Täna räägin Armin Kõomäe värskest novellikogust "Minu erootika saladus". Novellikogu on iseenesest korraga põnev ja raske žanr. Ühest küljest saab ühe raamatu vältel sukelduda tervesse hulka eri maailmadesse. Teisalt ei kesta need maailmad kaua ning sageli on ka raske kõiki ühtede kaante vahel ilmuvaid tekste ühe nimetaja alla kokku võtta ning raamatu läbi lugemisel võib jääda mingi ebamäärane tunne. Teeb ju mõni jutt lugeja rõõmsaks, teine hoopis kurvaks, kolmas aga ei pruugi üldse mingit mulje jätta, sest selle lugemise ajal pole eelmise novelli elamus tunnetest veel kustunud. Eks sellepärast ongi vahel mõtet lugeda kogumikke pikema aja jooksul, üks lugu korraga ja vahepeal äkki sootuks midagi muud.

Tänase raamatuga neid probleeme ilmselt ei teki. Põhjus on lihtne: Armin Kõomäe seitsmes teos, kuueteistkümnest novellist koosnev „Minu erootika saladus“, on piisavalt terviklik ja samas on iga lugu ometi piisavalt meelelahutuslik. Nõnda hoiab see meele värskena, laseb autoriga aasa mõelda ja sageli ka kaasa muheleda ning samas ei vaeva lugeja mõtteid ja tundeid sedavõrd, et mõni lugu teiste üle valitseks või nende loodud atmosfääri lömastaks.

Arvata võib, et teose pealkiri mõjub intrigeerivalt. Sellenimelist novelli kogumiku lugude hulgast siiski ei leia. "Minu erootika saladus" on ühe novelli peategelase fraas. Aga annab tooni päris hästi kätte. Mitte selles mõttes, nagu oleks tegu kas erootiliste või erootikast jutustavate lugudega. Mõnel juhul ongi, aga sageli mitte. Pigem seisneb see toon teatavas huumoris, mis on Armin Kõomäe loomingut alati iseloomustanud. Kuulutades nüüd, et ta avaldab oma erootika saladuse, teeb autor nalja. Osalt lugejaga, osalt ka iseenda ja oma tegelestage. Aga see huumor on üldjuhul soe, ajakajaline ja üldmõistetav.

Osa "Minu erootika saladuse" tekstidest on varem ilmunud. "Jaani päev" näiteks on olnud Eesti Ekspressi Areeni jaanijutt, "U dilemma" avaldati kahe aasta eest Vikerkaares ja mõni novell on ilmselt ilmunud ka Loomingus. Tuli nagu tuttav ette...

Iseenesest oleks võinud esmailmumise andmed ka novellidele lisada, kuid otsest vajadust selle järele tegelikult pole. See oleks lihtsalt kirjanduslooliselt tore. See eest on tänuväärne autori otsus varustada iga novell väikese sissejuhatusega, milles Armin Kõomägi seletab lahti iga loo kirjutamise tagamaad ja selle, kust tuli idee või inspiratsioon just nõnda kirjutada. See on iseenesest meeldiv ja lõbus ning laseb heita pisikese pildi kirjaniku töötuppa. Mõnel juhul aitab see ka lugusid tõesti ka paremini mõista. Ilma selgitava tekstita poleks näiteks võimalik hästi aru saada, et novelli „Punker“ tagamaaks on Tallinna Sadama korruptsiooniskandaal või "Kiirabi“"on vahetult seotud Vladimir Sorokini jutustusega "Tuisk". Liiga tähtis see justkui pole, aga annab siiski natuke lisainfot ning aitab ka muidu üsna iseseisvaid novelle koos hoida. Kokkuvõtvalt võib Armin Kõomäe novellikogu iseloomustada pildikestena Kõomäe kirjanduslikust maailmast.