Olev Subbi naasis 1957. aastal peale amnestiat Krasnojarski kraist kodumaale ja oli lühikest aega tööl tislerina Tartus mööblivabrikus Puit, kuni sai uuesti võimaluse immatrikuleeruda ja asuda õppima vahepeal ümber korraldatud ja nime muutnud kõrgkooli.

Subbist sai Tallinnas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) skulptuuriosakonna üliõpilane ja avalduse alusel viidi ta pool aastat hiljem üle maaliosakonda. Subbi põhilised õppejõud olid Johannes Võerahansu (1902-1980) ja Valerian Loik (1904-1986). Üpris erineva kunstnikuprofiiliga juhendajatelt sai ta nõuandeid, kuid tegi järjepidevalt ka iseseisvalt tööd värvide ja laiemalt maaliainese tundmaõppimisel.

Teoreetilisema poole ja kunstiajalooalase materjaliga töötas ta päevast päeva suure uudishimuga, mis andis pikapeale oskuse analüüsiks ning sisemise tunnetuse oma stiili kindlamaks kujundamiseks. Eeskujudeks olid enamasti 20. sajandi alguse meistrid Prantsusmaalt, kes oma kunstiuuendused modernismini arendasid.