Matsini autoriõhtul olla Kivisildnik uurinud, ega Paavo uus raamat sisalda mitte antikristlikke sõnumeid. Paavo kinnitas, et muidugi mitte ja see on küll nüüd üks alatu vale. Tõesti, “Gogoli disko” on Idas Bulgakovi suurteost fännavate okultistide ja neo-satanistide märg unenägu deluxe. Jaani kirik hävitatakse, Gogol naaseb surnuist (ilma Kristuse abita) ja muud jubedat: see kõik on puhas must maagia. Väga imelik oli ka Kivisildniku esituseaegne vaikimine, mis võib viidata vaid tema vabamüürluses kraad allpool Matsinit viibimisele… Ja polnud imestada, kui autogrammi küsides nägin Matsini vasaku käe sõrmusel suurt pentagrammi ja paremas sõrmes vabamüürluse vidinate assambleed. 93/93 sulle ka, Paavo.

On jah loetav raamat, jube kergelt läheb. “Sinine kaardivägi” oli väga tark raamat, mis sisaldab selliseid alltekste et võta validool enne lugemist sisse. Tüüpilise musta võluri eluteed järgiv Matsin on langenud teoloog, kes mingil hetkel tegi vasakpöörde ja sammus mööda juudimaagia hukutavat rada otse põrgukunstide rüppe. “Alkeemia 12 võtit” oli Helmele täiesti mõistetamatu, aga seal pole midagi imestada, Helme ongi üks kristlasenäru ja nohkar. “Gogoli disko” läheb ikka ludinal, kindlasti oleks huvitav jälgida sellise raamatu tõlkimist ja retseptsiooni Venemaal. Keegi sokutage see russidele, edu oleks garanteeritud.

Välimus on raamatul kobe, järgides temaatiliselt eelmise sinise kaane kannul punast motiivi. Kui “SInine kaardivägi” oli Lätist ja autori nimi lätistatud, siis nüüd on puhta punane ja venestatud. Ehk tuleb tal neljas täiesti valge raamat, kaaned on valged ja lehed on valged ja see ongi Matsini evangeelium. Muidugi infernaalne evangeelium, äraspidine. Võib vaid õudusega spekuleerida tema tõelist nime tumeda vennaskonna kuluaarides, mis verepritsmetes vanast paavsti Nissanist altarile kraabitud.

Alternatiivajaloona pähemääritud sisu (aga küll Paavo müüs seda Rahva Raamatu kohviku vanamuttidele niiet vähe pole) on pelk petekas. Legend on säärane: Venemaa kakleb NATO’ga, NATO kaotab ja Balti riigid on taas Venemaa tsaaririigi kubermangud. Eestlased küüditatakse, Mustamäe asemel on tapetud eestlaste massihaud ja need eestlased kel lubatakse alles jääda on ilmselt kas vaimselt alaarenenud ja/või teenindav personal, sibid. Tegevus toimub Viljandis, trammid sõidavad ringiratast ja üldse on kõik persse keeratud, tiblad oma kirikutega muudkui kusevad nurka ja lakuvad viina – mitte kultuurselt nagu kunagises Eestis. Mingit nutitelefonivärgindust justkui pole, maailm on võtnud mitu sammu tahapoole. Kohati jääb siuke 1917. revoka järgne ajastu mekk külge.

Matsini sõnakasutus on mahlane, nagu magus arbuus. Sööd ja jookseb lödinal mööda lõuga alla. Aga need hallutsinatsioonid, koshmaarid! Nende eest ei ole lugejat hoiatatud. Mina olin valmis, mina olen “Sinist kaardiväge” lugenud ja mul on tinaga vooderdatud mütsike mis okultse kirjanduse sirvimiseks pähe saab pandud. Teatud asjad kaitsevad, teatud kirjandusest arusaamiseks tuleb võtta tarvitusele õpetatud abimeetmed. Nii nagu tuleb lugedes panna põlema lambike või lükata eemale kardin tuleb ka selle teksti süübimiseks eemaldada silmilt kae. Praktikat eesti okultistliku kirjanduse koha pealt saime juba “Maagide kooli” abil, mille tegevustik on küll autobiograafiline kuid seda reaalsem. Seda ausam. Matsini teos on salakavalam, mis annab alguses lootust justkui ulmeromaanina, kuid muundub peale teist ja kolmandat hitti ikkagi mingi maroko häshi moodi tripiks. Arvasid, et on tubakas, tegelt häsh.

Müstitsismihõngulist siin pole miskit, pigem haiseb nagu laip selle järele. Matsin rääkis tundmusest anda Viljandile legend, mingi kultuuriline bränd (seni on Viljandi olnud marginaalne skidmark Eesti kaardi aluspükstel) nagu Prahas on golem ja juudimaagia. Aga igasugune kabala ja alkeemia on lihtsalt juutide poolt Egiptusest rotti lastud salateadus. Viljandi tundub rohkem hägusa taustana, tegevus toimub justkui siiski Venemaal kuna tegelased lihtsalt ongi venelased. Gogol kooserdab ise golemina ringi, ebapüha ja arhailine nagu tsaaririik isegi. Elav laip. Muidugi on tal omad mõtteterad ja aegumatud kõnekäänud kuid neid pole tegelastel eriti vaja, Gogol on relikt nagu see taastatud tsaarindus.

Pikk jutt on sitt jutt, raamat lõpeb kiirelt. Mahult paksem kui “Sinine kaardivägi”, kuid mäluda kergem. Pealkiri “Gogoli disko” võinuks olla ka “Gogoli jant”, mu arust. Selle zombie ümber lüüakse küll tantsu ja tamburaid koos muusikaga ja see kõik on väga venepärane sagimine. Mul jäi kindlasti seal mitmeid alltekste läbi hammustamata, mis on väga hea! Ma loen seda mingi aeg uuesti, üritan leida veel rohkem tõendeid Matsini satanistlike juhiste kohta kukutada igandlikud impeeriumid ja lugeda eesti kirjandust peldikus sest peldikus liigub mõte kõige paremini. Matsin lõi Gogoli/golemi kes tuiab ringi Viljandis/Prahas, kõik see mähitud lugejatest ja tegelastest suuremasse Ideesse, mida liigutavad TUMEDAD jõud, puhtalt saatanlikud – aga Lucifer oli suur valgustaja ja tema oleks Prometheusele niisamagi tikust tulnd andnud. Kaane peal ongi tikutopsimees, Matsini teose lutsiferiaanluse peasümbol.

Hail Satan.

Lugege Nihilist.FM-i.