Peeter Helme soovitab: Mart Kanguri "Liivini lahti"

Foto: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix

Mart Kangur

"Liivini lahti"

Kirimiri, 2017 (95 lk)

Midagi pole teha, olen pidanud Mart Kangurit geeniuseks hetkest, mil lugesin ta esimesi tekste. Olla võis see tosin aastat tagasi. Nimelt 2005. aastal ilmus teos "Jaak Rand ja teisi jutte", mille autoriteks on märgitud Mart Kangur, Jaak Rand ja Ivar Ravi. Selle teose eest sai Kangur ka Betti Alveri debüüdiauhinna. Õigusega.

Kuid rohkem on Kangur vist küll luuletaja. Ja tõlkija. Nüüd on ilmunud Kanguri kolmas luulekogu pealkirjaga "Liivini lahti". Raamatu pealkiri on vihje autori luuletusele, mille eest anti talle möödunud aastal ka Juhan Liivi luuleauhind. Tundub sobilik see siinkohal ette lugeda:

tahaks eesti

liivini lahti võtta

ära puhastada

kogu sellest räpasest

puhtuse-retoorikast

tahaks eesti puhastada

sellest väikesest vastikust

eesti-fetišist

mis haiseb

nagu surnud rott

kuurinurgas

surnud eesti

eesti-asi

tahkunud kängar

vaimuahtuse ja hirmu

pundar vorme

sümboleid ja südametust

 

tahaks eesti

liivini lahti võtta

See tekst iseloomustab kogumikku päris hästi. Pikkuselt on ta raamatu üks pikemaid tekste. Vabavärss, nagu pea kõik teisedki selle kogu luuletused, kuid siiski teatava rütmiga. Ka sisu mõttes, võiks öelda, on tegu tüüpilise Mart Kanguri tekstiga: mõttetihe, keeletundlik, kergelt poliitiline. Viimase osas julgen küll autorile ka väikese etteheite teha – mõned tekstid on liiga päevapoliitilised, neil on oht jääda tänasesse päeva kinni, aga see on maitseasi. Lõppude lõpuks on see ju mitte ainult luuletaja õigus vaid tegelikult ka kohustus öelda midagi meid ümbritseva elu ja inimeste kohta.

Siiski tundub, et kõige säravam on Kangur ikkagi siis, kui ta räägib millestki suuremast, abstraktsemast. Millestki sellisest, mida meil, lihtsurelikel vast ei õnnestukski sõnastada. Toon kohe ühe näite:

Vaim liigub

iga sammuga

endale lähemale

hegeliga

jõuab kohale

nietzschega

jõuab kohale

et ei jõudnud

Paremini vist ei saagi kokku võtta kõiki neid vaimufenomenoloogilisi tõmblusi ja debatte, mida endast kujutab 19. sajandi Saksa filosoofia. Täpne, tabav, naerutav, aga mitte sedavõrd, et teksti sügavam mõte huumorisse ära kaoks. Ja selliseid tekste on Kanguri 95-leheküljelises raamatus veel omajagu.

Piisavalt, et raamatut mitte ühe korraga läbi lugeda, vaid hoida teda nädalapäevad voodi kõrval ja siis aeg-ajalt mõni tekst läbi lugeda, naerda mõni meeldiv hetk koos Kanguriga ning kanda tema sõnastatud mõtteid veel mitu päeva endaga kaasas.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: