KAARINA REIN: Eelmise aasta lõpus Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna üleandmisel iseloomustati sind kui parimat Vahemere ning Lähis-Ida maade kultuuride ja religioonide vahendajat ning mõtestajat Eesti kultuuriruumis. Ometi ei ole sinu huviorbiidis olnud kõik Vahemeremaad ega ka kogu Lähis-Ida piirkond. Võid sa välja tuua, miks on sind paelunud üks või teine kultuur? Kas siin on kriteeriumiks ajalugu, kirjandus, keele ülesehitus, alfabeet, muusika või midagi muud?

KALLE KASEMAA: Muidugi ei saa võrdselt hõlmata kogu Vahemere ja Lä­his-Ida piirkonda. Kreeka muutus mulle oluliseks siis, kui 1960. aastatel Lääne raadiojaamadest tuli väga tihti Kreeka muusikat — Mikis Theodorakise laule Maria Faranduri esituses; need paelusid oma tavapärasest erineva kõlaga (nii viiside kui ka keele mõttes). Hiljem, Usuteaduse Instituudis teoloogiat õppides oli kohustuslike ainete seas kreeka keel (koinee kujul, pidi lugema Xenophoni "Anabasist"). Kirikuloos huvitas mind varase kristluse periood, mil kreeka keel oli kiriku kirjanduslikuks keeleks. Nii sattusid kokku klassikaline kreeka keel ja sellest võrsunud tänapäevane keel, esialgu nn katharevusa kujul (Nobeli laureaadile Odisseas Elitisele kirjutasin just katharevusa's). Hiljem õppisin ka kõneldavas, dimotiki versioonis tekste lugema. Kristlusest kaugemale, klassikalisse antiiki ulatuvad kreekakeelsed tekstid on jäänud mu huvidest ja oskustest eemale.

UI-s kuulus kohustuslike ainete hulka ka Piibli heebrea keel. Et mul oli selle vastu eriline huvi, oli loomulik õppida selle sugulaskeeli — süüria, araabia ja etioopia keelt; selles suhtes olen Uku Masingule väga palju tänu võlgu. Nende keelte puhul paelus mind eelkõige kirjandus (ka enne UI-sse õppima asumist võisin raamatuid lausa neelata), ning ka siin abistas mind Uku Masing, võimaldades lahkesti lugeda juudi kirjandust, mida tal eestlase kohta oli hämmastavalt palju. Ning ühenduses semiidi keelte ja kirjandustega tärkas huvi ka nende rahvaste ajaloo ja eluolu vastu. Võib öelda, et vastavat kirjandust oli teatud pingutuse korral võimalik kätte saada — kui mitte Eestist, siis rahvusvahelise laenutuse kaudu (Moskva kaudu) ka lääneriikidest. Mäletan, et sain sel kombel raamatuid Saksa Liitvabariigist, Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Skandinaavia maadest, nendest raamatukogudest, millega Moskval olid sooduslepingud (näiteks mitte Pariisist, vaid Lyoni ülikooli raamatukogust). Kui see kirjandus ei puudutanud araabia maade päevapoliitilisi küsimusi, siis oli selle kättesaamine üsnagi garanteeritud. Peale selle oli nendel Usuteaduse Instituudi õppuritel, kelles nähti tulevasi õppejõude, võimalik tellida Šveitsist Luterliku Maailmaliidu keskusest raamatuid, mida süda iganes oskas soovida. 1960.—1970. aastatel polnud raha rahvusvahelistele kiriklikele keskustele probleemiks. Kuna tegemist oli teadusliku kirjandusega, läbis see nõukogude piiriinstantsid suuremate raskusteta. Mäletan, et kord saabus UI aadressil mitu Göttingeni ülikooli "Marxismusstudieni" köidet — ehk oli piiriametnikul sinine esmaspäev? Nõnda sai tellida UI raamatukogule isegi suhteliselt haruldasi ja kalleid asju, mida muidu võis olla ainult mõnes üksikus kohas terves Nõukogude Liidus.

R.: Oled varasemates intervjuudes väitnud, et nooruses olid sul pigem tehnilised huvid, ning su esimene erialavalik oli autoteede ja sildade ehitus. Raske on ette kujutada, et tegeleksid praegu raudbetooni dimensioneerimisega, ent kas ja kuidas on need huvid sind edaspidises elus mõjutanud?

K.: Kooliajal olin tõesti tehnokraatlikult meelestatud. Nõukogude armees ajateenistuses olles tuli mul tollase kõrgtehnoloogilise raadioelektroonikaga kokku puutuda ning see mõjus omamoodi kainestavalt; siis tärkasid humanitaarsed huvid. Et aega oli piisavalt, hakkasin oma käe peal saksa keelt õppima ning kodust saadetud saksakeelseid raamatuid lugema; mu saksa keele sõnavara oli üle viie tuhande sõna (hiljem sain aru, et nii palju polegi vaja). Pärast sõjaväeteenistust, kui olin loobunud mõttest end tehnilistel aladel rakendada ning olin asunud teoloogiat õppima, õppisin Tallinna keeltekursustel (vastab praegusele rahvaülikoolile) prantsuse ja rootsi keelt — samuti kirjanduse lugemise eesmärgil. Tallinna antikvariaadis oli hulgaliselt saada odavaid raamatuid skandinaavia keeltes, mida sinna olid jätnud Soome turistid, samuti oli seal palju sõjaeelseid saksakeelseid trükiseid; vanemat prantsuskeelset kirjandust sai osta Venemaalt või Leedust. Praegu on imelik mõelda, et kunagi kütkestasid mind sellised ained nagu teoreetiline mehaanika või tugevusõpetus.

R.: Mulle tundub, et sinu tõlgitud raamatud saab temaatiliselt jagada teaduslik-teoloogilisteks, inimsuhteid kajastavateks ning lapsepõlve käsitlevateks. Paistab, et viimane liik on kriitikas kõige vähem vastukaja leidnud, kuigi näiteks Taha Husaini "Päevad" (2007) on väga ilus ja helge raamat. Mida need erinevad teemad sulle tähendavad?

K.: Teaduslikku (teoloogilist ja semitistika-alast) kirjandust olen tõlkinud huvist asja vastu. Öeldakse, et konspekteerimisel jääb aine paremini meelde — kõige paremini aga siis, kui vastav õpperaamat tõlkida. Selle järgi olen tihti talitanud. Taha Husaini "Päevade" kohta ütles Uku Masing kunagi, et araabia kirjandusest tahaks ta tõlkida eelkõige selle teose. Paraku jäi see ainult jutuks, sest avaldamisvõimalused olid tollal hoopis teistsugused. Teos on keeleliselt kõrgetasemeline, sest autor oli ju ikkagi araabia kirjandusloo professor. Kindlasti on "Päevad" tõlkes palju kaotanud, sest kõiki araabia keele finesse pole mu meelest võimalik edasi anda, ning ka toimetaja on tõlget "suupärasemaks" teinud, vähendades araabia proosa retoorikat, sest muidu sarnanevat see kohati sõnamaagiaga.

R.: Jaan Unt on öelnud, et originaalteksti ei asenda ükski tõlge, seega eelistada tuleb alati esimest. Kas olulisem on tõlkimine kui vahendamine või tõlkimine kui oma keele edasiarendamine ja selle võimaluste katsetamine?

