Olev Subbi pildiruumi tekib üha enam maalilisi kooslusi, mis on lähemal vaatlusel tõlgendatavad ühtaegu nii mälestuste kui ka unistuste paikadena. Nihestatud ruumid oma maastike ja ehitiste komponentidega panevad otsima tuttavlikke elemente. Otsimise tulemid võivad aga olla hoopis kaarjad võlvistikud, mis pigem viitavad linnadele kusagil kaugete maade ja merede taga, mitte Eestis. Teame, et sellel eluperioodil polnud kunstnik veel ise käinud neis n-ö valgetes linnades.

Aastal 1977 toimunud vestlusest sõber Enn Põldroosiga (Enn Põldroos, Traditsiooni uudsus. Olev Subbi. Tallinn: Kunst, 1981 lk 18 ja lk 20) jäävad kõlama Olev Subbi mõtted: "Ajas tagasi minna ei saa keegi, kuid pilku heita võib. Ja polegi siis imelik, kui oma tagasivaadetes kasutan minevikust pärit relvastust. [---] Minu suurim soov ongi, et tekiks raamitagune ruum." Ja võtab kokku üldistavalt kujutava kunstniku olemuse: "Me oleme filosoofid ja … käsitöölised. Vähemalt peaksime olema."

Aastakümneid hiljem tajume vaatajatena, et Olev Subbi selline lähenemine oli igati kohane ja aitab teoste mõistmisel tänapäevalgi.