Paavo Matsin: Viljandi on praegu nagu Eesti San Francisco
Kultuurkapitali kirjanduspreemiate valimisel ilukirjandusliku proosa preemia ehk nn romaaniauhinna võitis Paavo Matsin teose eest "Gogoli disko". Matsin arutleb intervjuus ERR kultuuriportaalile Viljandi värske boheemvaimu, anakronistliku ellsuhtumise ja keele üle, ning kirjeldab ka oma raamatute atmosfääri loomist: "Gogoli diskot" kirjutades ööbis ta näiteks tänaval, et Viljandi aurat tunnetada.
Palju õnne! Paavo, sa oled toonud eesti kirjandusse uusi või unustatud teemasid: alkeemia, nägemuslikkus, müstika ja selle paroodia. Kust ammutad fantaasiat?
Päris tugeva põhja sain kõiges sellises tavainimese jaoks ebaharilikus EELK Usuteaduse Instituudist, kus õppisin kunagi seitse aastat preestriks, kellena ma ei ole küll kunagi töötanud. Seal oli nii müstikat kui ka paroodiat, seda viimast eriti! Kord pidasin kooliajal õhtupalvuse näiteks täiesti inimtühjas kirikus...
Lõputöö kaitsesin alkeemiast, viimased kümmekond aastat olen eriti huvitunud olnud tšehhi alkeemiast.
Kui võtta su teosed kokku, siis neid näib ühendavat mingi visioon, aga milline? On realismi, aga see on ikkagi mingi peeglitagune maailm. Kas su peas on terviksüsteem, mille killukesi avaldad või sa lood oma kirjanduslikud maailmad ikkagi üha uuesti? Vabandust muidugi, kui ma kahtlustan programmilisust.
Viimases kahes minu romaanis on korduvaid motiive ja tegelasi. Kasutan kirjanduse loomisel tihti maagilisi ja meditatiivseid võtteid, põletan viirukit, viin ennast mingitesse kummalistesse seisunditesse. Nüüd Viljandist raamatut kirjutades ööbisin huvi pärast isegi korra tänaval, et tabada paremini mingit atmosfääri ja tunnetada kuidagi sügavamalt seda, mis võiks olla olemuslik mõne koha puhul, naudin sellist kirjutamist. Ma ei kirjuta ka mingit toodet nagu, žanrid ja ettekirjutused mind väga ei huvita, ka mitte võimalikult massiivne müük, ma ei lase ka oma teoseid kellelgi sisuliselt, peale mõnd ortograafiat puudutava küsimuse, toimetada.
Mida tunnustused sulle tähendavad?
Ega ma neid nüüd väga ka saanud ei ole, paar Sirbi kriitikapreemiat ja siis Siugja Sulepea oma esimese romaani "Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit" eest, korra olen ka olnud varem oma Riia-romaaniga "Sinine kaardivägi" kulka nominent. Eks mul ikka on auhindade üle muidugi hea meel.
"Gogoli disko" kujutab mõneti seda, mida praegu kardetakse. Täpsemalt on ta, mitte küll tegelikke sündmusi, aga päevauudiste konteksti arvestades isegi prohvetlik, sest luureandmetele tuginevad uudised Venemaa võimalikest uutest kurjadest plaanidest Eesti kallal ilmusid alles äsja ehk pärast romaani. Samas ei ole "Gogoli disko" mingi poliitilis-ühiskondlik hirmujutt, vastupidi. Mida arvad Eesti-Vene suhetest?
Romaanis on väike lapsesarnane tegelane härra Pugi, kes astub justkui viimase metsavennana lahingusse, kui näeb venelastel tema käest ära võetud mööblit. Ma millegipärast arvan, et vanema põlvkonna seas on mingi selline kuklatunne kogu aeg olemas, et mis juhtub siis, kui... jälle hakkab kogu vene asi siin korduma. Loodame, et see jääb fantaasiaks, aga kirjutades sain aru, et mingi kollektiivne psüühiline hirm on ilmselt olemas ja see võtab siin meie keskel äärmiselt kummalisi gogollikke fantoome ja kujusid.
"Gogoli disko" tegelikult ei kuulu kuhugi konkreetsesse aega, vaid ta paiskab need segi: minevik, tulevik, mingi paralleelolevik... See on romaani enda aeg, aga mitte eriti tänapäevane. Iseloomusta ehk paar sõna aegade sidumist oma teostes ja ütle, et see on ilmselt ikkagi lõbu ja täie lustiga kirjutatud raamat? Vähemalt lugeda oli lahe.
Aega ei ole olemas, seda teab iga okultist või salateadustega tegeleja. Minu maailmapildis ei ole mingit sellist lineaarset kulgemist, ma pigem üritan ehk mingitest ajaloos varem pooleli jäänud radadest edasi minna. Kõik mis on retro, vanamoodne, kiiksuga ja mõnusa üleolekuga moodsast maailmast, on mulle alati huvi pakkunud, viimased talved olen kandnud näiteks uhkusega muhvi. Ega ma ka kirjutades enda vaateid ei muuda, nii-öelda kirjanduslik muhv on tihti käes.
Kalju Komissarov ütles saates "OP", et noorte sõnavara on kokku kuivanud. On 300 silpi, mida pöidlaga vajutatakse. On see nii karm? Mida soovitaksid noortele n-ö sõnavaraharjutusteks? Lugeda, aga mida? Su enda sõnavara su teostes rikastab keelt kindlasti, kuna teemad ja keelekasutus ei ole päris argine.
Kuulasin "Gogoli diskot" kirjutades päris palju vene muusikat, seal on tohutult sellele rahvale omaseid arhetüüpseid kujundeid ja mustreid. Lõin nagu mõnes mõttes mingi oma keele, kus kasutatakse kolmekordseid naljakaid väljendeid, näiteks öeldakse kellegi kohta, et ta on stiljaaga-miljoneer-prodjuuser jne. Miksisin mõnuga vene, juudi ja muud substraati kokku, endal oli ikka kohati väga lõbus. Suhtlen alati naudiguga ka igasuguste turumüüjate, bussijuhtide, koristajate, korstnapühkijate ja pesumasinaparandajatega, nende hulgas on tihti huvitavaid ja hea ütlemisega persoone. Sattusin kunagi lugema paralleelselt ühe tehase koristaja mälestusi ja tuntud kirjandusklassiku memuaare, koristaja meenutused olid oluliselt lahedamad.
Kui kaua sa üht teost a la viimatine "Gogoli disko" kirjutad ja kas on juba miskit järgmist pooleli? Kui palju üldse jagub aega kirjutamisele?
Mul on tavaliselt selline pikem ettevalmistav periood, kus teen märkmeid, tutvun mingite kohtade ja atmosfääridega, uurin asja. Koos kirjutamisega on selline tsükkel umbes kuskil aasta. Praegu olen pilgu pööranud Lõuna-Eestile, eriti Võrumaale, kus olin ka lapsena palju. Viibisin just mitu päeva Võrus ja Valgas ning mujal sealkandis. Endise tallinlasena eelistan selliseid tukkuvaid kaunitare - linnad on ju semiootiliselt naissoost - alati kommertsialiseerunud ja etteaimatavale ning minu arust igavale pealinnale.
Oled uhkusega Viljandi kirjanik. Milline on Viljandi kirjanduselu? Viljandi... vibe, vaim? Kas on seal mingi vaim a la Tartu vaim? Ma eksviljandlasena enam ei taju.
Viljandi on praegu mu arust oma parimas vormis, siin on nagu mingi Eesti San Francisco, tuleb palju värsket muusikat, liigub ringi punaste pükstega veidrikke ja muud sellist. Ma arvan, et pole juhus, et kirjanduspreemia nominentide seas olid Ruitlase soe Võru-romaan, minu Viljandi-romaan ja siis näiteks Kõomäe Tallinna-romaan, kus Tallinn on aga pigem mingi inimtühi ja roiskuv kaubamaja.
Viljandis on praegu superägedaid baare, näiteks kultuskoht ööbaar Romaan, vägagi vilgas kultuurielu, mõni hea luuletaja, nagu näiteks Kristel Mägedi ja alati ruumis ka mõni paueriga püstol-folk-leelotaja, kes mingi laulu sekundiga üles võtab. Rattaga jõuab igale poole ja piknikukohad on hingematvate vaadetega. Väikse linnana võib siin ikka vastu õhtut ühe tšehhovliku laua taga kokku saada sõbralikult jurist, vabrikant, näitleja, muusik ja mõni elukunstnik-überboheem ning lõpuks tantsitakse kõik koos laua peal.
Linna uus kihistus on võrdlemisi vabameelne, siin ei ole mu arust selliseid selgeid rolle ja poose nagu Tallinnas või Tartus, kõik alles hingab, liigub ja suhtleb, mulle küll tundub, et kuskilt hüppab kohe siin välja mõni üliandekas Eesti Jim Morrison! Aga noh kindlasti on ka mitu Viljandit, mis omavahel ehk eriti kokku ei puutugi.
Mis on su lemmikraamatud hetkel?
Mind ennast selline korralik meinstriim väga ei huvita, üritan lugeda raamatuid, mida teised ei loe. Just andis Kiwa mulle mõned kirjastuse ;paranoia uued teosed, loen pidevalt üle ka muidugi mingeid vanu lemmikuid: Evelyn Waugh'd ja Julius Evolat, erinevaid baltisakslasi jne. Aga ka näiteks Ruitlase "Vee peal" meeldis mulle. Mõni päev tagasi nautisin Barthol Lo Mejori suurepärast "Popdada 2007-2008". Täiesti servast serva asju loen.
Uue romaani jaoks loen praegu süstemaatiliselt läbi kõike huvitavamat Võrumaaga seonduvat. Nautisin ka Lauri Sommeri uut luulekogu.