K.: Jaan Undil on õigus! Muidugi tuleks kõike lugeda algkeeles (iseäranis käib see luule kohta). Mõnel puhul on tõlkimine lootusetu või võimatu, näiteks on pärsia luuletajate kohta öeldud, et kogu nende kujundikeele rikkust on värss­tõlkes peaaegu võimatu edasi anda või et näiteks Hafizi luulekunst "vist kunagi tõeliselt ei ületa pärsia keele piire".[1] Prominentne saksa iranist on XX sajandi alguses kirjutanud: "Pärast seda, kui olen pärsia kirjandust originaalis tundma õppinud, oleksin õnnetu, kui peaksin seda ainult tõlkes, olgu või kõige paremates tõlgetes lugema; kõige valusamini annab see end Hafizi puhul tunda."[2] Sellega on kõik öeldud! Ka oma keele võimalusi ei saa alati tõlgete juures katsetada või edasi anda — seda takistab kas või keeletoimetajate institutsioon. Kalifornias elava Jaan Puhveli "Võrdleva mütoloogia" arvustuses ütleb Haljand Udam: "Puhveli väliseesti keel on paiguti ülemäära isikupärane ja seetõttu raskesti mõistetav, sest vabas maailmas elanud autoril pole eales tulnud tegemist teha kodueestlasi kõva kari all hoidnud keeletoimetajate seisusega. Meid on siin harjutatud tunduvalt impersonaalsema stiiliga."[3]

R.: Mitmed ilukirjanduse tõlkijad väidavad, justkui peaks hea tõlge jätma mulje, et tegemist polegi tõlkega, vaid algusest peale emakeeles kirja pandud tekstiga. Milline on sinu arvates hea tõlge? Kas see sõltub vaid lugeja maitsest või on siin ka objektiivseid kriteeriume?

K.: Minu arvates ei saa vist nõuda, et tõlge peab jätma mulje, nagu polekski tegemist tõlkega. Ma ei kujuta ette, kuidas tõlkida Piibli "Ülemlaulu" nii, et selle tagant ei paistaks välja idamaisus. Tõlkes võib muidugi teha nii, et kui soomekeelses luuletuses on juttu rongidest, siis hiiumurdelises tõlkes räägitakse praamidest — sest Hiiumaal ei ole ronge. Või kui meie nimetame kaamelit "kõrbelaevaks", siis paneme araablase suhu sõnad, et laev on "merekaamel" — aga kas see on alati õigustatud? Ma ei tea, kas Jean-Louis Perret' "Kalevala" prantsuskeelne tõlge jätab mulje, nagu oleks see kirjutatudki prantsuse keeles: "Voici qu'un désir me saisit, / Dans mon esprit naît une idée: / Je veux commencer à chanter, / Me mettre à moduler des mots. / Entonner le chant familial, / Dire les récits de ma race… Frère aimé, compagnon chéri, / Beau camarade de jeu­nesse, / Viens vite chanter avec moi, / Approche-toi pour réciter, / Puisque nous voici réunis… Dans notre triste territoire, / Dans notre pauvre Pohjola."[4] Milline on hea tõlge? See sõltub lugeja maitsest, mingil määral ka (vilunud) tõlkija rahulolust oma tööga. Aga objektiivseid kriteeriume siin küll pole — kas või juba algupärandite keeleliste ja sisuliste erinevuste tõttu.

R.: Sinu tõlkes ilmunud raamatuid lugesin praeguse seisuga kokku 72, millest enam kui poole moodustab juudi kirjandus. Ent nii heebrea kui ka jidiši keelest tõlgitud kirjanduse alatoon tundub olevat üsna nukker. Kas kurbus ongi juudi ilukirjandusele iseloomulik?

K.: Ütled, et minu tõlgetest enam kui poole moodustab juudi kirjandus. Ilmselt liidad sa kokku nii juudi kui Iisraeli kirjanduse. Mis on "juudi kirjandus", selle üle on muidugi vaieldud: kas näiteks Feuchtwanger ja Saul Bellow on juudi kirjanikud või Saksa ja Ameerika kirjanikud? Olen selle kohta tõlkinud Geršon Šakedi artikli "Identiteedi vägi: saksa- ja ameerika-juudi kirjandusest".[5] Võib-olla tõesti on kurbus juudi ilukirjandusele iseloomulik; ma pole selle üle mõelnud, sest olen tõlkinud asju, mis mulle on meeldinud, mida olen tähtsaks pidanud või mille algupärandid on kättesaadavad olnud. Juudi muusika kohta on küll korduvalt öeldud, et see on kurb. Ning juudi nali — Nõukogude Liidus tulid venekeelsed anekdoodid enamasti juudi ringkondadest — on "naer läbi pisarate", nagu on tunnistanud nende naljade uurijad, näiteks sel teemal promoveerunud Salcia Landmann.

