Jürgen Rooste. Väike luuletestament ({{commentsTotal}})

Kalmistu
Kalmistu Autor/allikas: Pärno Postimees/ Scanpix

Jürgen Rooste läkitas uue luuletuse pealkirjaga "Kindral laulab üksinda kurbuse mäel".

1.

ma magatasin noori narre naisi

japse neegreid soometare taisi

ja kirjutasin kurja kuldset värssi

ma püüdsin tollal elupõrgut pärssi

 

tol korral rüüpsin rõõmuks – mitte soiuks

kuid oidu pold mul endahoiuks

kui tahtsin ilma säästa – kanda luulet

pää saja grammi kaupa hoopis korjas kuule

 

nüüd ilm on päästetud! nüüd on ta valla!

kui baaridaam mul uue laengu kallab

poest kõrsti kõrtsist poodi põuet tallab

 

ma mõtlesin et võitsin endas – inimestes! – halva

kuid nagu mürgiuss see mõte värsi puiseks salvas

hirm-kurbus kurnas mu ja lõpuks halvas

 

tol korral magatasin noori narre naisi

ja viha pidasin kui õgiti plaksmaisi

nüüd päris inimesed – päris valuajad

nüüd armastus – ma katki kui mind vajad

 

ehh – kuulutasin sõja küll ja vardasse lõin lipu

kuid vahel ununema kipub:

miks too näruvõitu plagu

mu rõlge rügemendi kohal kurvalt ripub

 

2.

vanasti ma olin luulestaar

mind festivalid ootasid – lokaalid luule!

kuid mind vaid huvitas kus parim urkabaar

see oli minu avastusretk lähimale Kuule!

 

kuuinimesed – need kes olema ei peaks

vaat nemad just on põnevad ja head

ja festivalil? sääl paar kaunist plikat

ka täispäi lugedas sain siis nad kätte ikka

 

kaks kohta kuhu võõras linnas ikka läen

on kohalike lemmikkõrts ja kalmistu

tost üksikulgemisest

valmibki mu salmistu

 

ei ole ükski inimene aga saar

ja alkohol ei uhu üksi minu randa

jään purjutades liialt teiste kanda

seepärast polegi ma miski luulestaar

 

või kirjas mõnes nooblis listis

kus väljapeetumalt end vendand oleks vistist

 

kuid ikka kipun kohalikku kõrtsi

las olla kord veel ... või paar

hord kurbi inimesi tervitab mind – elusat – ei võltsi

ja siis mind ootab surnuaed

 

kui käes on aeg

 

ma kuidagi ei läe siin ülepiiri

kui ringi sõnastan šeikspiiri:

ma selleks valmistun –

on kogu maailm minu kalmistu!

 

sest kord kui lõpeb alkoholi malbe uht

mu sõbrad – tehke nii et must saaks tuhk

ja laske kanda seda pudi-prahti tuulel

ja kõlada veel korra-paar mu rohmakamal luulel!

Toimetaja: Madis Järvekülg



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: