Kas "Gogoli disko" ei ole juba nagu iirlaste "Ulysses" – kõik teavad, aga vähesed on lugenud? Ja kas on nii, et kes on lugenud, on mõistnud ainult murdosa?

PAAVO MATSIN: Raske öelda, raamatust on ilmunud tänaseks juba väga mitmed kordustrükid, isegi odavam ja pehmekaaneline rahvaväljaanne, on tehtud animatsioone ja tõsiselt arutatud mängufilmi tegemist. Ka olen saanud päris palju tagasisidet lugejatelt, sealhulgas ka teisest rahvusest inimestelt ehk eesti keelt oskavatelt tõlkijatelt ("Gogoli disko" ilmub varsti soome, bulgaaria ja ungari keeles, läbirääkimised käivad veel mõnel pool mujalgi ). Nüüdiskirjanduse puhul on just oluline, et ei oleks ühte interpretatsiooni, et inimesed loeksid ja saaksid romaanist aru väga erinevalt – ja see paljusus ongi väga hea ning tervitatav! Olen üritanud ka autorina hoiduda alati ühe ja kindla tõlgenduse andmisest. Ütleksin ehk nii, et mingi hermeetilise või salaromaaniga küll "Gogoli disko" puhul tegu ei ole, pigem on see romaan oma saladustega. Tekstis on vihjeid juudi müstikale, alkeemiale, salateadustele – aga teos on loetav ka mistahes hoopis teises võtmes, kasvõi sünge hoiatusromaanina või minu pärast isegi lõbusa ja kerglase vodevillina või odessaliku kabaree-raamatuna. Kõik on võimalik!

OTT AARDAM: Kui vaadata, palju seda raamatut on ostetud ja laenutatud – praegu on vist juba kuues kordustrükk, küllap siis on ikka loetud ka. Aga eks ta ju mingis mõttes olegi selline teos, et igaüks teeb lugedes sellest oma raamatu. Algmaterjal on kihiline ja inspireeriv.

IVAR PÕLLU: Selles mõttes on tegemist hea kirjandusega, et "Gogoli diskol" on mitu kihti. Igaüks loeb oma rikutuse tasemele vastavalt. 

Paavo Matsin

Miks on see just Gogoli disko? Mida tähendas teie arvates Gogol nõukogude aja inimesele? Tänapäeva noortele on Gogol pigem tundmatu. Liis Aedmaa viitas näiteks, et kunagise Gogoli nimelise Tallinna 21. keskkooli õpilaste seas liikleb arusaam, et kool oli kunagi Google'i nimeline.

MATSIN: Mulle isiklikult jättis näiteks kunagine Gogoli teose ekraniseering (nõukaaegne õudusfilm "Vii") kustumatu mulje. See oli ikka päriselt õudne: lendavad kirstud, kaunid kadunukesed, mingid öised valvekorrad tühjas kirikus jne. Kui siia lisada juurde kentsakad eluloolised legendid ja faktid, eriti sellised mis on seotud Gogoli surma ja hilisema väljakaevamisega, siis on ta vene klassikutest küll üks salapärasemaid. Oma testamendis andis ta näiteks juhiseid selleks, kuidas saaks vältida tema elusalt matmist. Mulle tuli üllatusena, et mingi kool Tallinnas oli temanimeline. Tegelikult tuntakse Gogolit vähemalt Euroopas päris hästi, ma ei ole küll pidanud kunagi seletama kuskil kirjandusüritustel, et kes see on...

AARDAM: Gogol on minu jaoks märk klassikust, kelle ümber hõljub palju müstikat ja igasugu legende. Märk klassikalisest kultuurist. Nõukogude ajal oli vast Gogoli juures ka selline eesliini ja kohustuslikkuse pitser, mis üldjuhul ei tee kunstnikule ja tema loomingule eriti head - automaatselt tunduvad huvitavamad ja "päris" asjad mujal olevat. Ma ei tea, palju Gogolit praegu kohustuslikus korras koolis loetakse, aga kui ei loeta, siis võibki minna nagu "Gogoli diskos", kus kokkupuude klassikuga võib tekitada suuremat sorti segaduse inimese teadvuses. Muidugi – kui üldse ei loeta, siis seda ohtu ei ole.

PÕLLU: Mind ennast vaevab pigem küsimus, miks disko, peale selle, et see kõlab hästi. Gogol – see on ju elementaarne

Kuulsin hiljuti üht tuttavat "Gogoli disko" lugemise järel mainivat, et Viljandi on Eesti antikvariaat. Kas on?

