Viimaste aegade Viljandi oodatuima suvelavastusega „Gogoli disko“ hõrgutati Paavo Matsini samanimelise romaani austajaid ja teatraale ligi aasta. Piletid juunikuistele etendustele müüdi kiiresti. Publiku tungival nõudmisel naaseb „Gogoli disko“ veel kuuel korral lavale ka 2018. aastal. Viljandi kontekstis massiivsele promole vaatamata pole etendus saanud samaväärset vastukaja.

Tagasihoidiku vastukaja üheks põhjuseks võib olla etenduses domineeriv provintslikkus ja marginaalidekesksus. Kirjanik on küll oma teksti pikkinud nõuka- ja tsaariaega, biitlomaaniat, vene platnoi esteetikat ja lõpuks klassiku dekonstrueerimist ning religioosseid vihjeid, kuid etendus jäi kõnetama pigem keskealist viljandlast mitte postpost … loomingu friike.

Tänu etenduse turundusele – Sakala esilehel kultuuriminister WC poti kõrval kõnet pidamas ja trammipeatuse ilmumine linnaruumi -- eeldasin lavastuses pöörast efektide virrvarri ja „kohustusliku“ russofoobse agendana vene kirjandusklassiku armutut mutta tampimist. Etenduse tulemus osutus hoopis vastupidiseks.

Intrigeerivast tekstist olid lavastaja ja dramaturg loonud hoopis jantliku „kogupereloo“. Kohalik keskealine kultuurihuvilisest külastaja kohtus tuttavate Viljandi visuaalide ja heliga: ühe domineeriva kujunduselemendina figureeris legendaarse harrastuskunstniku Siim Kärneri nõukogudeaegse Viljandi kultuuritegelaste portreede naiivne pannoo, taustaks kõlamas Ugala vanema generatsiooni näitlejate-pillimeeste minoorsed nostalgilised laulukesed jne.

Kogu lavastuses hõljub mingi nõukaaegne provintslik väikekodanlik ja naiivne boheemlik vaim. Etenduse keskne tegelane, manalast ülestõusnud kirjandusklassik Gogol viibis enamuse etendusest tänase Viljandi hipsterliku baari Romaan sortiiris, kuid tegi ka „imetegusid“, avades tegelaste pahesid, süütunnet ja pihtimusi.

Lavastaja oli Matsini risoomse tekstimassiivi struktureerinud kergeltomastatavaks, eristades sealt nii kõrge kui madala. Vaatajate edasi-tagasi loksutamine teatri pöördlaval surub alateadlikele foobiatele ja ka uinutab, mis lahjendab teksti teravuse ja mitmetähenduslikkuse. Ühesõnaga, end müstilise ja salateaduste taustaga presenteeriva kirjaniku teosest sai üsna kergelt seeditav nostalgiline suvelavastus – üks paljude omataoliste seas.