Mart Kanguri uus luulekogu "Liivini lahti" tõmbab tähelepanu juba kaanekujundusega. Raamatu esikaanel on kokku pandud entsüklopeediast võetud inimese lihaskonda kujutav joonis ja Nikolai Triigi "Juhan Liivi portree", mis ei mõju üksnes efektselt ja intrigeerivalt, vaid annab ka vihje teose sisu kohta. Kanguri luule pühitseb sõna, kuid piilub ühtlasi inimesele hinge ja naha vahele. Samuti kistakse kogus autorile iseloomulikult paljaks ka sõnad ise.

"Liivini lahti" paistab silma temaatilise mitmekesisusega. Kogumik sisaldab nii armastuslüürikat kui ühiskonnakriitilisi ja sõjavastaseid luuletusi. Õrn, vahel veidi naivistlikultki mõjuv lembeluule on kontrastiks teravatele arvamusavaldustele Eesti ühiskonna ja kultuuri aadressil ning süngetele piltidele Süüria lahingutandrilt. Kangur põimib nii ajakajalist ja ajatut, peegeldab ühtaegu oma kaasaega ning puutub ajaülestesse teemadesse ja probleemidesse.

Teose võimsaimad luuletused kõnelevad Eestist. Kangur on väikluse ja enesekesksuse, rumaluse ja (kultuurilise) isolatsionismi vastu. Eriti selgelt väljendub see kogumikule nime andvas ja Kangurile möödunud aastal Juhan Liivi luuleauhinna toonud tekstis "tahaks eesti / liivini lahti võtta“ (lk 13), samuti luuletuses "kultuurisõda" (lk 14). Kangur üksnes ei arvusta, vaid hakkab ka vastu: "teile kes te seisate / eesti kultuuri / puhtuse eest / mina olen / eesti kultuur / ja ma olen / must" (lk 15).

Luulekogu keskne kangelane on aga, nagu Kangurile kombeks, ikkagi sõna. Seda kuulutatakse juba raamatu esimesel leheküljel, avaluuletus algab nõnda: "tere tulemast sõna / köögipoolele / kus kõik on alles / garneerimata / serveerimata / eksponeerimata" (lk 5). Järgneb hulk lihtsaid, kuid maitsvaid sõnaroogasid, mille sekka mahub nii intertekstuaalseid vihjeid kui ka sõna- ja kõlamänge. Kangur päästab sõnad vabaks, kisub neilt korraga nii tavapärase keelekasutuse ahelad kui ka ilukõne lohiseva rüü. Alasti sõnad on jällegi metsikud ja ettearvamatud, žongleerivad erinevate tähendustega ning asuvad üksteisega ootamatutesse seostesse.

Keel on ühtaegu Kanguri kirg ja kinnisidee, jumalus ja mängukann. Mängulisus toob omakorda tekstidesse huumori: "mitte kunagi lüüa naist / mitte kunagi lüüa last / mitte kunagi lüüa looma / ptüi meest / muidu kui enesekaitseks / või teiste kaitseks [---] mitte kunagi lüüa / midagi muud kui / lulli / lull on tugev / ja ohtlik / ta lööb vastu ka / ükskord lõi mul / laulu lahti" (lk 71). Esmapilgul triviaalsena mõjuvatelt sõnapiltidelt vaatab lähemal lugemisel vastu midagi hoopis sügavamat ja inimkogemusele olemuslikumat. Kangur tabab kõige ootamatumal viisil närvi: "parem käsi jääb / hiire hoidmisest kangeks / nagu oleks hoidnud / elevanti / või lõpmatust / nagu blake’il / räägitakse isegi / tõsiste traumade ohust / tõstan rauda / et jõuda / hoida hiirt / lükkan sõrmeliigutuse / nimel mägesid paigast" (lk 75). Muigvel autor tunnistab isegi: "tahtsin hetkelist / mööduvat kaduvat / aga välja tuli / nagu alati" (lk 70).

Kanguri luule on täpne ja napp, paiguti aforistlikki. Ta ei raiska sõnu, tema värsid on puhastatud kõigest liigsest. Tulemuseks on tihe ja pingestatud tekst. Näiteks: "elu jookseb / sõrmede vahelt / kui õudusfilm / käsi näo ees / aga selle taga / olen suur silm" (lk 49). Sõnavahtu ja epiteedikuhje luulekogust ei leia, Kangur armastab lihtsust ja selgust. Tema lipukirjaks on "vähem on rohkem".

Või kas alati ikka on? Vahel mõjub Kanguri luule nimelt natuke liiga askeetlikult. Ta kirjutab: "ma pakun teile / säästusõna / ei mingit lugu / ei mingeid tegelasi / ei argumente / ega fakte / ei kirjeldusi / ega kujundeid" (lk 38). Päris tõsi see muidugi pole, kuid kohati jääb ometi mulje, nagu oleks värsiridu ülearu hoogsalt harvendatud, sõnadelt koos riiete ja nahaga ka liha luudelt rebitud. Piir täpse ja tabava ning üldsõnalise ja kulunud väljenduse vahel on aga õhuke ning Kangur libiseb sellest nii mõnigi kord üle.

"Liivini lahti" sisaldab mitmeid õnnestunud tekste, ent ka omajagu küllaltki tähelepandamatut luulet, mistõttu mõjub tervik pisut lahjalt. Ehk pidanuks laskma teosel veidi kauem küpseda? Kui Kanguri kahe esimese luulekogu "Kuldne põli" (2009) ja "Kõrgusekartus" (2015) vahele jäi kuus aastat, siis teise ja kolmanda vahele ainult kaks. Kannatamatu luulesõber muidugi rõõmustab, kuid samal ajal kurvastab, sest kuigi "Liivini lahti" on andekas raamat, võinuks see natuke aeglasemal tulel valmides veel parem saada.