Arvustus. Iseduse geen luules ({{commentsTotal}})

Igor Kotjuh
Igor Kotjuh Autor/allikas: PM/Scanpix Baltics

Uus raamat

Igor Kotjuh

"Loomulikult eriline lugu"

Tuum

 

Igor Kotjuhi luulekogu kaanel on kivi ja sellel silm. Kivi kõrval kasvab ports ülaseid. Raamatu moodustavad 71 proosaluuletust, mis kajastavad eri kuupäevi aasta jooksul: 16. juulist 2016 – 10. juulini 2017. Saame teada, et autor on korralik pereisa, ta reisib palju ja talle meeldib autoroolis mõtiskleda. Ta armastab jalgpalli ja ei taha terrorit, sõda, küberkaitset ega -rünnakuid. Kusagil kaugel tegutseb “iseduse geen”, mis rajaneb vägivalla ideoloogiatele, selle esindajad korraldavadki terroriakte. Autor konstateerib nukralt, et nii see on, kuid asja juurtesse ta ei süvene. Jälle loevad laipu, jälle otsitakse tunnistajaid, nukrutseb ta. Aga tahaksin autorilt lausa ekstra küsida, mis asi see on, mis seal kaugel möllab?

Autori laual pole klassikalist kirjanikutelefoni nagu Hemingway toas; ta ei räägi ka läbi kellukesekujulise telefoni nagu Kivinõid. Igori telefonis on hoopis “sotsiaalvõrgustiku kontaktid”. Mõnest kohast ilmneb autori kergeusklikkus. Näiteks 2. novembril kirjutab ta armastatud poetessist, kes pole oma tütrele eraldi ausust õpetanud. Kui tüdruk kodu ausast õhustikust välja sai ja iseseisvat elu alustas, siis küsis ta emalt: “Miks sa mulle ei öelnud, et väljaspool kodu on kõik teisiti?” See on üsna võimatu: valskust kohtame igal sammul, olgu lapsepõlves või täiskasvanueas, pole olukorda, mis oleks absoluutselt õiglane. Kui vaid tõde ja õigus on kodus, siis piisab, kui laps läheb õue ja näeb midagi muud, siinkohal kohe väike näide.

Igor Kotjuhi luulekogu esimene lehekülg on juba valskuse kirjeldus: “naabrikõuts ületab kartlikult õue – öö jooksul on ta välistrepile jäetud ämbrist ära vedanud kuus kala, kaks on järel, ahven ja roosärg”. Objektiivselt selges maailmas on see kuritegu: kas kass on need kalad püüdnud? Miks ta tarvitab võõrast tööjõudu oma eesmärkide nimel? Toogem nüüd too aus tüdruk selle kassi juurde ja küsigem temalt, kas kass toimis ausalt? Ja kus on siis ausus koduõuel?

Kas kõik selles teoses olevad luuletused on luule? Siin võiks ju ärrituda, et mis küsimus see nüüd on, see on ju luulekogu! René Wellek ja Austin Warren oma põhjalikke vastuseid andvas “Kirjandusteoorias” aga nii ei arvaks. Nad kirjutavad, et luule on ainevaldkond, kus sisu ja vormi ühtsus ei saa kaua jätkuda, ilma et minetataks luulevorm. Kui sisu vastab pidevalt vormile, siis pole see tekst mitte luuletus, vaid ajakirjandus, poliitika, majandus, matemaatika või veel midagi. Et sisu lahkneks vormist ja tekiks tekstisisene pinge, mis laseks teksti tajuda luulena – on vajalikud metafoorid.

Need kõik ei ole kujutletavad ega lahti seletatavad, kuid kirjanduse lugeja tajub nende kohalolu. 2. novembri “luuletus” on aus tekst, milles autor on kirjutanud nii, nagu arvab. Sisu võrdub siin vorm, see ei ole mitte luule. Sel kombel võiks luulena esitada mis tahes märkme. Kui krahv Monte-Christo kirjutab oma kongi seinale “Mul on nälg”, siis võiks seda vaadelda luuletamisena juhul, kui tal tegelikult ei ole nälg; tegelikult teavad aga kõik, et see lause üksi ei ole veel luule.

8. oktoobri luuletus on hea illustratsioon semiootikaõpingutele. Kokkuvõte: kui on öö ja keegi küsib suitsu, siis võib korralikult peksa saada. “Kas sul suitsu on?” on sõnumi saatja ja adressaadi vaheline kokkulepe, et sõnumi tegelikku sisu hakatakse nüüd valesti kohaldama ja kood on mujal, kui sõnades, mis seda kannavad (võrdle seda J. L. Austini kuulsa raamatuga “Kuidas sõnadega asju teha”, 1962). Suhtlusolukorra liikmed teavad, et “kas suitsu on” ei võrdu suitsu küsimise, vaid intentsiooniga virutada näkku ja makku. “Kas suitsu on?” on mingit sorti tähendusnihkega sümbol, mis tunnuslausega kirjeldab ähvardust. Austin nimetaski seda “valesti kohaldamiseks”.

Nagu nägime, tekitab Igor Kotjuhi luule rohkem küsimusi, kui on olemas vastuseid. Kuid selle luulega on nagu usuga: pole vaja kogu aeg küsida, on vaja sümpateetilisemat lugejat, kes pidevalt haakub nende mõtetega. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: