Eesti luule juured on säälsamas, kus soomlastel: me eeposed „Kalevala“ ja „Kalevipoeg“ on küll kunsteeposed, Elias Lönnrot (soome) ja Friedrich Reinhold Kreutzwald (eesti) kirjutasid need pea paralleelselt, Lääne suurte eeposte eeskujul, aga ikkagi runolaulule tuginedes, autentne folkloor on sääl all kuskil peidus. Laulude-loitsude-muinasjuttude varamu, arhiiv ulatus inimeste mälus motiivide, katkete kaudu tuhandete aastate taha, nõnda on väidetavalt soome-ugri ja indiaani maailmaloomiselood sama algupäraga müüdid – ja millal need rahvad sääl põhjalas eri kontinentidele hargnesidki?

Kreutzwald (1803-1882) oli 19. sajandi eesti haritlane, arst, orjarahvast ja talupoegadest pärit, aga nagu tollased haritud eestlased, oli temagi „salongikeeleks“, suhtluskeeleks sageli saksa keel. Tõttöelda arvas Kreutzwald, et eepost luues ehitab ta mälestusmärgi ühele väljasurevale rahvale, kes kõrgkultuuri ja hariduse tulles paratamatult keelt vahetab. Nagu näha, väljasuremisega tegeleme me, eestlased, tänini … Võiks öelda, et me oleme Euroopa ääreala professionaalsed väljasurejad. Karta on, et veel väga kauaks.

Kuigi regilaulud ja omad rütmid, algriimide kasutamine jne võinuks olla aluseks täiesti eripärase, eesti poeetika kujunemisele, sai määravaks just haritlaste keeleruum. Eestlased laenasid oma poeetika saksa 19. sajandi romantikutelt. Tänini on laiemates hulkades visa kaduma kujutelm luulest kui millestki lõppriimilisest ja ülevast-paatoslikust, kuigi see hetk me ajaloos sellise luulelaadiga on olnud nii õbluke, napp poolteist aastasada. Mingis mõttes – tänu trükipressile, kirjaoskusele ja raamatute levikule – ongi see hetk just too „eesti luule ajalugu“. Nii, nagu me seda tunneme

Lydia Koidula (1843-1886) oli rahvalaulikute järel ja kõrval vast esimene suur rahvuslaulik. Luuletaja, keda inimesed teadsid ja armastasid, kes nimetas oma rahvast eestlasteks, rääkis kodumaast, isamaa-armastusest … kuigi mitte ainult. Paljud ta luuletekstid ongi tõlked või pooltõlked saksa keelest, paljud siiski ka originaalid, ise-endast ja tollase Eesti oludest lähtuvad. Tegelikult ei peetud muidugi tõlkimist-laenamist veel kuskil paheks, see oli tavaline praktika, mitte autoriõiguste rikkumine. Kui vaadata rahvalaulutraditsiooni, siis sageli kandusidki samad laulud ühelt laulikute põlvkonnalt teisele, mõni uus laulja lisas ehk midagi omalt poolt, jättis veidi ära.

Sama oli ju olnud suurte Euroopa poeetidega – ikka laenati-varastati üksteiselt kujundeid-motiive-lugusid. Geniaalse, ainulaadse kunstniku müüt oli alles tekkimas, aga eks ole geeniuski ju vaid osavaim varas … Autoriõigused olid ähmane ja kauge asi, võib-olla diskuteeriti nende üle kuskil kaugel Euroopa kõrgharitlaste seltskonnas. Eestlasel oli kama, kes-millise lorilaulu välja mõtles, pea-asi, et mõisnikku-maaomanikku-orjapidajat selles kõvasti ja korralikult narriti ja tögati või siis kodunurme lillekestest lauldes karmist töömehest pisar välja pigistati.

Lydia Koidula oli oma aja kohta rahutu ja julge naine. Ta julges ja tohtis valida ise, keda armastab – lihtsale eesti tüdrukule polnud see 19. sajandil sugugi veel nõnda lubatud, naiste hariduski piirdus enamasti mõne talve külakooliga – ja armastas Koidula elus mitu korda. Ka pidas ta ennast kultuurseski seltskonnas julgelt ülal, ei hoolinud suurt tavadest, kommetest, reeglitest.

Elu lõpul ei läinud Koidulal hästi, vaimuhaigus näris teda seest – müüdi järgi kirjutas ta oma viimased tekstid veritsevate küüntega tapeedile, sest kirjutusvahendid olid talt, hullukeselt, ära võetud. Aga tema tekste laulavad kümned tuhanded tänini laulupidudel, need kuuluvad rahvuslikku varamusse, kirjanduse põhikorpusse. Kuigi kõige põnevamad-paremad tekstid ei pruugi tal sugugi olla nood patriootlikud. Lihtsalt, tollal alles rajati seda, millest kujunes eesti rahvuslik kehand, eestlane tänapäeva mõttes. Koos kirjanduse ja kõigega, mis ühest rahvast modernses mõttes rahva teeb.

Koidulast sai alguse ka Euroopa luules üsna erandlik liin, punane niit, mis jookseb läbi me kirjandusloo. Nimelt on eesti luules tooni andnud, kesksel kohal olnud alati naisluuletajate traditsioon. Kogu eesti luule ajaloo võib paika panna poetesside suure liini järgi, ja see pole tegelikult tänaseni katkenud, kuigi luule tähendus, osakaal, positsioon, ilmumisviisid on ühiskonnas kardinaalselt muutunud. Ehk on siin oma roll ka ajaloolisel poeetilisel matriarhaadil: folklooriski räägitakse esmalt lauluemadest, kes kandsid aastasadade mälu. Kas rabasid mehed end raske tööga ära või jõid viinapõletamise tulles lihtsalt ogaraks, aga erinevalt muu Euroopa traditsioonilisest suurest meesluuletajate liinist (vt itaalia või inglise või prantsuse või saksa luule), on siin jäme ots, luule sisemine kude ja kulgemine pigem ürgandekate naiste käes.

20. sajandi alguses andsid luules tooni rühmitused. Esmalt mõjukas ühendus Noor-Eesti, mis andis välja samanimelist antoloogiat, mille autorid kandsid uutmoodi rahvavalgustuslikku vaimu: „Jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks“ oli nende lipukiri. See oli uus põlvkond, kes enam omavahel haritlastena suheldes ei pruukinud saksa keelt, kes sai tunda Tsaari-Venemaad raputanud 1905. aasta revolutsiooniõhkkonda ja selle julma allasurumist, kelle ainsaks mureks polnud enam eestlaste kui rahvuse määratlemine – pigem ihkasid ja püüdsid nad juba ka kirjanduslikke kõrgusi, suurt kunsti. Kuigi neist mõnelgi õnnestus ka poliitilistel põhjustel maapaos olla või isegi veidi vangis istuda.

Järgmine oluline rühmitus – Siuru – sai tuule tiibadesse I maailmasõja ajal, 1917. aastal ilmusid Marie Underi (suure naisliini üks kuulsamaid esindajaid, 1883-1980) ja Henrik Visnapuu (1889-1951) esikkogud – „Sonetid“ ja „Amores“ –, mõlemad julgelt erootilised, sõja-aja kohta liigagi julgelt pillerkaaritavad, samas teravad, poeetilised, Euroopa modernismi mõjudega. Siuru ja selle boheemlaslik vaim tõid me luulesse mingi poeetilise vabaduse samal ajal kui vabadussõda (1918-1920) tõi esimest korda Eestile rahvusriigikesena iseseisvuse. Selles iseseisvas riigis prooviti mänguna-võimalusena läbi ka modernistlikud luulekeeled, Euroopa uusim kool. Ent 1930ndail saabus jälle teatav vaimne surutis: nagu paljudes Euroopa riikides, valitses tollal Eestiski „pehme“ parempoolne autoritaarne režiim, mis tervitas kirjandust ikkagi peamiselt rahvusliku-riikliku tööriistana, mis küll otse ei tähendanud veel vabama vaimu kägistamist …

Tõsisem kägistamine hakkas pihta II maailmasõja ajal ja pääle seda. Sotsialistlik realism ja ootused kirjandusele muutsid luule ühetaoliseks ja nüriks, Jossif Stalini võimu ajal polnud ametlikult ilmunud luulel – mitte et teistsugust ei kirjutatuks – muud võimalust kui olla riiklik, ideoloogiline tööriist. Alles 1950ndail, tolle mehe surma järel, keda ida-eurooplased mäletavad alati ajaloo suurima koletisena, tekkis jälle avaramaid võimalusi.

Hiljem rahvusvaheliselt tuntuim – vanas eas Nobeli preemialegi kandideerinud – eesti kirjanik Jaan Kross (1920-2007), kes oli just asumiselt naasnud, ja ta võitluskaaslased astusid välja luule vabama-avarama ruumi eest. Toimus suur, üsna avalik vaidlus vabavärsi üle – kas see ikka on luule, ja kui on, siis äkki kodanlik-dekadentlik, mis Nõukogude Liitu ei sobi?

1960ndail oli Nõukogude Liidus periood, mida tuntakse tollase kompartei esimehe Nikita Hruštšovi järgi Hruštšovi sulana: luules tähendas see suhteliselt palju uusi noori autoreid, kes kasutasid vormivõimalusi vabalt, kirjutasid end lahti riimi- ja rütmiorjusest, ootasid maailmalt ja tulevikult hääd, süda avatud … Muidugi polnud Nõukogude Liit mingi imeline utoopiamaa ning juba kümnend hiljem keerati vabadusekraanid jälle kinni. Aga luule jäi eestlaste jaoks mingiks eriliseks vabaduse väljendamise-otsimise vahendiks. Kui ka otse öelda ei saanud, mõistsid kõik, et luule salakeeles saab sõnumeid peita ridade vahele, et keel on kaval ja võimas.

Nõnda sai luulest taas mingi eestluse, vabaduse, vabadusvõistluse töövahend, atribuut. Ja seda kuni 1980ndate lõpuni, mil eestlased suhteliselt rahumeelsete lahingute järel end tõesti Nõukogude Liidust välja võitlesid. Nn laulvas revolutsioonis oli luuletajatel tähtis osa, nad kirjutasid taas rahvuskehandit, lõid me vabaduse müüti, laulu. Söötsid tollele tulele uut materjali.

1990ndatel järgnes paratamatu – vabadus tõi endaga uued, materiaalsed huvid. Luule ei pakkunud enam suurt midagi, oli lihtsalt kultuurne meelelahutusvahend. Miski, mis pole oluline. Viimaste kümnendite olulisim, suurim poeet, eesti luule kahvatu krahv, kelle tekste kasutasid paljud rock-bändid, kelle raamatuid inimesed ahmisid – Juhan Viiding (1948-1995) – lõpetas nois oludes enesetapuga.

Hüpe vabadusse oli tohutu ja inimesed tahtsid esmalt toda käegakatsutavat, silmaga nähtavat – vaba maailma tarbimiskultuuri. Sarnaselt luulega läks ju ka kirikuga: Nõukogude Liidus oli kirik range jälgimise all ja pea keelatud, nii et 1980ndate lõpul läksid paljud eestlased kogudustesse, et näidata oma mässumeelt ja vaba vaimu. 1990ndail jäi aga suurem jagu eestlastest kirikuvõõraks, jumal ei pakkunud häid majanduslikke lahendusi, nagu luulegi. Nõnda on üks uurimus väitnud, et maailmas on kolm kohta, kus on uskmatuid rohkem kui mõne usu esindajaid. Need on Eesti, Läti ja endine Ida-Saksamaa. Kõik väga sarnase ajaloolise taustaga.

1990ndatel ja eriti selle lõpuaastail tuli luulesse uus põlvkond, tuli sinna selle armastuse ja kire pärast kirjanduse vastu ja järele. Nad leiutasid oma vabaduse ja keele ise. 1980ndatel lõpul oli küll juba kirjandusse tulnud julgeid uusi mängureid, kes keerasid luule reeglid pea peale, aga nad ei olnud veel päris kohal, ei leiutanud-avastanud toda uut, vaba aja loomulikku luulekeelt, nende uuendustahe ja vormilammutamine, luulerevolutsioonipüüe oli ikka veel tingitud mässuvajadusest, võitlusest Nõukogude Liidu esteetika jäänukitega. Oli vaja veidike proosalikumat, veidike ehk boheemlaslikumat-lohvakamat, veidike subjektiivsemat, kõnekeelsemat luulet, säärast, mis sellele saksa koolkonna luulele head-aega või lausa hüvasti tihkaks hüüda. Säärast, kus allkihtides mõjutajateks juba Lääne popkultuur, muu maailma luule, mitte vaid me oma tilluke mängumaa. Kus teemadeks inimene ise selles me imelikus ajas ja ruumis, vormiks vabadus-rahutus-otsing. Selle loomulikuks tulemiseks kulus veel vähemalt kümnend.

Siinse valimiku poeedid on kõik uue aja loojad. Nad pole olnud luuletajatena osalised rahvuslikus vabadusvõitluses – kui, siis ehk täiesti uuel, individualistlikul moel. Neile pole keegi saanud peale sundida mõnd vormi või laadi, nad on oma luulekeele ise saanud ehitada. Tõsi, ühiskonnas on siiani küsimusi-etteheiteid: kas see on siis luule, kas see on kõrge kunst? Aga sellel põlvkonnal on tõenäoliselt oma selge vastus – jah, on küll! Meie jaoks parim. Täpselt selline, nagu me väärt oleme.

P.S. Siiski, veidi tuleb toda maakaarti veel täiendada: Hasso Krull (1964) tuli luulesse juba 1980ndate keskel, on olnud üks viimaste aastakümnendite keskne kuju, elav klassik, kes mängib mitme näo ja keelega, huvitub viimasel ajal sügavalt mütoloogiast. Triin Soomets (1969) ja Kätlin Kaldmaa (1970) jõudsid debüteerida 1990ndate hakul. Soometsa on pakutud üheks tolle suure naisliini jätkajaks – ta on erootiline, tumedatooniline, kujundlik … Kaldmaal kulus veerandsajandi eest ilmunud veidi baroksete-mänguliste tekstide juurest oma tänase luuleminani jõudmiseks palju aega. Asko Künnap (1971) avaldas küll noore kunstnikuna ka tollal värsse, aga debüüdini jõudis alles aastatuhandevahetusel. Pean teda eesti luule metafoori-, kujundimasinaks, kõige tõhusamaks mõistukõnevestjaks. fs (Indrek Mesikepp, 1971) ja Jürgen Rooste (1979) kuuluvad nn rühmituste põlvkonda, 1990ndate lõpul kerkis mitmeid uusi rühmi, mis mingis mõttes jätkasid Siuru boheemlikku traditsiooni. Mõlemat teatakse ühiskondliku, elu enesega kontakti pidava luule järgi, fs on ehk süngem-realistlikum, siinkirjutaja sürrealistlikum-mängulisem. Maarja Kangro (1973) on prosaistina samuti irooniline realist, luuletused on küll ka hammastega ühiskonnaprobleemides kinni, aga palju kujundlikumad, Kangro on üks tänase kirjanduse keskne, põnevam kuju – enam ehk prosaistina. Igor Kotjuhi (1978) ja P.I. Filimonovi (1975) emakeeleks on küll vene keel, aga eesti luules ei saa nad esindada vaid venekeelset vähemust, nad on osalised võrdväärselt, identiteediküsimus on vaid üks nende teemasid, mõlemad on pigem ühiskondliku pilguga fotograafid või joonistajad, nukrad-iroonilised jalutajad-mõtisklejad. Mihkel Kaevats (1983) on uue põlvkonna üks paremaid lembelüürikuid, aga see pole sugugi ta ainus roll – oma rännakuil on ta talletanud pilte Venemaast, Itaaliast, Soomest … ta on ühiskonnakriitiline, romantiline rändrealist. Andra Teede (1988) esindab siin antoloogias viimase kümnendi jooksul luulesse tulnud „noori vihaseid naisi“, kes on teadlikult võtnud sotsiaalsete meesrealistidega sarnase positsiooni, räägivad mina-vormis meile silma vaatavast elust – sest mis võiks olla ajatum luuleteema? Maarja Pärtna (1986) kuulub nn Värske Rõhu põlvkonda, mille ühisnimetajaks ongi vaid samanimeline uus kirjandusajakiri, mis ilmub aastast 2005, see silt on pigem kattevari väga erinevatele autoritele, keda ei seo eriti miski muu, pääle suhtelise nooruse ja armastuse kirjanduse vastu.