Peeter Helme soovitab: Maimu Bergi "Hitler Mustjalas. Novellid" ({{commentsTotal}})

Maimu Berg
Maimu Berg Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Maimu Bergi möödunud aasta lõpul ilmunud novellikogu "Hitler Mustjalas" kandideeris Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosaauhinnale. Paraku sai selle auhinna üks teine novellikogu – Mait Vaigu "Meeleparanduseta". Kuid see ei tähenda, et Berg oleks kehvem. Need on üldse nii erinevad raamatud, et asjatu oleks võrrelda, nii et las jääda.

 

Maimu Bergi "Hitler Mustjalas" koosneb kahest selgelt eristuvast osast. Esimene osa, kus on seitse novelli, räägib ajaloost. Tõsi, viimane neist, "Vanaema Pariisis" asetub tänapäeva, aga seda võib võtta nii, et kui eelnevatest tekstides on juttu Hitlerist ja Stalinist ja 20. sajandi õudustest, aga ka Karl Ernst von Baerist, siis tänapäeval hargnev lugu räägib sellest, kuidas ajalugu meid kätte saab. Kuidas Euroopa turvatunne kaob, mull lõhkeb ning jääme jälle ajaloo tõmbetuulte kätte.

Raamatu teises osas on üksteist teksti. Ja need üksteist on üksteisest üsna erinevad. Kui katsuda neid kuidagi kokku võtta, siis võib öelda, et novellid on valdavalt esimeses isikus, sageli aimub, et see isik on üsna sarnane kirjanik Maimu Bergile ja et lugude tegevus toimub üldiselt Eestis ja üldiselt tänapäeval või vähemalt viimase poolsajandi jooksul.

Nii laialivalguvalt rääkides ei ole muidugi võimalik midagi lähemalt aru saada, millest ja kuidas Berg ikka kirjutab. Eks see olegi novellikogumike eripära – iga lugu on eraldi maailm, eraldi tegelikkus ja on väga tänamatu hakata neid tegelikkuseid mingite tunnuste järgi ühitama. Ei tea, kas see kirjanikule ka meeldiks.

Kuid ühtede kaante vahel need lood juba on ning kui raamatule on pandud sedavõrd intrigeeriv pealkiri kui "Hitler Mustjalas", siis ilmselt sellest tulekski alustada. Bergi kontrafaktilises ajaloojutus satub sõja lõpul valenime ja muudetud välimusega Hitler Berliinist pagema, pääseb eluga miini otsa sõitnud nõukogude sõjalaevalt ning ilmub välja Loode-Saaremaa rannikul. Seal külahullude seas toimetades ning kohaliku rahva armuandidest elades mööduvadki Suur-Saksamaa endise juhi viimased päevad. Kurblõbus looke, mis jutustab korraga mitmest asjast. On siin nii vaade ajalike asjade muutlikkusele kui ka küsimus mälust. Nimelt ilmub lõpus sisse minajutustaja, väike tüdruk, kes suvitab Saaremaal ning just tema mälestuste kaudu see mees Hitlerina talle pähe jäänud ongi. Kõik eelnev – põgenemine Berliinist, laevahukk, pääsemine – on lihtsalt kirjaniku lisandus loole, mis võis nii olla, võis aga olla ka teisiti.

Midagi sarnast toimub ka loos "Stalin Tallinnas", kus Jossif Stalin tuleb koos oma kambajõmmidega hetkeuiu ajel Tallinna, pettub linnas ning nendib, et pole siiski mõtet panna linna nime algusesse S-täht – liiga nõme tundub talle Eesti NSV pealinn... Siingi lisandub pärast minajutustaja isiklik vaade.

Nojah, ja loos "Hauptwachmeister Ludwiki järglased" astub lugeja ette Angela Merkel, kes ootamatult leiab Eestist sugulase. "Selgeltnägija Savvišnja ennustuses" mainitakse aga Putinit ja nii edasi ja nii edasi. Lõbusad apokrüüfid.

Teose teine pool on isiklikum. Võib-olla ka klassikalisem. Ja siin leidub ka paar novelli, mida oleks mõtet lugeda justkui eraldi raamatust. Ehk tasub teha väike paus vahepeal, sest nii "Maarjalille maja", "Siesta" kui teose lõputekst "Awakenings" on kõik jõulised, meeldejäävad ja tõeliselt liigutavad novellid, millest igaüks oleks väärinud ka eraldi romaaniks lahti kirjutamist.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: