Tänu Heli Susile säilis Nobeli preemia laureaadi Aleksandr Solženitõni (1918-2008) "Gulagi Arhibelaagi" käsikiri. Kui Heli isa Arnold kohtus tulevase kirjanikuga Lubjanka vangilaagris ja tegi noorele marksistile selgeks Euroopa õiguse alused, inspireeris ta teda ja julgustas nägema maailma laiemalt. Sõprus, millest sai alguse maailma ühe kohutavama kommunistliku režiimi inimsusevastaseid kuritegusid paljastav teos. Heli oli kirjaniku abiline Eestis, ta otsis rahulikud töötingimused ja käsikirja peitmiseks usaldusväärsed inimesed ja paigad Tartumaal ja Võrumaal, Põlvamaal ja Pärnumaal.

Heli võttis osa Solženitõni teoste toimetamisest ja kirjanik peab Heli üheks olulisemaks stalinismi kuritegude tunnistajaks oma teostes. Ta on pühendanud eestlaste julgusele seista õigluse eest terve essee "Eestlased", kus on juttu ka Helist. Tema vend Heino oli soomepoiss ja põgenes läände, kus temast sai kirjanik ja teadlane. Vend Arno õpetas Tartu ülikoolis majandusteadlasi.

Heli Susi paremad aastat katkestati üleöö ja ta viidi noore neiuna koos Lenderi gümnaasiumi ühiskonna, ajaloo ja psühholoogia õpetajast ema Ella ja vend Arnoga Siberisse. Seal ta pidas päevikut, millest ilmus läinud aastal Rutt Hindrikuse ja Tiina Kirsi poolt koostatud teoses "Eesti elulookirjutus: antoloogia. Kirjad ja päevikud, mälestused ja elulood" (2019) katkend. Rutt Hindrikus peabki seda üheks parimaks omataoliste seas ja neil oli Heliga plaan avaldada raamatuna kogu päevik. Jääb vaid loota, et see projekt õnnestub postuumselt. Heliga on tehtud hulga intervjuusid, mida saab ka kuulata ERRi arhiivi vahendusel. Lisaks oli Heli paljude vabatahtlike organisatsioonide liige, kus tegeletakse mälu ja oma kultuuriruumi hoidmisega.

Ta ongi olnud justkui moraalikompass, kes kuulub meie tänapäeva silmapaistvamate naistegelaste hulka. Veel kõrges vanuses jagas ta oma tarkust ja elukogemusi nii noortele kui ka vanematele, aga ka poliitikutele. Ta võttis ta alati kriitiliselt sõna, kui märkas igapäevaelus vigu, labasust, ebaausust, ülekohut. Kogu maailmas sõnavabaduse ja sõnajulguse eest seisev literaatide PEN-klubi valis Heli Susi 2018. aastal oma auliikmeks.

Veel elu lõpul tundis ta muret vihakõnede ja erakondade kemplemise pärast, et kadunud on kõikide parteide ühine missioon, milleks on Eesti inimese ja riigi hoidmine. Ta muretses, et kui ühine missioon on muutunud nõrgaks, siis ei saada üle ka majanduskriisist.

Ta peab oluliseks, et 1934. aastal lõpetati erakondade äärmiselt inetuks läinud kemplemine ja vihakõnede levik, millele andisid tuge nii Nõukogude Liidust kui natsi-Saksamaalt tulevad ideoloogiad ja propaganda. Heli ütles 2017. aastal saates "Suud puhtaks", et 1930. aastal ei räägitud "vaikivast ajastust", milleks ta peab nõukogude diktatuuri, vaid seda nimetati "vaikivaks olekuks", mis katkestas omavahelise kraaklemise. Selle asemel loodi hulgaliselt ühisprojekte nagu raamatuaasta, kodukaunistamine ja palju muud, mis pidi süvendama arusaamist iseendast ja rahustama rahva meelt.

Heli Susi tuletab meelde, et koosmeele loomise tulemusel Eesti muutus eesrindlikuks majandusriigiks, kus keskseks identiteediks oli kultuur. Meie ühistes vestlustes meenutas ta, et 1935. aastal kuulutati kriminaalseks ka antisemitismi levitamine ja Tartu Ülikoolis loodi juudi keele ja kultuuri õppetool. Ta mäletas, et 1935. aastal võeti Eesti vastu seadus, mis tagas seksuaalvähemuste kaitse, millega ei kaasnenud mingit erilist propagandat, vaid see toetus psühholoogide ja ekspertide otsusele. Saksa okupatsiooni ajal nägi ta kohutavat pilti, kui nende kodu akna alt marssisid püssimeeste saatel mööda juudid, seljal kollane täht. See oli Eesti vabariigis kasvanud lapsele mõistusevastane, tollal ei teatud, mis ootas neid inimesi ees.

Susi oli niivõrd vitaalne ja kaasaegse mõtlemisega inimene. Ta on öelnud, et kui rahvas kaotab oma kultuuritaju ja -loo, siis nendest saavad konformistid, kes teevad nii nagu teisedki või hakkavad tegema nii nagu teised tahavad, mis viib totalitarismi. Ta mäletab veel aegu, kui koos Nõukogude okupatsiooniga hakati hävitama meie kirjandust ehk kustutama lääne väärtusruumi ja mälu, et asendada see stalinismi, leninismi ja kommunismiga.

Heli Susi oli paljudele (ja ka mulle isiklikult) eeskuju ja mõttekaaslane. Ta esindas komberuumi, mis koosnes hoolimisest, teise inimese märkamisest, nii enda kui ka maailmakultuuri tundmisest, julgusest, soojusest ja oma isamaa armastusest. Ta ütles, et kuna olukord on viimasel ajal kujunemas selliseks, et tõde on valega muutumas võrdseks, viib see meid absurdsusesse. Ta rõhutas, et kuigi me ei tea, kuhu see meid välja viib, siis peame liikuma edasi ja hoidma nina kogu aeg vee peal, mõtlemata, mis sellest kõigest saab. Susi sõnul tuleks jälgida vaid oma moraalset kompassi.

Suur kaastunne Heli Susi lähedastele. Tema ärasaatmine toimub 19. juunil kell 12 Tallinnas Pühavaimu kirikus, uksed avatakse kell 11. Me oleme mõtetes koos Heliga.