Paavo Matsin / Maarja Vaino: vasaku käe valikud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Paavo Matsin
Paavo Matsin Autor/allikas: erakogu

Paavo Matsin (s 1970) on avaldanud proosateosed „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” (2011), „Sinine kaardivägi” (2013) ja „Gogoli disko” (2015), poeemi „Carolus Ernestus Baer” (2013), olnud osaline rühmituse 14 NÜ mitmetes väljaannetes aastail 1996—2002. Õppinud 1977—1988 J. Kunderi nimelises Tallinna 32. keskkoolis, 1988—1993 Tallinna Pedagoogilises Instituudis, 1993—1994 Eesti Humanitaarinstituudis, 1997—2003 EELK Usuteaduse Instituudis. „Gogoli disko” pälvis Kultuurkapitali aastaauhinna ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

MAARJA VAINO: Paavo, mäletan, kui me kunagi 1990-ndatel esimest korda kohtusime — olid sel ajal Usuteaduse Instituudis teoloogiatudeng —, siis millegipärast jäi mulle meelde, et sa oled kuidagi Soomega seotud. Äkki rääkisid mõne loo, nagu sul kombeks, nii et mul jäi selline mulje. Mis su taust on, kust sa pärined?

PAAVO MATSIN: Soome teemat ei oskagi kommenteerida. Pärit olen Tallinnast, sünnikoht on Tallinn-Nõmme, lapsepõlves elasin küll Mustamäel, aga käisin ka ikka Nõmmel, kus elas mu vanatädi Ella hilisemas Kristjan Raua majamuuseumis. Minu perekonnal on võrdlemisi vana ja uhke hauamonument Tallinna Siselinna kalmistul päris värava lähedal, kus olen lapsena palju igavledes ringi luusinud, kuni perekonna vanemad isikud koristasid ja kastsid. Minu taust on ikkagi jah Tallinn, kus elasin 33 aastat enne siirdumist Viljandimaale. Isa poolt viivad juured aga Võõpsu kanti, kus vanaemal oli maja keset küla pritsumaja pargi taga. Suviti olingi väiksena palju seal kandis. Isal oli mitu õde ja venda, väga jõulised tegelased kõik, perekonnanime Matsin teatakse seal siiani, ma arvan. Maalesõit oli omamoodi rituaal, isal valge särk ja lips, puhtaks pestud auto, kohapeal alati valge linaga kaetud pikk laud, mida mitu päeva hoiti ilusti kaetuna. Olen hiljem tihti mõelnud, et pöörduks kunagi päriselt sinna kanti tagasi.

M. V.: Viljandi ei ole pärast „Gogoli diskot” enam see, mis ta oli enne. Kas oled lõplikult Viljandisse kolinud, kas see on sinu koht? Mis linnad/paigad sulle veel tähenduslikud on, kas näiteks Praha?

P. M.: Ma arvan küll, et Viljandi on päris minu linn. Erilist äratundmist on tekitanud minus tõesti juba päris ammusest ajast Praha (prah on tšehhi keeles muide „lävi, künnis”), on legende, mis seovad Praha asutamise salapärase Aasia Vendade Orduga (Orden der Asiatischen Brüder). Kuna mulle meeldib monarhia ja võimalikult vaba kapitalismi segu, siis on mu suur lemmik ka Amster­dam. Aga samuti olen ma tundnud end väga hästi, liikudes ringi Eesti uinuvates kaunitarides (linnad on ju naissoost!) — Valgas, Põlvas, Võrus ja mujal.

M. V.: Kuidas sa filoloogia juurest teoloogia juurde jõudsid? Kuigi oled pidanud jumalateenistuse isegi täiesti tühjas kirikus, ei ole sa ennast vist päriselt kunagi kujutanud ette maakoguduses kirikuõpetaja ametis?

