Täna räägin ilmselt pikima pealkirjaga raamatust, millest olen siin kunagi kõnelenud. „Onerva ja Leino igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma” on Jürgen Rooste uue luulekogu pealkiri. Ärge küsige minult, mitmes kogu see tal on. Arvan, et seda pole mõtet ka autorilt endalt küsida – Rooste on tõesti üks viljakamaid Eesti nüüdispoeete ja seejuures, nagu ta „Onerva ja Leino igaveses armastuseski” tõestab, ei tule kvantiteet kvaliteedi arvelt.

Tõsi, raamat on luulekogu kohta mahukas ja tihe. Saja kümnelt leheküljelt leiab küll nii pikemaid kui lühemaid tekste, kuid valitsevad siiski pikad, jutustuslikud ja hästi isiklikud luuletused, milles on pea alati mingeid päevapoliitilisi või autobiograafilisi momente. Kokku sisaldab raamat tervelt viiskümmend seitse teksti. Seda on palju. „Onerva ja Leino igavene armastus” ei ole raamat, mille loeks ühe hingetõmbega läbi. See ei ole ka raamat, mille loeks läbi kuidagi möödaminnes. Proovisin raamatut lugeda hambaarsti ootejärjekorras, kuid märkasin hiljem, et suurt midagi ei jäänud meelde ja pidin hiljem kõik uuesti üle lugema.

Raamat algab õigupoolest raskepäraselt, isegi kibestunult. Selle avavad „Kolm isamaalist laulu”. Esimeses neist manab Jürgen Rooste ema keelest, teises räägib tänastest Vanemuistest, kes lähevad vahetevahel külapoe juurde lööma, kolmanda pealkiri on „Laul ilusast ja kasulikust ja haruldasest” ning selles räägib „põhja aafrikast ilma ära eksinud” poiste ja kõrtsiuksel „pagulasi ja pedesid” kiruvate jõmmide ühisosast – „nad ei tea mitte mutsigi eesti luulest” ning „nad armastavad nii väga /.../ noid valgeid-hapraid hipsteriplikasid kalamaja pargi joogamattidelt” (lk 11)

Nagu öeldud, õhkub siit teatavat kibestumist. Kuid see kaob peagi. Kaob, kui minajutustaja jõuab koos Svetaga Toskaana päikese alla, kus elatakse ühes väikeses külakeses, vehitakse kirjutada ja süüakse mozzarellasalatit. Ega seal väga muud teha ei saagi, sest eestlasele eluvajaliku netiühendusega, on lood haprad: „internetii tuleb minna mäest üles / küla teise serva // internet peab kella ühest siestat / nagu jumal juhatab – neljani-viieni...” (lk 19).

Millest ja kuidas Jürgen Rooste siis luuletab? Eks ikka elust. Ja armastusest. Ja küsib endalt, „mis asi on see mehelik energia / see mees olemine” (lk 35). Selle üle arutleb ta lausa kolmel leheküljel ja see arutluskäik on mõnus. Tuttavalt jürgen-roostelik, eneseirooniline, tähelepanelik, ajakajaline. Tuttavlikkust leiab mujaltki. Näiteks kaheleheküljeline „Kasulik luuletus” – jah, just selline pealkiri – räägib kirjutamise mõttest ja toob meelde ühe Jürgeni varasema teksti pealkirjaga „milleks on vaja luulet”. Ka „Kasulik luuletus” räägib samast asjast.

Tõsi, siin autor ei küsi, vaid selgitab, et „mina kirjutan – mu kirjutamisest ei sünni muidugi / mingit kasu kellelgi pole seda otse vaja, mis ma teen / ja praegu on maailmas siuke kasulike asjade aeg”. See autorit siiski ei morjenda, sest: „ma võin teile kinnitada et / tänu sellele luuletusele on te lastel peagi parem elu-/ ja kasvukeskkond see on nagu hää bakter / omamoodi lactobacillus ajule ja ajale investeering vaimsesse keskkonda /” (lk 53).

Leidub ka päris humoorikaid tekste, nii et „Onerva ja Leino igavene armastus” ongi selline huvitav teos, mis algab justkui süngelt, isegi depressiivselt, kuid läheb üha kergemaks. Mitte kerglasemaks, aga autori elutunne saab värve juurde ning lõpus, päris-päris lõpus, kogumiku viimase teksti viimastes ridades, hõikab ta: „olen värviline vares / uhke haruldane ja kuritark linnuke / põhjala papagoi” (lk 110).