Kirjandusteadlase ja publitsisti Sirje Kiini (sündinud 1949) raamat "Pühendused" sisaldab köitvaid mälupilte tuntud kirjanikest (Juhan Viiding, Maimu Berg, Hasso Krull), kellest mõni kipub küll juba pisut nagu minevikuautoriks jääma (Kersti Merilaas, Juhan Peegel, Ivar Ivask), aga tänuväärne on ka mitme vähemtuntud autori "elluäratamine" (Astrid Ivask, Urve Karuks, Linda Viiding, Juhan Kristjan Talve ja väikese kurioosumina üliviljakas Anton Suurkask).

On esitatud ka omaette "lisapeatükk" Underi-monograafiale (lk 7-35), selle isikuloolised alajaotused (nt "Päikesenaine", "Marie Under emana", "Suur muretseja) aitavad Underit inimesena meile veelgi lähemale tuua.¹

Hiljuti rääkis Mehis Heinsaar mulle, kuidas oli sel suvel avastanud endale Urve Karuksi (1936-2015) kui originaalse eesti luuletaja. Sellest pagulasautorist² on väga vähe kirjutatud, nüüd aga loob Sirje Kiin temast nappidel lehekülgedel (93-101) igati meeldejääva portree. Seejuures on ka keerukamaid eluseiku kajastatud leebelt ja empaatiliselt, nii näiteks on kirjeldatud "üliuljast" autosõitu Urve Karuksiga ja lisatud: "Karta on, et liigne vein ja tugevad valuvaigistid oma saatuslikus koosmõjus saidki Urvele lõpuks saatuslikuks" (lk 101).

Kogumiku üks parimaid lühiesseid on Uku Masingu luuletusest "Yhel kaunil päeval" tõukuv erakordsete meeleseisundite kirjeldus (lk 38-42).³

Raamatu "Pühendused" tulipunktiks aga on päevikumärkmed 40 kirja loomisest 1980. aasta sügisel (lk 102-133). 40 kirja tasub ikka ja jälle meenutada – see vaimuinimeste ühisaktsioon on meie ajaloos oma tähenduselt ja mõjult ainulaadne.

Tahaksin teha ka ühe väikse lisanduse kuulsa kirja loole. Lavastaja Kaarin Raid (1942-2014), kellega tema Vanemuise-perioodil lavatöölisena tuttavaks sain ja vahel ka tal külas käisin, avaldas 40 kirja üle vaimustust ning samas tõsist kahetsust, et kirjaga tema juurde ei tuldud – tema allkirja oleks see kiri kindlasti saanud!

Raamatus on esmatrükina ära toodud tuntud pagulaskirjaniku Arved Viirlaiu (1922-2015), "Eesti Hemingway" (lk 89) kiri president Lennart Merile, kus Viirlaid aastal 1997 keeldub Riigivapi III klassi teenetemärgist järgmises sõnastuses: "Mu read on kirja pandud teadmisel, et EESTLANE EI TOHI UNUSTADA, KES TA ON. Praegune nõukogude mõtlemisviisist ja saamahimust [läbi] imbunud Eesti riigi juhtkonna enamik ei suuda ega taha seda ilmselt mõista. Nii ei saa mina end ka siduda nende poolt jagatud auga" (lk 91). See oleks kirja pandud otsekui täna hommikul!

Sirje Kiini raamatus on veel mõndagi mõtlemapanevat ja intrigeerivat (nt mitmed psühholoogiliselt süvitsiminevad tähelepanekud Juhan Viidingu puhul), aga jäägu see juba lugeja avastada.

1 Olen Sirje Kiini teoseid varem arvustanud kahel korral: "Teateid Parnassilt" (kriitikakogumik "Hirme ja arme") – Postimees 1. 10. 1993 ja minu raamatus "Kulli pilk", 2005, lk 390-393, ning "Elulooraamatute tulvas särab kroonijuveel" ("Marie Under") – Tartu Postimees 7. 1. 2010 ja minu raamatus "Kull ja kiri", 2015, lk 148-149, võrgus: https://tartu.postimees.ee/208797/elulooraamatute-tulvas-sarab-kroonijuveel

Mind hämmastas tõsiselt Underi-monograafiat kohati tabanud väiklaselt pisendav-moraalitsev kriitika.
2 Sirje Kiin kasutab Välis-Eesti asemel uhket terminit Suur-Eesti.
3 Selle luuletuse pikem teoreetiline analüüs on raamatus "Hirme ja arme" (1993, lk 97-107).