P. M.: Ma ei ole end kunagi mingiks filoloogiks pidanud, kuid kõik, mis oli Pedagoogilises Instituudis seotud kirjandusega, pakkus huvi. Kesksel kohal oli Toomas Liiv, kes üldiselt vabastas mind pea alati kirjanduseksamitest, sest mulle meeldis väga seminarideks hästi ette valmistada. Kuid ma arvan, et just teoloogia ja EELK Usuteaduse Instituut olid minu pärisülikool, kus õppisin pärast peda lõpetamist veel seitse aastat. Seal ei olnud peaaegu ühtegi sellist õppeainet, mis ei oleks huvitanud, see oli nagu minu stiihia, ja mul olid enam-vähem alati väga head hinded. Väikeses instituudis visati sind kohe vette, st õpetus oli ka sügavalt praktiline, pidid kohe hakkama kaasa teenima suurtel jumalateenistustel ning tegema hommiku- ja õhtupalvusi. Toimisin ka päris palju Tallinna Piiskopliku Toomkiriku juures, mis oli minu kodukogudus. Seltskond oli instituudis äärmiselt värvikas, palju oli kuskilt maapiirkonnast kohale saabuvaid diakoneid, kes üritasid kirikutöö kõrvalt diplomit kätte saada. Elati Pühavaimu kiriku kõrval ühiselamus ja nalja sai nabani. Mingi hetk tajusin, et ega minust vist ikka päris kirikuõpetajat ei saa, mul oli ka juba meeldiv töökoht EBS-is. Siis hakkasingi uurima alkeemiat (juhendaja oli Ringo Ringvee), millest tegin ka kõik lõputööd — erihuvi oli XX sajandi alkeemia, salapärased prantslased Canseliet ja Fulcanelli, lõpuks keskendusin küll Carl Gustav Jungi alkeemiakäsitlusele, oponent oli dr Tarmo Kulmar. Instituut andis väga hea hariduse, õppisime päevad läbi kirikuajalugu, homileetikat, heebrea ja kreeka keelt, mingeid moodsaid õppeaineid siis veel õnneks ei olnud... kõik oli väärikas ja selline vana kooli asi.

M. V.: Oled eesti kirjanduses figureerinud juba üsna kaua. Esimesed raamatud tegite 1990. aastate alguses koos Mait Laasiga, need olid ribaraamatud, mis trükiti trükikodades lõikamisest üle jäänud paberile (taaskasutus jmt). Aga eriline ei ole muidugi ainult formaat, vaid ka sisu, mis on ühtaegu lakooniline, väga informatiivne ja samas nõutukstegev. Oli see ainult mäng või oli ribaraamatutel ka mingi suurejooneline tagamõte?

P. M.: Minu eesmärk oli tegeleda raamatuga arhetüüpselt, alustada nagu päris algusest ja tühjalt lehelt. Tegime mitmeid avangardseid projekte, kus sidusime tegevuskunsti ja kirjandust. Ribaraamatute puhul mängisime aastate jooksul läbi mitmeid dünaamilisi võimalusi, kuidas raamatu kujundus saaks otseselt teksti osaks. Siinkohal pean väga tänama Mati Sirklit, kes kirjutas meile esimese Kultuurkapitali soovituse ja lubas musta laega saali esitlust tegema.

M. V.: Marianne Ravi. Kas jätame müstifikatsiooni avamata?

P. M.: Marianne Ravi oli päriselt olemas, Itaalias töötav eesti modell Maria S. Karma. Ta oli Itaalias nii tuntud, et tänaval tervitasid teda võõrad inimesed.

M. V.: Umbes samasse aega — tulevikus hakatakse seda küllap nimetama Mats­ini varase loomingu perioodiks — jäävad ka rühmituse 14 NÜ väljaandel ilmunud „Aabits” (2000) ja „Ekskursioonijuhi Laptop 1891—2003” (2002). „Aabitsat” olen ise pidanud üheks nullindate silmapaistvamaks teoseks, aga arvatavasti on praeguseks tegemist rariteediga, mida suurem osa lugejaid pole kunagi käes hoidnud. Mida sa praegu „Aabitsa” kaanetutvustuseks kirjutaksid, et lugejad sellest raamatust aimu saaksid?

