Olev Subbi näituse taustalt. Kujunemisaastad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Olev Subbi. Hämar interjöör. 1975.
Olev Subbi. Hämar interjöör. 1975. Autor/allikas: Eesti kunstimuuseum

Adamson-Ericu muuseum avas 12. märtsil Eesti maalikunstniku näituse "Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma otsingul" ning sulges selle eriolukorra lõpuni juba järgmisel päeval. Muuseum jätkab näitusega seotu tutvustamist elektrooniliste vahendite kaudu.

Olev Subbilõpetas 1948. aastal Tartu I Keskkooli. Sealse joonistusõpetaja, pallaslase Nigul Espe (1907–1970) soovitusel asus ta õppima Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti. Ta sai sisse skulptuuri osakonda ning kavatses maali erialale üle minna järgmisel semestril. Olev Subbi plaanid oma kunstnikutee kavandamisel Tallinnas katkestas küüditamine 1949. Aasta 25. märtsil. Õpingud kõrgkoolis peatusid ligi kümneks aastaks.

Tuhandete kilomeetrite taha Krasnojarski kraisse välja saatmine oli rusuv nii kodumaalt lahkumise pärast kui ka piiratud liikumisvõimaluste ja inimlikul tasandil tekkivate eriolukordade tõttu. Noort, kujunemisjärgus inimest raputasid vaimselt ja füüsiliselt väga tugevalt kõik need uued olukorrad ja kogetud sündmused. Sealsete Siberi võimuorganite poolt nõutud töid oli vaja küüditatutel teha vastu vaidlemata ning keskkond selleks oli Olev Subbil kord kullakaevandus Krasnojarski krai Sarala rajoonis, kord pingutused rasketel metsatöödel, saeveskis ja tisleritöökojas. Kindla korra kohaselt (umbes iga kahe nädala tagant) nõuti kõigilt küüditatutelt ametiasutustes vastaval dokumendil allkirjaga kinnitamist, et asumisel olev isik sellest külast kuhugi mujale ei liigu. Esialgne prognoos oli väljasaadetutel dokumentides n-ö kogu eluks. Kuigi isiklikku liikumisvabadust ei olnud seal ühelgi väljasaadetul, polnud see Olev Subbi sõnul siiski päris vangilaager. Seepärast on kunstnik hilisemal eluperioodil, kui ülekohtusest karistusest oli möödunud juba aastaid, hea sõnaga meenutanud sealse piirkonna Siberimaa erilist lopsakat loodust, mägesid oma kiirevooluliste
jõgedega ning soodsat kliimat.

Noore inimese isiklikus elus oli õnneks toona perioodil 1949–1958 ka helgem pool olemas. Ta abiellus Siberis Heli Susiga, oma saatusekaaslasega, kes samuti oli koos ema ja vennaga Eestist välja saadetud. 1953. aastal sündis noores peres poeg Juhan Subbi.

Meie kõigi õnneks jõudis koju peale karme aastaid siiski sadu eestlasi ja ka Olev Subbi ning tema lähedased. Poeg Juhan Subbi töötab tänagi Tallinnas ja on füüsikadoktor ning rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: