Peeter Helme soovitab: C. C. Finlay "Poliitohvitser, poliitvang"
C. C. Finlay "Poliitohvitser, poliitvang"
Kirjastus Fantaasia, 2016. 152lk.
Juba 2011. aastast annab kirjastus Fantaasia välja suurepärast tõlkekirjanduse sarja Orpheuse Raamatukogu. Mingis mõttes on see väga isiklik sari. Selles mõttes, et nagu sarjas tutvustusest võib lugeda, on Orpheuse Raamatukogu kirjastuse Fantaasia sari, mida paneb kokku ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi. Sari keskendub lühiromaanide ja jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele.
Niisiis peegeldavad teosed Sulbi valikut ja maitset, kuigi on näha, et ta maitse on kas äärmiselt lai või oskab ta hästi arvestada eri lugejatega. Sarjas on ilmunud ja ilmub nii suurte klassikute seniavaldamata teoseid kui ka vähemtuntud autorite põnevaid pärle.
2016. aasta esimese numbrina ilmus Orpheuse Raamatukogus Charles Coleman Finlay kahest lühiromaanist koosnev teos "Poliitohvitser, poliitvang". Tõlkinud on selle Kati Karu, järelsõnaga varustanud – nagu sarjas kombeks – Raul Sulbi ise. Nagu teistegi sarja teoste puhul, väärib saatesõna eraldi esile tõstmist: see on informatiivne ja aitab paigutada teose maailma ulme- ja üldse kirjandusmaastikule. Tõlge on talutav, kuigi näiteks mõiste "sensoorse deprivatsiooni tank" asemel leheküljel 30 oleks võinud luua midagi suupärasemat, näiteks "tajukaotuspaak". Sarnaseid anglitsisme leiab teosest veel, kuid et Finlay teos on üsna narratiivikeskne, siis need väga ei häiri.
Nimetatud väide ei tähenda siiski, nagu oleks tegu tavalise seiklusulmega. 1964. aastal sündinud ning rohkem Ameerika ulmeelu korraldaja ja ajakirjatoimetajana tuntud autori teos on tegelikult vägagi ideedekeskne. Autor on õppinud ajalugu ja nii võib kumbagi lugu, nii "Poliitohvitseri" kui "Poliitvangi" vaadelda aruteluna 20. sajandi totalitaarsete süsteemide üle. Finlay katsub mõtestada inimsusevastaste kuritegude saatanlikku loomust, kus pahatihti ei ole ohvri ja kurjategija roll üldse selge, see võib kergesti muutuda ning sageli tuleb ühel ja samal inimesel olla mõlemas rollis. Äärmuslikel juhtudel isegi samal ajal.
Teoste tegevus toimub kauges tulevikus. Esimeses loos salamissioonile suunduva kosmoselaeva pardal ning see keskendub psühholoogiale, tõe ja vale ning truuduse ja reetmise keerulisele vahekorrale. Ametkondadevahelisse võimuvõitlusse takerdunud diktatuur on see üks segane ja muutlik värk.
"Poliitvangi" peategelane on sama, mis esimesel – poliitohvitser Maxim Nikomedes – kes satub sedapuhku oma totalitaarse koduplaneedi võimuvõitluse ohvriks. Sõbra ja vaenlase rollid hägustuvad, esimestest saavad teised, teistest esimesed ning lõpuks hõõrutakse kõik puruks süsteemi masinavärgis, kus vasak käsi ei tea, mida parem teeb.
Finlay kirjeldab ja mõistab totalitaarse riigi olemust hästi. Ta oskab ka veenvalt kirjeldada üksikisiku valikuid olukorras, kus iga vale valik tähendab surma, samal ajal kui tihti pole aru saada, kumb on kumb. Võib öelda, et raamatul on õnnelik lõpp – peategelane tuleb hakklihamasinast eluga välja ning nagu Raul Sulbi teab saatesõnas öelda, on Finlay'l kavas sarja jätkata. Jääb üle vaid loota, et teose veel ilmumata järg tõlgitakse ühel päeval ka eesti keelde.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Vikerraadio