otsin hüvastijätmiseks sõnu

ma olen ju luuletaja minu kiri

ei saa olla nagla ja tähelepanu luniv

ja hale: see peaks nagu olema

poeetiline testament noh a la

Villon – aga eestlase enesetapp

pole sama mis prantslasel (Villon

siiski tapeti – tuletan lihtsalt meelde

aga kunagi ei tea: järsku ka mind

vaid tapetakse) eestlane on sisimasse

pööratud plafatus: see ilutulestik

see tume tümin ja plafatusvärin

paistab aint ta kalkidest terashallidest

silmest just nagu mul just nagu mul

jah tibukesed mina olen selle generatsiooni

surmaingel: ma ootan teid ära ma

kogun teid oma tiibadele oma lauludesse

ja luuletustesse ja laugudesse ja siis me läheme ja siis

me rändame ära teispoole pilvi ja sääl

ootab meid eestlase paradiis meie paradiis:

Teine Eesti

väga väga sarnane tollele esimesele

võtke seda nagu karistust – kui tahate