ja päise päeva aal on pilkaselt-pilkavalt pime

mõnus õdus maailmalõpufiiling

tuhatükid ja kuivanud lehed tuules nagu

veider põrguliblikate pööris

 
misantroop mus vaatab seda halli ilma

ja teeb kärnatand koertele maailma

bensujaamades pai ja istub ja jagab

oma viimast nendega kes on loomad

 
mu valge kass mu Ats on nagu Lumepall

ta võiks mingit revolutsiooni juhtida

aga tal pole vaja – ta ei taha ta pigem vahendab

inimesi ja teisi kasse

 
kannab hoolt et liivakastis oleks kakale

pääle kraabitud ka siis kui teised seda

kehvasti on teind ja taandub viisakalt

väikse musta eest kui tol veel kõht täis pole

 
jätab osa oma toidust – väljas on Must Ophelia

muidugi must – Sahaara avarusist

ilma üle võtnud ja ümiseb oma tumedat

tumedat laulu

 
potis keevad valged hinkaalid ja tassis on tee

roheline tee – me peaksime valima rohelise tee

süda pole endaga rahul iseendaga mitte

maailmaga ammugi mitte – see poleks minu süda

kui ta rahul oleks

 
kui juba revolutsioon kui juba maailmalõpp

siis kuidagi iseendas – enese sees

aga see on veel raskem: tõsi – paljaste rindadega naine

on mu sisemiselle barrikaadile juba ammu kerkinud

ainult ma ei näe oma lipu värve ma tõesti

ei tea mis värvi lipu all ma seisan:

on see äkki must plagu millel

fosforrohetav kassiluukere

 
aga seda paljaste rindadega naist

näen ma oma sisimas väga selgesti

sellest saan ma aru: märgid kõnelevad

taevas on tume ja

 
revolutsioon on alanud