MATSIN: Tõesti, miks mitte. Viljandi vanalinn jätab küll suhteliselt tervikliku mulje nagu mõni vanaaegne taskukell. Siin on võrdlemisi lihtne ette kujutada, et sulle tuleb tühja tänaval vastu kasvõi keegi torukübaraga mees. Ka on Viljandis muidugi paar täiesti silmapaistvat antikvariaati, kus on ikka tore viibida. Nõukogude ajal olidki raamatuantikvariaadid ainult Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Mäletan enda lapsepõlvest Tallinnas, et tihtipeale tegin koolist poppi ja läksin vanalinna jalutama, sealhulgas külastasin alati Mündi tänava kuulsat raamatuantikvariaati. Selline harjumus võimalusel külastada vanade raamatute ja esemete kauplusi on mul siiani. Eelmisel suvel vaimustusin näiteks väikesest vanade raamatute kauplusest Visbys, Gotlandil, kus olin kirjutamas kuu aega. Käisin seal peaaegu iga päev pärast kirjutamist uurimas ja tuhnimas. Antikvariaat ongi oma olemuselt ju koht, kus võid leida mida iganes! Eriti suursuguse ja laia valikuga on aga mulle meelde jäänud näiteks Brüsseli antikvariaadid, kus võib veeta vabalt terve päeva. Mõnes mõttes on iga antikvariaat ju nagu mingi vanade asjade või raamatute tempel, pühamu. Viljandi võiks kanda küll mingit sellist ideed, et siin hoitakse ja säilitatakse kultuuri, ja et vahel võid isegi üllatuda, mida siit kõik leida võib.

AARDAM: Antikvariaat on üldjuhul midagi tolmust. Antikvaar ise on hall ja vanade raamatutega ühte nägu. Aga selle tolmukorra all on peidus kirkavärvilised maailmad - tuleb lihtsalt natuke aega võtta ja süveneda. Kui nii võtta, siis jah, midagi sellist ju siin on. Kindlasti käib see Viljandi linnaruumi kohta, mis pakub tõesti lõputut avastamist. Tuleb korra seisatada ja vaadata. Seda, tolmust ilu on praegu, kevadel just eriti hea imetleda.

PÕLLU: Vana Viljandi osa, milles "Gogoli disko" toimub ja mis on olemas ka praegu, bussiga läbisõidetava linna kõrval, on antiikne küll. Ja selles armsuses on kindlasti ka antikvariaatset hõngu. 

Millised võiksid olla võimalikud tulevikustsenaariumid Eesti ja sealhulgas Viljandi jaoks?

MATSIN: Viljandis võiks küll minu arvates tramm ringi sõita...

AARDAM: Eks me peame väikese riigina laveerima avatuse ja alalhoidlikkuse vahepeal, mitte ahvima pimesi järgi suuri ja edukaid ega kramplikult klammerduma omasse. Loodan väga, et meie tulevik ei kujune selliseks nagu "Gogoli diskos" ja et see düstoopia ei saa reaalsuseks. Eks tuleb ka seda silmas pidada, et igasugune stagnatsioon saab alguse ikka inimhingest.

PÕLLU: See sõltub eelkõige Eestist ja Viljandist. Kõik on võimalik. Disko võib tulla ka ilma tsaaririigita. 

Missuguse lahkunud kirjaniku elluärkamist ja sekkumist Eesti või miks mitte ka maailm praegu kõige enam vajaks?

MATSIN: Ma ei ole väga inimene, kes üritaks kuidagi hambad ristis maailma parandada. Olen veendunud, et inimese põhilised vajadused siin elus on vaimsed, metafüüsilised ja et inimene areneb ainult läbi enda kannatuste. Seega vajab inimene arenguks eelkõige iseenda üle mõtisklemist. Kirjanikku esindavad ka  ikkagi ja ennekõike tema raamatud ja neid me saame õnneks lugeda ning teha vajalikke järeldusi. Pealegi kannab näiteks minu ühe lemmikkirjaniku Gustav Meyrinki hauakivi Starnbergis pealkirja: VIVO (ma elan).

AARDAM: Raske ütelda, kas Eestile oleks rohkem kasu elustunud Liivist või Tammsaarest ja kas just näiteks Tammsaarega ärkaks ka kõige rohkem me südametunnistus. Tegelikult on ju kõik kirjas ja otseselt surnuist tõusta polekski nagu vaja, aga tõsi ta on, et tänapäeval on tarvis kõva mürinat ja head pildimaterjali, et sõnum kuuldavaks tuleks.

PÕLLU: Ma ei usu, et keegi vajab mõne kirjaniku ärkamist ja sekkumist. Ja minu meelest ei sekku "Diskos" ka Gogol. Inimesed peaksid ise ärkama. Ükski muumia ega ikoon ei aita meid, kui me silmad kinni edasi magame. 

Ott Aardam 

Mida küsiksid elluärganud Gogolilt? Või kellega lahkunud kirjanikest sooviksid parema meelega kohtuda ja mida temalt küsiksid?

MATSIN: Hea küsimus... pean vist vastama, et ma ei ole ikkagi spiritist, vaid pigem spiritualist, eelistan kindlasti kirjanike vaimude väljakutsumisele ikkagi pigem nende teoste lugemist. Pealegi on teosed alati targemad kui nende kirjutajad, see tähendab, et romaan on alati kirjanikust targem...

AARDAM: Mis sa siin teed? Praegu oleks, jah, Gogol kõige parem ja huvitavam. Ja küllap oleksid ka piletid etendustele kiiresti läbi müüdud ning peaksime oma pöördlava kahekordseks ehitama, et piisavalt publikut sellele istuma mahutada, kui oleks teada ja kuidagi tõestatav, et lavastaja kohtus prooviprotsessi ajal ka isiklikult Gogoliga.

PÕLLU: Kas siis, kui järgmine kord Ugala uus teatrimaja kapitaalremonti läheb, on vana Ugala maja ehk "Võidu" seltsimaja endiselt alles ning elavat tegevust täis?