Igavene poisike" omas kohati kaunis põgusas fragmentaarsuses emotsionaalne ja võrdlemisi tihe, kaasaelamisega loetav teatriraamat, mis, tahaksin korrata, omamoodi vastandub kapitalistlikele-turumajanduslikele, sageli õõnsalt optimistlikele "edulugudele". Usun, et Lembit ja Herta jääksid selle raamatuga rahule.

1 Mõndagi Andrus Eelmäe osatäitmist saab vaadata ERRi videoarhiivist: Lembitu ja Herta puhul tahaksin videojäädvustustest ikka ja jälle meenutada Põrgupõhja-filmi: https://arhiiv.err.ee/vaata/porgupohja-uus-vanapagan
2 Aivar Kull, "Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat", Ilmamaa, Tartu 2011, lk 109-111
3 Herta Elvistet tunneb praegune vaataja vist kõige enam suurepärasest komöödiafilmist "Viini postmark", aga tahaksin hea sõnaga esile tõsta ka üht hilisemat eriliselt meeldejäänud osatäitmist Aino Perviku raamatu järgi tehtud filmis "Kallis härra Q" (1998). Et seda linateost tookord ei õnnestunud näha ja hiljemgi polnud võimalik mitte kusagilt hankida, olin sunnitud omandama esimesed kogemused internetipiraatluse vallas...

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: