Seletasin siis, et mina ei näe erilist probleemi mitte sedalaadi romaani puudumises, vaid probleem – kui see ikka on probleem – on meis endis. Täpsemalt öeldes, selles lihtsas ja põhimõtteliselt kõike meie olemuses määravas tõsiasjas, et oleme ajalikud olendid, elame ajas, sõltume sellest ning näeme kõiki ja kõike läbi aja tähendusprisma. See annab meile teatud võimaluse, aga ka ahistab. Niivõrd, kuivõrd üleüldse on võimalik rääkida millestki, mille sees me oleme sedavõrd tugevalt, et meie olemus muutub ilma ajata lihtsalt mõeldamatuks...

Ometi proovima peab ning püüangi natuke mõtestada ühte lihtsat, aga tihti tähelepanuta jäävat asja. Nimelt seda, et kuna oleme harjunud hindama kõiki nähtusi ajas, aja ning selle tulemusena pidevalt sündiva, muutuva, kujuneva ja lõpuks kaduva, ajapikku uuega asenduva konteksti tingimustes, siis sageli ei pane me aega lihtsalt tähele.

Täpsemalt: meile tundub ikka, et oluline ja ainuvõimalik ongi nüüd ja praegu olev, meid ümbritsev tegelikkus. Seda muidugi järgmise hetkeni, mil praegune tegelikkus on muutunud ja asendunud uuega. Siis tundub see uus ühtäkki ainuõige ja oluline. Ja nii edasi.

Kuidas on see seotud uuema Eesti kirjandusega? Väga lihtsalt. Kuna tajume kirjandust ja kirjanduse tähenduslikkust ikka ainult selle aja kaudu, mis on toonud meid praegusse hetke, siis tunduvad meile olulised need autorid ja teosed, kes ja mis meie praegu kehtivat kultuurikaanonit loovad ja mõjutavad.

Ilma Tammsaare, Oskar Lutsu ja Jaan Krossita, aga ka ilma Läti Henriku või Balthasar Russowita poleks me need, kes me oleme ja nõnda peame neid autoreid õigusega tähtsaks ja meie identiteeti loovateks. Nii loovad ja kujundavadki need autorid tahes-tahtmata ka meie ootusi neist hiljem sündinud, praegu sündiva kirjanduse suhtes.

Meil on Lutsu huumoriauhind, mis antakse kõige lutsulikuma nalja autorile, Tammsaare preemia, millega otsitakse kirjandusest tammsaarelikkust ning Jaan Krossi auhind, mille laureaadilt oodatakse viimase väärilist loomingut.

See viibki nüüdiskirjanduseni. Kus on tänapäeva suur Eesti romaan? Tõenäoliselt täitsa olemas. Minu meelest on paari aasta tagune Jan Kausi "Ma olen elus" võimas ja panoraamne teos. Kahtlemata on seda ka Mihkel Muti "Eesti ümberlõikaja" või miks mitte Märt Lauri "Lahustumine". Igati üldistusvõimelised teosed. Suured teosed.

Kuid kas ka suurteosed? Seda ma ei tea. Minu jaoks võivad olla. Kellegi teise jaoks mitte. Igatahes ei saagi sellele küsimusele selgelt vastata. Nende teose liigitumise suurteoste hulka määrab kontekst. Konteksti loob aga aeg. Mistõttu saavad alles järeltulevad põlved anda vastuse sellele küsimusele, kas praeguses Eestis on kirjutatud või kirjutatakse tõelisi suurromaane. Hetkel saame lihtsalt nüüdiskirjandust lugeda, kõrvutada raamatuid omavahel ja möödaniku suurteostega ning, kui on soovi ja pole just hirmu teha end lolliks, tegelda ennustamise tänamatu kunstiga ning oletada, millisel praegu ilmuval raamatul on suurteoseks saamise perspektiivi. Jõudu selleks!