Arvustus. Professori aardelaegas
Uus raamat
Ülo Matjus
"Raamat on raamat. Artikleid ja ettekandeid aastaist 1953-2017"
Ilmamaa
336 lk
Tartu filosoofiaprofessori Ülo Matjuse (1942) uus bibliofiiliat käsitlevate artiklite kogumik on üks põnevamaid raamatuid, mida olen viimastel aastatel lugema juhtunud. See on algusest lõpuni otsekui mingi võluriigi peidetud varanduste, hunnitute harulduste, tumedate saladuste ja kummaliste kurioosumite kaasakiskuv kirjeldus.
Autori käsitlusviis on äärmiselt isikupärane, kord süvafilosoofiline, kohati lause juuksekarva lõhestav, samas populaarselt lööv ja otsesõnaline; juba avaloos asub ta oma kogumiku pealkirja lahti seletama ühtaegu Oskar Lutsu ja Martin Heideggeri abiga.
Erilist rõhku on autor pannud aastatele 1941-44, sellest perioodist on ta suutnud välja kaevata iseäranis suure hulga kõikvõimalikke haruldusi. Tema põhjalik artikkel "Tallamisi eesti rahvusbibliograafia radadel" (lk 77-100), kus sõna otseses mõttes juurteni ulatuvalt arvustatakse bibliograafiat "Eesti raamat 1941-1944" (1997), avardab, kui kasutada autori enese sõnu, "...suuresti meie pilti eestlaste ajaloost Eestis tolle suure sõja aastail" (lk 100).
Üks selle pildi kõnekamaid detaile on autori valduses olev ainueksemplar Goethe "Valitud draamadest", mille tiraaž jäi 1943 trükkimata (kuigi vahendajaiks olid meie parimad tõlkijad), sest "...kuuldavasti ei peetud kohaseks tõlkida Goethet vallutatud rahva keelde" (lk 286). Mis uskumatu suurusehullustus valdas küll tollaseid keelajaid!
Aga korduvalt on juttu ka näiteks Mait Metsanurga kuulsast novellist "Dora Praats" (kogumikus Ammukaar II, 1943), mille venekeelne tõlge ilmus ühes Petseri ajalehes 1943, ent mille väidetavat raamatuväljaannet pole leitud.1
Tõelise kurioosumi leiame Jüri Parijõe (1892–1941) elu lõpupäevilt: 7. juulil 1941 andis nõukogude tsensor trükiloa Parijõe jutukogule "Teotahtelised poisid" (selle ainus säilinud ja kokku köitmata trükipoognate komplekt on Ülo Matjuse valduses), ööl vastu 9. juulit aga hukati kirjanik Tartu vanglas kommunistlikus massimõrvas. "Tekitab lõpmata, ei kunagi hääbuvat valu see juhuste ja olude paratamatu kokkulangemine" (lk 138-139), lõpetab autor selle peatüki.
Eri aegadel keelatud vili on muidugi eriti magus (artikkel "Keelatud raamat Eestis – bibliofiili pilguga"). Üksikasjalikult on ära toodud bibliograafiline andmestik Hitleri "Mein Kampfi" tõlkekatsetest eesti keelde, mida on seni paraku tehtud vene keele vahendusel (lk 303-306).2 Samuti on reastatud "Siioni tarkade protokollide" eestikeelsed väljaanded (lk 196-197 ja 317). "Ise ei keelaks ma põhimõtteliselt küll ühtegi raamatut, täiskasvanu võib lugeda kõike" (lk 286), on autori kindel veendumus.
Matjuse raamatule annavad filosoofilist sära arutlused meie praeguse ühiskonna üle, mida ta nimetab isegi mitte tarbimis-, vaid äraviskamisühiskonnaks. Ta toob värvika näite Darwinilt: "...talvel nälja mõjul tulemaalased söövad ära vanad naised enne, kui nad koeri sööma hakkavad. Low' küsimusele, miks nad nii toimetavad, vastas poisike: "Koerad püüavad saarmaid, vanad naised aga mitte"" (lk 65). Vanu asju, sealhulgas raamatuid kergel käel valimatult ära visates oleme selle lihtsameelse poisikesega vahel vist küll kahtlaselt sarnased...
Matjuse artiklite kogumik on suurejooneline Raamatu ülistus – hoolimata sellest, et "...ilmuvad ka ersatsraamatud ja tühjad, näilikud raamatud, need räigelt värvilised ja läikivad raamatud. Me kohtame neid juba kõikjal" (lk 74-75). Nii läbib tervet kogumikku suur ja isepäine väljakutse praegusele ajavaimule.
Muide, hiljuti kirjutati meil New York Timesile toetudes nn raamatutuuberitest (BookTubers), "kes erinevalt tuhandetest noortest juutuuberitest pühendavad oma videod ilutoodete ja mängude katsetamise asemel raamatutele"3 – minu meelest vägagi järeletegemist vääriv uus trend!
Ülo Matjus tõmbab selge piiri bibliofiilia ja bibliomaania vahele: "... tõelist kogujat ei tohiks valitseda mitte vahetu kirg omada, vaid pigem "kirg" olla avatud raamatule, trükisele (---). Nii et mitte bibliomaania" (lk 221).
Äsja meenutati meil üht haruldast, aga toredat sõna "bibliotaaf" – "raamatuhaud", see on säherdune raamatukogu omanik-imeloom, kes oma raamatuid ise ei loe ja teistele ka ei laenuta.4 Sellega seoses meenus veel üks omapärane tuletis sõnast biblio: kunagi oma Tartu-perioodil kinkis Hans H. Luik mulle ühe trükise uhke pühendusega "Aivar Kullile, bibliofaagile".5 Kannan seda auväärset tiitlit tänase päevani hea meelega!
1 Olen kommunistlikku "juunipööret" sarkastiliselt paljastavast "Dora Praatsist" lähemalt kirjutanud oma raamatus "Kull ja kiri" (2015, lk 282-286, "Ühe novelli lugu").
2 Sellele lisaks võib soovitada Kristo Nurmise suurepärast arvustust Vikerkaares 2018/9 "Eestikeelne "Mein Kampf"", võrgus: http://www.vikerkaar.ee/archives/23569
Siit selgub veel üks kurioosum: seniste eestikeelsete vahenduste aluseks on olnud tuntud kommunistliku maailmarevolutsionääri Grigori Zinovjevi (muide, juudi päritolu!) "salatõlge" vene keelde aastast 1933.
3 Ott Karulin, "Üks roll" – Sirp 19. 10. 2018, võrgus: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/uks-roll-101/
4 https://kultuur.err.ee/869989/sonasauts-bibliotaaf
5 Tegemist oli väljaandega "Meie repertuaar" 1984/5, mis sisaldas lk 31-54 meie magnaadi tollase kahevaatuselise näidendi "Tuled sa tagasi?".
Toimetaja: Valner Valme