P. M.: Aabits oli mulle nagu oma arhetüüpse kirjutamisega musta ruuduni jõudmise hetk. Pöördusin tagasi nn müstilisse looteasendisse, mille võtavad ka vaimselt hullud enne lõplikku kustumist, kui jääb vaid päike. Kirjutasin enda aabitsa. Aabitsalikkusele oli vihjeid juba ka kakskeelses „Manöövrite ajas”, mida pean ise siiani väga tugevaks ja avangardseks teoseks omas ajas. Minu arust jätkab kirjastus „Paranoia” praegu mingite selliste liinidega.

M. V.: „Ekskursioonijuhi Laptopi” autorite hulgas on sinu, Marianne Ravi, Mait Laasi jt kõrval ka eestiaegne nn pättkirjanik Johannes Üksi. Sinu mainega on algusest peale käinud kaasas alternatiivsus ja subkultuurid, sind on huvitanud perifeeria nii isikute, paikade kui mõttemaailmade puhul. Kuidas see sinuga niimoodi on läinud?

P. M.: Johannes Üksi juurde juhatas mind kunagi Toomas Liiv, kes oli üks parimaid eesti novelliloo tundjaid. Ma olen alati teadlikult valinud mingeid alternatiivseid lahendusi või nn vasaku käe teed. Tavaliselt on ilmnenud, et mu intuitsioon ei ole petnud. Nii jõudsin näiteks esmapilgul kõrvalisena tundunud Tšehhi alkeemiani, mis osutus lähemal uurimisel aga üheks kõige huvitavamaks ja väärikamaks traditsiooniks Euroopas. Tšehhidega olen tegemist teinud nüüd juba pea viisteist aastat, just tulin jälle Prahast, kus tegelesin kuningliku troonimistee lõpus Valgel Mäel oleva unikaalse ja alkeemilisest sümboolikast kubiseva suvelossiga Hvězda (Täht). Paljud olulised mõtlejad ja loojad, kes on mind huvitanud, on olnud oma vaadetega peavoolukultuurist kõrval: näiteks tšehhi animaator ja alkeemik Švankmajer või ainuke inimene, kes end juba ENSV ajal alkeemikuks pidas, Tõnis Vint — mõlemad on minu esteetilisi vaateid oluliselt mõjutanud. Hiljuti uurisin kodulinna Viljandi juhuluuletajaid ja leidsin hämmastavalt andekaid isikuid. Kui olin Mulgimaal Vardi külas Vahe talu omanik, siis suhtlesin näiteks viimaste kohalike baltisakslaste-mõisaomanike järeltulijatega, kutsusin nad kohe külla. Ka valisin doktorantuuri asemel teadlikult alustamise nii-öelda nullist Usuteaduse Instituudis, ja ma ei ole seda kahetsenud. Oluline on mõelda teisiti, lugeda teistsuguseid raamatuid jne. Eesti häda ongi see, et inimesed loevad enam-vähem samu asju. Ka kirjanduses olen ma suhtunud asjadesse nii, et kultuurilugu on täis selliseid lahtisi otsi, kust saab alati edasi minna, ei pea olema moodne, võib olla ka neorokokoo!

M. V.: Mainid Toomas Liivi, Tõnis Vinti, Švankmajerit, Jungi — kas võid neid kuidagi ka oma hingesugulasteks pidada või on nad lihtsalt huvitavad mõttekaaslased?

P. M.: Pigem on need inimesed, kellelt olen midagi õppinud, vahel ehk midagi ka päris sõnastamatut, mingit nn vaikset teadmist. Nende inimeste mõni poos, valik, esteetiline suhtumine, kodukultuur on olnud mulle oluline. Valitsejatest Rudolf II, kelle mitu portreed on mul alati riiulis, ja müstikutest Saint Germain, kelle pilti hoian selle ruumi idaseinas, kus töötan. Pühakutest on mulle juba paarkümmend aastat olnud kõige lähedasem Egiptuse Maria. Kirjanikest on mõjunud ilmutuslikult kas või Rabelais ja Mircea Eliade, hermetismi-uurijatest Jevgeni Golovin või siis ka Frances A. Yates, kelle teoseid instituudi ajal lugedes sain aru, kui sügavalt me Eestis mingitesse nõukogulikesse suhtumistesse ja eelarvamustesse takerdunud oleme. Loen muide alati hea meelega vene kirjandust, eriti vene emigrante: Nabokovit, Buninit ja teisi. Olen mõelnud, et minu elutunnetus ongi vist veidi emigrantlik. Elu väga rasketel hetkedel võtan aga tavaliselt ette Bulgakovi suurepärase „Valge kaardiväe”, et saada aru, kui tühised on mingid esilekerkinud probleemid. Loen regulaarselt ka talmudit ja mõningaid piibli kaanonist välja jäänud evangeeliume. Ka kõikvõimalikku eesti nüüdiskirjandust loen viimasel ajal väga palju. Hästi lähedane on mulle selline arusaamine kultuurist, mida edastab Soome ajakiri „Hermeetikko”.

M. V.: Kunagistest vestlustest nooruspõlves on mul meelde jäänud sinu väide — võib-olla väitis seda muidugi keegi teine ja sa lihtsalt osalesid vestluses —, et kirjandus on oma põhiolemuselt kuri. Kas sa mäletad sellist juttu ning kuidas sa seda mõtet praegu kommenteeriksid?

P. M.: Ilmselt mõtlesin siis kas Jungist või Bataille’st tõukudes seda, et kirjanikke või kunstnikke, kes peavad oluliseks iseenese tunnetamist, ei rahulda tavaline religioon, mis on kõik loomaliku ja tumedama tõrjunud. Jung on käsitlenud seda probleemi teoses „Merkuuri vaim” (1943). Kristus Selbst’i sümbolina on küll kultuuris olemas, aga mitteteadvust sümboliseeriv Merkuur mitte. Kuna paljud kirjanikud ja kunstnikud on aga just Merkuuri lapsed, siis elavad nad oma rituaalset käitumist välja pigem kunstis ja kirjanduses. Nendelt lähtealustelt on kirjutatud ka minu „Manöövrite aeg” ja „Aabits”. Seal on kõrvale jäetud kõik tabud, ollakse korraga füsioloogiline ja religioosne, tekst on n-ö ürgrituaalse häälega. Mõnes mõttes matkivad sellised teosed ametlikult kasutatavaid pühakirju, räägivad nagu nende puhul harjutud „häälega”. Ametliku religiooni seisukohalt on niisugune looming tõlgendatav blasfeemilisena, aga tegelikult tuleneb ta teadvuse ja mitteteadvuse vahelisest lõhest, mida üritatakse ületada.

M. V.: „Sinise kaardiväe” puhul ütlesid, et loobusid parema jälgitavuse huvides paljudest kõrvalliinidest. Ometi ei ole sinu eesmärk vist kunagi olnud lihtsate lugude jutustamine, kuigi sinu jutustatud lood on omapärasel moel väga köitvad. Kas sinu kirjutamist võiks võrrelda esoteerilise arhitektuuriga: ehitad teksti, mis on täis salapäraseid märke, mida paljud võivad nautida, kuid mille sisim tähendus avaldub vaid vähestele? Või ei olegi sa arhitekt, vaid meedium, ega tea alati isegi, mis tekstina paberile läheb?

P. M.: Mulle on lähedane olnud Moskva alkeemiauurija ja prantsuse kirjanduse silmapaistva tõlkija Jevgeni Golovini (kelle hüüdnimi oli Admiral) kirjandusteooria. Golovin käsitleb raamatut müstilise objektina, mis initsieerib lugeja, kes on selleks valmis. Nii olen enda teostes kasutanud mõnikord näiteks võrdlemisi spetsiifilist vabamüürlikku sümboolikat, kirjutanud mingeid teoseid läbivaid troopide ahelaid alkeemilisest värvikäsitlusest lähtudes ja teinud muidki selliseid trikke. Mulle endale on see olnud huvitav, sest ma arvan, et hea teos kasvab alati kirjutajast targemaks, seega tekivad mingid uued kummalised seosed ka minu jaoks. Teisest küljest pean väga oluliseks ka tunnetuse ja tarkuse koosolemist. „Sinise kaardiväe” puhul tegelesin Riia ja veel mõne teise Läti linna ajalooga sügavuti, nii et kui 2016. aasta suvel ilmus teose lätikeelne tõlge, siis leidsid mitmedki mõjukad kriitikud (näiteks üks kõige tähtsam ja kardetum teatrikriitik Silvija Radzobe): autor tunneb kohalikku ajalugu ja olustikku nii hästi, et tegu võiks olla lätlasega, kellel on ees eestlase mask. Kirjutasin „Sinist kaardiväge” sisuliselt peatükkhaaval, käies vahepeal Riias või Jelgavas õhku hingamas, et tunnetus oleks õige, käisin isegi jaanitulel ja 18. novembri paraadil ning mujal. Võib-olla ei ole lugejale oluline, kas see tunnetuslik külg on seal taga või mitte, aga mulle endale on kirjutamine ikkagi müstiline protsess, mis ühel hetkel hakkab kummaliselt kandma. Olen kogenud imetlusväärseid „kokkusattumusi” ja „juhuseid”, kui mulle näiteks Riias sattus ette mõni üliharuldane teos või vajalik inimene. Võib vist öelda: ma kirjutangi raamatuid eelkõige iseendale, et midagi selgeks saada või lähemalt vaadelda.

M. V.: Kas hiljem üle lugedes oled vahel olnud üllatunud, kuidas mingid elemendid on teosesse läinud sinu teadmata?

P. M.: Eks ikka, imestan ikka tagantjärele, mida kõike olen kokku kirjutanud! Kui alustasin uut romaani (tööpealkirjaga „Must päike”), mis peaks ilmuma 2017. aastal ja kus üks oluline tegelane on Puškini etiooplasest esiisa kõrval ka lauluisa Kreutzwald, külastasin mitu korda Võrus Kreutzwaldi majamuuseumi. Hiljem vaatasin, et olin millegipärast mingeid mööbliesemeid tubades ära vahetanud (autentseid esemeid on seal kaunis napilt) või mõne toa majja juurde mõelnud, kuid kirjutades olin uskunud ja mäletanud, et see kõik oli seal just nii. Külastasin päris palju ka Võru ööklubisid ja kõrtse, vestlesin nii kojameeste kui ka pättidega, eks see kõik ladestub kuhugi, mingid kummalised detailid ja tähelepanekud, mis pärast ilmnevad mingites atmosfäärides ja seisundites. Uue romaani tarbeks tegelesin päris palju näiteks ka toonekurgedega, jälgisin nende käitumist, kohta kultuuriloos ja muinasjuttudes ning rahva suhtumises läbi aegade. Kord tütrele maskiballi jaoks maski valides võtsin millegipärast kohe linnumaski ja nautisin selle kandmist kogu õhtu. Kirjutamine mõjutab otseselt ja mitteteadlikult ka tavaelu.

M. V.: „Gogoli diskost” sai hitt, auhinnamagnet ja hipsterite lemmik. Sisimas on see aga ju üsna alalhoidlikult meelestatud romaan, hoolimata oma pisut ulmelisest ja pisut gootilikust loost?

P. M.: Ma arvan, et „Gogoli diskot” on võrdlemisi raske lahterdada ja mingit ühest interpretatsiooni ei tohigi mina anda. Sain palju nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet väga erinevatelt inimestelt. Meelde on jäänud üks juudi arst, kes oli lugenud raamatut mitu korda, esimene lugemine oli olnud pettumus, aga pärast enam mitte. Vestlesime temaga muuhulgas kabalast, olen kasutanud romaanis mõningaid juudi müstikale iseloomulikke motiive ja tegelasi. Olen elus kahel perioodil tegelenud kabalaga rohkem, siis kui õppisin heebrea keelt (kabala eelduseks on tegelikult heebrea keele oskus) ja hiljem seoses taro ladumistega. Viljandis oli kunagi päris suur juudi kogukond ja isegi Juudi tänav (praegune Pikk tänav), teoses kaunis täpselt kirjeldatud juudi surnuaia asukohta linnas aga ei tea isegi paljud põliselanikud. „Gogoli disko” ei ole kirjutatud mingiks tooteks, romaan sisaldab küllaltki spetsiifilist ja lokaalset materjali, selline populaarsus (auhinnad, neli kordustrükki, ilmselt tuleb ka viies, mitmed juba sõlmitud ja veel sõlmimisel tõlkelepingud, dramatiseering „Ugalas” jne) oli nii minule kui ka kirjastajale paras üllatus. Romaan on kirjutatud minu elu siiani kõige raskemal perioodil, mil juba muigega talusin rohkeid ja valusaid saatuselööke. Tegelikult on sellised kaoseseisundid aga läbi aegade olnud eri kultuurides just initsiatsioonile omased. Keset kaosehetke ei ole inimesel enam sugu, ta viiakse mingisse algusseisundisse, loomishetkesse, kus kogu maailm on lahti, kus vilksatab jumalik laps, nagu öeldakse, ja on parimad tingimused, et võiks sündida midagi uut. Midagi niisugusest tunnetusest on ilmselt ka „Gogoli diskos”.

M. V.: On raamatuid, mille lugemine mõjutab päris selgelt mingeid alateadvuslikke protsesse. „Sinise kaardiväe” lugemine näiteks mõjus mulle nii, et hakkasin sel ajal nägema üsna veidraid ja mõtlemapanevaid unenägusid. Oled ise vist kogenud midagi sarnast näiteks Meyrinki teoste puhul? Oled harrastanud meditatsiooni ja joogat ning teinud alkeemilisi katseid — kui palju on ka kirjutamine üks osa sedalaadi tegevustest?

P. M.: Meyrink on ilmselt tõesti üks mulle kõige olulisemaid autoreid, loen näiteks igal aastal volbri saabudes rituaalselt tema „Volbriööd”. Novembris 2016 olin jälle Amsterdamis, kus enamiku ajast kulutasin Meyrinki teose „Roheline nägu” tegevuspaikadega tutvumiseks: seesama Zeedijk — tänav, mis oli kurikuulus nii tema ajal kui ka praegu, või romaanis traagiliste sündmuste ja rohkete müstiliste nägemustega seotud St Nicolaaskerk on ju ikka omal kohal ja igaühele külastamiseks olemas. Viimased kakskümmend aastat olen tõesti ka iga päev tegelenud hatha-joogaga. Sellisele aktiivsele meditatsioonile sobib hästi kõrvale lääne müstikast pärinev kehaliselt passiivsem alkeemia. Lääne müstikale (erinevalt idalikumast) on minu arvates iseloomulik mitmesuguste objektide ja rituaalsete esemete kasutamine ning see, et otseseid vastuseid ei anta ja inimene peab ise küsimustele vastused otsima. Võin olla ebapopulaarne, aga arvan, et meile ei sobi põhimõtteliselt idalik gurukeskne õpetus. Võib muidugi küsida, mida see otsimine siis tähendab või kuidas see käib. Eriti rõhutaks ma teadvustatud töö kõrval mitteteadvuse tööd sümbolitega. XX sajandi olulisemad alkeemikud olid ka head kirjanikud — kas või needsamad alguses mainitud prantslased Canseliet ja Fulcanelli. Nende lugemisest tulekski alustada ja jätkata ka siis, kui kõigest kohe aru ei saa. Väga võimas ja lääne müstikale iseloomulik meditatsioon on muidugi tarokaartidega tegelemine. Sealt aga jõuab ringiga jälle kabala ja muu juurde.

Olen tegelenud ka päris klassikalise ja paljudele inimestele uskumatult veidra tinktuurialkeemiaga. Taim, mida kasvatasin aastaid aias ja millega suhtlesin ning mida muundasin, on kortsleht ehk Alchemilla. Alkeemilises muutumises, nii nagu ka kabalas, on kirjas otsekui mingid ajatud mustrid. Kui müstiliste õpetustega tegeleda, hakkab neid mustreid tajuma ka igapäevases elus või loomingus. Väga alkeemiline toiming on näiteks igapäevane söömine, sellele on geniaalne tšehhi animaator Švankmajer läbi kogu oma loomingu tähelepanu juhtinud. Mitmed Švankmajeri filmid, sealhulgas tema Fausti-tõlgendus, on jäänud minu silmis ületamatuks. Mulle meeldib ka, et ta nüüd, kui on uute aegade saabudes saanud rahvusvaheliselt tunnustatud klassikuks, räägib põhi­mõtteliselt ainult tšehhi keelt. Prahas on mul ka praegu inimene, keda võin pidada enda õpetajaks praktilise alkeemia alal, temagi räägib kohalikku foneetilist kabalat oluliseks pidades vaid tšehhi keeles.

M. V.: Kuidas sa kirjutad? Kas nagu tavaline inimene või on see seotud kindlate/eriliste rituaalidega?

P. M.: Mul on päris pikk ettevalmistav periood, kus tegelen süvitsi mingi teemaga, külastan võimalikke tegevuspaiku ja teen märkmeid. Tihtipeale kirjutamise ajal ma küll neid märkmeid enam ei kasuta. Üldiselt olen harjunud kirjutama oma raamatukogu keskel, põletan viirukit. „Gogoli disko” kirjutasin aga saatuse tahtel suvaliste köögilaudade taga, nii et vahet tegelikult pole. Väga meeldis mulle kirjutamine Visbys sealses keskuses, kus aknast avanes uhke vaade Visby toomkirikule ning hommikuti ja õhtuti kõlas kellamäng. Mõned kirjanikud ja tõlkijad tundsid end sellest häirituna, mina mitte.

M. V.: Samal ajal oled ju pidevalt töötanud üsna ontliku kooliõpetajana, jagades tarkusi eesti kirjanduse ja kultuuri kohta. Kuidas sa Eesti koolisüsteemi sobitud ja mis töökohti sa veel oled pidanud?

P. M.: Olen olnud võrdlemisi lojaalne töökohtadele ja neid mitte väga palju vahetanud. Kümmekond aastat olin õpetaja ja kaunite kunstide osakonna juhataja EBS-is ja nüüd olen Viljandi gümnaasiumis, kus annan nüüdiskirjanduse kursusi. Väga lõbus ja hariv oli umbes pooleteiseaastane tööperiood 1990-ndate keskel Vilde ja Tammsaare muuseumis Tallinnas legendaarse direktori Elem Treieri käe all. Olen lugenud loenguid ka paaris ülikoolis, aga mulle meeldib õpetada gümnaasiumiastmes, seal säravad inimestel silmad nagu rohkem.

M. V.: Sul on ilmunud ka üks lasteraamat, „Väike Viiul ja kassimaffia”. Muidugi, võib-olla see polegi päris lasteraamat, aga nii on seda esitletud. Kassi sul ju tol ajal veel ei olnud? Vahepeal aga oli vist mitu musta kassi? Milline on su suhe loomade ja loodusega, loomingu põhjal paistad pigem linna(de)inimene?

P. M.: Mul on olnud päris mitu kassi ja ka mitu koera. Kassid oma allumatu mentaalsuse ja ülbusega meeldivad mulle koertest oluliselt rohkem! Elasin kümmekond aastat Heimtali lähedal talus, nii et julgustaksin kõiki inimesi asuma maale elama, saab hakkama küll. Mulle tundub, et psüühikale on teraapiline omada veidi maad ja loomi. Just praegu otsin muide endale jälle ühte üleni musta kassipoega.

M. V.: Olgu lõpetuseks Paavo postitus Facebookis 5. XII 2016: „Otsin endiselt kassi, tundub et mustad kassipojad on maailmast otsa lõppenud, vandenõu? jälle Jüri Lina tegutseb?”

 

Intervjuu Loomingust.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: