Jürgen Rooste. Remmelgabluus
Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.
närused politseiriigid närused hingetud
riigid kus väikse – ja väikest pole olemas! – inimese
mõtted tallatakse maha sest see ei kattu plaanimajanduse
või turureeglite või kehtiva korraga
närused hingetud riigid
kus politsei ajab puukaitsjad-kallistajad laiali
närused pisikese hingega riigid
kus taritakse kartsa sest oled homo
või seisad sildiga tänava pääl ja tahad
vahepääl kraaksuda ka:
ja viletsad-viletsad inimesed
kes muigavad et kord peab ju olema
ilmselge! ise nad norisid seda!
mäletate: alguses tuldi juutide järgi
ja sul oli kama sest sina ju pole juut ...
ja lõpuks ühel päeval kui sina sääl
seisad mõne oma mõtte eest
ei ole su kõrval kedagi ja nad peksavad
ja viivad sind nagu teisi on viidud
närused närused
hingetud riigid ja rahvad
ükskõik kas maalahmakas perse all on suur
või väike kas püssi alla on panna mõni miljon
või on üldse kogu keeleruumis kokku alla miljoni –
vahet pole: vilets on vilets
hale on hale:
kord olgu me vaenlane!
käsk olgu meile jäle!
iga tõusva natsivõrse pääl
tuleb tantsida ja tallata enne kui see taimeks
tõuseb – ei ole õigust uriseda meil puutinimaailma kallal
kui me ise paremad olla ei suuda
kui me väikest ja teistsugust ise ei armasta ei hoia
sortsid ja deemonid irvitavad kui saavad
meid oma viha- ja ükskõiksuse maailma neelata
ja siis ongi hää: kõik on tühi ja kõle ja asfalteeritud
ja kuskil ei üürga keegi enam
eesti keeles mõnd laulu või luuletust
aga see-eest on kõva kord: kõik on hästi
veidrikud ja värdjad on puuri pistetud ja laiali pekstud
puu mis seisab me ilusal sirgel tulevikul ees
on maha lõigatud
vormirõivas võidab hall-hall-hall on trikoloor
närused riigid ja rahvad vajuvad unustusehõlma
Toimetaja: Madis Järvekülg