R.: Oled oma lemmikkirjanikuna nimetanud Iisraeli autorit David Šaharit ning siiani eestindanud ja avaldanud kolm tema teost. Mis sind köidab David Šahari loomingus ja kas tema eestikeelsetele tõlgetele on oodata jätku?

K.: David Šahar kuulub nagu iisraellane Abraham B. Jehošua, albaanlane Ismail Kadare, portugallane Eça de Queirós, inglane Evelyn Waugh mu lemmikkirjanike hulka. Üks neid ühendavaid jooni on huumor, satiiri või groteski ulatuv huumor. Šahari puhul lisandub veel mälestusliku minevikuainese kasutamine — selles suhtes on teda võrreldud Proustiga —, mille juures ma tajun teatud nostalgilist tooni (nii nagu Waugh' "Tagasi Bridesheadi" puhul). Tema 8-osaline romaanitsükkel "Purustatud Anumate Palee" käsitleb elu 1930. aastate Jeruusalemmas. Tervikuna jätab see kaleidoskoopilise mulje: ühed ja samad tegelased esinevad erinevates situatsioonides, kord on ühed esiplaanile tõstetud, kord teised. Neid romaane ei pea järjest läbi lugema, selleks on nad peale ühise tegevuspaiga ja ühiste tegelaste liiga vähe üksteisega seotud. Eesti keeles on ilmunud tsükli esimene teos "Suvi Prohvetite tänaval" (LR 1994, nr 46—48) ja kolmas teos "Krahvitari päev" (2008); tõlgitud on ka viies teos "Viirastuste päev", mille käsikiri on kirjastuses "Eesti Raamat".[6] Ka inimesena oli David Šahar äärmiselt võluv — mul oli võimalus teda 1996. aastal tema kodus Jeruusalemmas külastada.

R.: Sinu tõlgitud raamatute hulgas on ka Albaania kirjaniku Ismail Kadare loomingut.[7] Kas Kadare raamatud võiksid olla eeskujuks, kuidas üks väike rahvas peaks ennast kirjanduse kaudu maailmale tutvustama?

K: Albaanlane Ismail Kadare on tegelikult äärmiselt meisterlik kirjanik, kes nagu meie Jaan Kross oskab ajalooliste teemade käsitlemisel ridade vahel öelda asju, mida kommunistliku režiimi ajal valjusti jutuks võtta ei saanud. Selles mõttes on ta nii suur kirjanik, keda kohtab harva, ning nii nagu Jaan Krossi on ka teda korduvalt Nobeli preemia saamiseks esitatud. Tõlgiksin meelsasti veel paar Kadare teost, kui keegi tahaks neid Eestis välja anda.

R.: Kui paljude enda tõlgitud raamatute autoritega oled sa ise suhelnud?

K.: Isiklikult olen kohtunud Abraham B. Jehošuaga Haifas ja David Šahari ja Jehuda Amichaiga Jeruusalemmas. Iisraeli üht tuntumat luuletajat Jehuda Amichaid, kellelt olen tõlkinud jutustusi ("Tagurpidi armastus", LR 1996, nr 10), külastasin tema kodus Jeruusalemmas. Tema maja vanalinnapoolsed aknad olid olnud liivakottidega kinni kaetud kuni selle ajani, mil Iisrael 1967. aastal hõivas Jeruusalemma vanalinna, sest varem kuulus see Jordaaniale ning araabia snaiprid tulistasid majade akende pihta teiselt poolt orgu. Kirja teel olen suhelnud enamiku Iisraeli autoritega, keda olen tõlkinud, samuti Odisseas Elitisega. 1990. aastatel olid kirjastused rõõmsad, kui tõlkijad said autoritelt lubaduse, et nad ei oota täiemahulist honorari või loobuvad sellest hoopis. Nii oli see kõigi minu tõlgitud Iisraeli autoritega: võib arvata, et nad mõistsid, et tõlgetel sellisesse "eksootilisse" keelde nagu eesti keel on majanduslikust tasuvusest märksa suurem reklaamiefekt. Ilus näide selle kohta on Abraham B. Jehošua kiri 2. aprillist 1992: "I, A. B. Yehoshua, announce, that meanwhile, till I shall change my mind, I do not demand from the publishers, which are publi­shing the Estonian translations of my literary creations made in Hebrew, which are made by Dr Kalle Kasemaa, the honorarium according to the international standards… And by this I am signing A. B. Yehoshua." Ainult David Grossmani romaani "Maailma otsa" (2014) tõlke väljaandmise asju ajas kirjastus "Varrak", nii et temaga pole ma suhelnud.

R.: Oled maininud, et asusid teoloogiat õppima huvist vanade keelte vastu. Kuivõrd sind huvitab antiikautorite looming?

K.: Tõsi, selleks ajaks, kui asusin teoloogiat õppima, oli minus tärganud huvi keelte vastu. Sõjaväeteenistuse viimasel aastal selgus, et klassikalise antiigi keeli, kreeka ja ladina keelt saab Nõukogude Liidus õppida ainult venekeelsetes kõrgkoolides, mida ma aga ei tahtnud. Usuteaduse Instituudis Tallinnas — see polnud riiklik kõrgkool — oli õppetöö eesti keeles ning ainete maht ja eksaminõuded olid samad, mis Tartu Ülikoolis 1930. aastatel. Ladina keelt õpetati kirikuajaloo vajadustest lähtudes. Kuna ma kaldusin hebraistika ja semitistika poole, siis jäid kreeka ja ladina keele õpitulemused suuresti kasutamata (esimest küll mingil määral kasutasin). Ning et nende vanade keelte rakendamisel jäi vajaka tarvilikust sügavusest, siis oskan antiikautorite loomingut hinnata vaid teatud distantsilt, ilma erilise kaasaelamiseta. Samas imetlen väga Sophoklese tragöödiaid; Tadeusz Stefan Zeliński kolmeköiteline väljaanne aastast 1914 — tragöödiad ja fragmendid koos teemakohaste artiklitega — on lihtsalt vapustav. Küllap on siin vist asi väheses lugemuses.

R.: Tahaksin küsida ka nende keelte kohta, mida sa oled küll õppinud, kuid millest tõlkinud ei ole. Oled kirjutanud, et õppisid Pent Nurmekunna juures mitu aastat hiina keelt. Kas see keel ei ole tõlkimise seisukohast huvi pakkunud? Inglise keelest oled sa üksikuid teaduslikke tekste vahendanud, ent vene keelest ei ole sa minu teada küll midagi ümber pannud. Tohin ma küsida, kas need on olnud teadlikud või juhuslikud valikud?

K.: Õppisin Pent Nurmekunna juures hiina keelt, sest Kaug-Ida kultuurid tundusid mulle väga huvitavad. Tol ajal lugesin läbi ka kõik hiina kirjanduse saksakeelsed tõlked, mida oli üpris palju. Saksa Demokraatlikus Vabariigis välja antud raamatuid sai Eesti raamatukauplustesse tellida, ning Ida-Saksamaal avaldati hiina kirjanduse tõlkeid — osalt sõjaeelsete väljaannete kordustrükke — silmapaistvalt palju, võib-olla mängis siin rolli sõprus sotsialistliku Hiinaga. Ka vene keeles lugesin kättesaadavat hiina ja jaapani ilukirjandust. Hiina keele õpe polnud kuigi intensiivne, üks 45-minutiline tund nädalas. Õppevahendiks oli Hiina Rahvavabariigis välja antud standardne õpik, mil­lest Nurmekunnal oli saksakeelne, minul venekeelne versioon, ning kus õpetati praktilist kõneldavat keelt lausetega, nagu "minu teekaaslane on seltsimees Tšangi kõrval", "nad laulavad nõukogude laule", "meie koos hiina sõpradega laulame rõõmsasti", "Hiina filmid on kõik väga head, kõik väga huvitavad" jne. Mind oleks huvitanud küll rohkem klassikaline hiina keel, aga seda hak­kas Nurmekund õpetama alles teisel õppeaastal ning siis sai mulle selgeks, kui otsatu see aine on. Nii tunnistab aastakümneid Hiinas elanud (ning "Tao te kingi" ja hiina luulet tõlkinud) Ernst Schwarz, et kui ta konfutsiaanlike tekstide lugemist juba valdas, märkas ta budistlikku kloostrisse sattudes, et ei saa munkade keelest aru, ning õpetajad täheldasid, et peale budistliku on veel taoistlike tekstide keelepruuk. Nii et sinoloogiaga tegelemine nõuab eluaegset pühendumust, mida maailmakultuuri suhtes kõrvalises Tartus ning muu töö kõrvalt oleks olnud võimatu eeldada (ka Moskvasse õppima asunud Haljand Udam on märkinud, kui provintslikud olid Tartu võimalused orientalistikaga tegelemiseks). Seepärast, samuti mitmel muul põhjusel jätsin hiina keele sinnapaika ja tegelesin peamiselt heebreakeelse Piibliga. Inglise keelest olen tõlkinud Cyrus H. Gordoni ugariti keele grammatika; nagu öeldud, parim õppimise viis on konspekteerida, veel parem — tõlkida õpperaamat. Lisaks mõned Uku Masingu artiklid ja võib-olla veel midagi vähemat. Hollandi keelest tõlkisin ühe võrdleva semitistika raamatu. Vene keeles olen ainult lugenud ning ajateenistuse ajal Nõukogude armees ka rääkinud. Nähtavasti pole ma tõlkimiseks huvi äratavate vene tekstide peale sattunud. Venekeelses tõlkes kättesaadava teksti eesti keelde tõlkimist ei pea ma õigeks. "Tuhande ja ühe öö" jutud tuleb tõlkida ikkagi araabia keelest!

R.: Mitut sinu tõlgitud teksti on Eesti teatrites lavastatud. Kuidas sa oled nende lavastustega rahule jäänud?

K.: Olen näinud Tallinna Draamateatri lavastusi näidenditest, mida teatri palvel olen tõlkinud. Nii olen tõlkinud Iisraeli (absurdi)kirjaniku Hanoch Levini (1943—1999) näidendi "Kummikauplejad. Lugu 30 000 kondoomist", mille esietendus oli 14. novembril 2002, ning Edna Mazja "Mängud tagahoovis ehk Because", esietendus oli 5. aprillil 2009. Dramatiseeritud on ka J. B. Singeri "Patukahetseja", tõlge ilmus 1995. aastal, selle lavastas Jüri Kaldmaa Vilde teatris Tartus, esietendus oli 2. aprillil 2011. See oli mu meelest väga hästi tehtud ning kriitik Peeter Piiri tõstis esile näitlejate kõrgetasemelist mängu. Janek Varblas lavastas Šolem Alejchemi "Piimamees Tevje" (ilmunud "Loomingu Raamatukogus" 1989, nr 14/15) Jõgeva Linna Teatri suvelavastusena, esietendus oli Pedja meiereis 27. juulil 2017. Olgu öeldud, et "Piimamees Tevje" alusel on loodud maailmakuulus muusikal "Viiuldaja katusel".

R.: Oled väitnud, et sinu tõlgetes keeleuuenduslikkust ei esine. Ent mulle tundub, et teoloogilistele terminitele on eesti vasted siiski tulnud leida ning ka ilukirjanduses ei ole olmele viitav sõnavara kaugete maade puhul sama, mis meie kultuuriruumis, saati siis veel erinevad keeleregistrid. Ehk oskad sa siiski tuua näiteid sõnadest või väljenditest, mida sa oled eesti keeleruumi toonud?

K.: Ei tea, et oleksin mingeid uusi sõnu eesti keelde loonud, pigem olen toonud mõne vana ja ammu unustatud sõna tagasi. Näiteks "tültsnina" David Grossmani romaani tõlkes või "mallis/malline" Nagib Mahfuzi "Kairo triloogia" I osa tõlkes — mõlemad esinevad Wiedemanni sõnaraamatus, esimest on ka Eduard Vilde kasutanud. Küll aga olen suurema täpsuse või väljendusrikkuse saavutamiseks tarvitanud võõrsõnu, mõnikord ka väga haruldasi, näiteks "nupturiendid" Louis Bréhier' "Bütsantsi kultuuri" tõlkes või "dubioossused" ning "konnotatiivne fluktueeruvus" ´Azīz ad-Dīn Nasafī teose "Raamat täiuslikust inimesest" järelsõnas. Ilukirjanduses tuleks võõrsõnu võimalust mööda vältida.

R.: Oled viimasel ajal palju tõlkinud pärsia kirjandust ning ka ise Iraani külastanud. Kas Iradž Pezeškzadi raamatu "Minu onu Napoleon" (2015) värvikad tegelased annavad sinu arvates edasi selle maa mentaliteeti või on see teos Iraanis erandlik nähtus?

K.: Pärsia kirjanduse ja Iraaniga (see sõna pärineb kaugest minevikust ning selle võttis rahvuslikel kaalutlustel alles XX sajandil tarvitusele Rezā-šahh Pahlavī) on mul tekkinud alles viimastel aastatel lähedasem vaimne side. Mu silmapiir on avardunud — et mitte öelda "silmad on avanenud". Uku Masing suhtus teatavasti põlastavalt indogermaanidesse ning indopärsia kultuuri; tema mõju all olles ja teadmatuna ei osanud ka mina seda hinnata. Suuresti tänu Haljand Udamile avastasin endale Iraani. Indiani pole ma veel jõudnud, kuigi Udam ütleb, et kõik algab Indiast. Aga iraani/pärsia kultuurgi on otsatu, kirjandus vähemalt sama ulatuslik ja mõjukas kui ladinakeelne kirjandus Euroopas, nii et sellega jätkuks ühel inimesel tegevust eluks ajaks. Kahju, et see tarkus mulle nii hilja tuli! Iradž Pezeškzadi (pezešk on pärsia keeles "arst", zad on lühendvorm sõnast zade, "poeg, järeltulija", nii et see nimi kõlaks meil umbes nagu Doktorson) "Minu onu Napoleon" tundub iraani kirjanduses olevat erandlik nähtus. Pärsia kirjanduse suurus on esmajoones tema luules, klassikaliselt küll XV sajandini, aga seda jätkub tänapäevani. Proosakirjandus on eelkõige XX sajandi nähtus, võrreldav ehk uuskreeka keeleruumis toimuvaga. XX sajandil on esile kerkinud hulk silmapaistvaid proosakirjanikke, praegune vaieldamatu "kirjanike kuningas" on 1940. aastal sündinud Mahmud Doulatabadi. Vaatamata sellele, et ta oli praeguse režiimi ajal poliitilistel põhjustel kaks aastat vangis, on ta Iraanis kõigiti pärjatud ja austatud. Ta pärineb maalt, on töötanud põllutöölisena, näitleja ja lavastajana, tema peateos on maainimeste elust jutustav viieköiteline romaan, pärsia keeles 3000 lehekülge — sellega lööb ta Tammsaare "Tõe ja õiguse" kõvasti üle! Muidugi on sellise asja tõlkimine mõeldamatu. Aga ta on kirjutanud ka lühemaid teoseid, millest üks on tõlgitud mitmesse keelde — autori käsikirja põhjal, sest Iraanis pole selle avaldamine lubatud.

R.: 2004. aastal ilmus sinu tõlkes Nagib Mahfuzi "Tuhande öö ööd", praegu on sul käsil tema "Kairo triloogia" tõlkimine. Miks on araabiakeelses kirjandusmaailmas just Egiptuse autorid eriti silma paistnud, nii et ka Nobeli kirjanduspreemia on saanud selle maa kirjanik? Ning ehk oleks lisaks Nagib Mahfuzile seda väärinud ka Taha Husain?

K.: Araabia tänapäevane kirjandus on vähemalt kahes keeles: terve rida Põhja-Aafrika araabia maade autoreid kirjutab prantsuse keeles ning on seetõttu Läänes tuntumad kui araabiakeelsed autorid. Araabiakeelsetest kirjanikest on tuntumad mõned Egiptuse ja Liibanoni autorid, võib-olla ka sellepärast, et need maad on ajaloolistel ja demograafilistel põhjustel läänelikumad kui muud arabofoonsed piirkonnad (kui Põhja-Aafrika välja jätta). Taha Husaini kohta on öeldud, et tema "Päevad" on Läänes Koraani järel tuntuselt teine araabia kirjandusteos. Nagib Mahfuzi tuntusele aitas muidugi tohutult kaasa Nobeli kirjanduspreemia, mille ta sai 1988. aastal. Enne seda tunti maailmas peamiselt tema "Kairo triloogiat", kuid pärast Nobeli auhinda hakkas tema teoste tõlkeid massiliselt ilmuma.

R.: Praegu on Eestis tavaks rääkida väärtustest. Seega kasutan juhust ja küsin, milliseid väärtusi esindavad sinu silmis need raamatud, mida oled eesti keelde vahendanud? Kui palju on seal sinu hinnangul sellist, mida meie kultuuri- ja keeleruumis ning mõttemaailmas jääb vajaka?

K.: Väärtustest rääkimine viib eetika, st filosoofia libedale pinnale. Olen ses suhtes konservatiiv ning arvan — keskaegselt —, et filosoofia on ancilla theologiae, teoloogia ümmardaja ehk eelaste. Vana tava järgi, mida katoliku kirikus kohtab praegugi, eelnes teoloogias promoveerumisele teaduslik kraad filosoofias, seega oli korralik teoloog kahekordne doktor: dr. phil. dr. theol. Praegu antakse üldjuhul korralikku filosoofilist koolitust islami teoloogilistes kõrgkoolides. Iraanis kestab tavalise külavaimuliku õppeaeg kuus aastat, ajatollaks saamiseks on vaja õppida filosoofiat ja teoloogiat, tihti kuni 20 aastat. Taha Husaini ajal oli Kairo vaimulikus kõrgkoolis Al-Azharis minimaalne õppeaeg 12 aastat. — Kui küsida, mida minu tõlgitud tekstides on sellist, mida meie kultuuri- ja keeleruumis ning mõttemaailmas jääb vajaka, siis usun, et peaaegu kõik, mida olen vahendanud, on Eesti lugejale uudne või vähe tuntud. Ma pole tahtnud korrutada seda, mida kõik niigi teavad, ega tõlkida triviaalkirjandust.

R.: Aitäh vastuste eest ning palju edu ja jõudu ka edaspidiseks nii Eesti lugejate silmapiiri avardamisel kui ka silmade avamisel!

^[1] H. Udam, Orienditeekond. Tartu, 2001, lk 140. 

^[2] P. Horn, Geschichte der persischen Literatur. Leipzig, 1901, lk 121. 

^[3] H. Udam, Müüt: malbus ja kurjus. "Eesti Ekspress" 22. VIII 1997. 

^[4] Quinze récits du Kalevala. Helsinki, 1929, lk 5. 

^[5] "Looming" 1998, nr 10, lk 1556—1568. 

^[6] Eesti keeles on Kalle Kasemaa tõlkes ilmunud veel David Šahari romaan "Tema Majesteedi agent". Tallinn, 2000. 

^[7] "Loorikaravan" (LR 1993, nr 9—10. Saksa keelest Siret Rutiku ja Kalle Kasemaa); "Kuri aasta" (LR 2011, nr 17—18. Albaania keelest Kalle Kasemaa).