Ma tunnen, me kultuur on alla käind. Ei ole

Enam Tammsaaret, Lehola Lembetu kanget poega,

Kes liivlaste Kaupo, tolle kohimunkade persevestist

Pedeõpilase nüri kirvega Ikla piiripunktis Latvias Alkoše

Põrguvärava ette verstapostiks tagus. Ei ole enam

Väinämöist, kes kõik süldibändisulod ja hellapanemisehelmed

Sohu pensionisambaks laulis – pärast siis ehtsat eesti maatõugu

Lambad lakkusid noid toikaid-türbleid ja ajasid villa nigu

Kange Lalli Neeme külma kõleda õuwe pääl või afrosoenguga

Tali(bani)siilid, kes on muide võõrliik, kuigi Kalevipojale andsivad

Siilid kooris hüva nõu nagu antiktragöödias: ikka tuli Pätsu

Ja Golemi kombel võtta Peipsi takka tiblatõhkude hääd veremekiga

Kulda otse draakoni vatsa alt ja kanda seda turvalisele tandrile,

Kus öeldakse: mis Moskvas röövitud, jääb Šveitsi!

Punkaritele! Vara üles, veidi röövi, joo ja lösuta, hilja voodi, nõnda

Rikkus majja toodi! Vägista mõni plika ja tapa joomahoos sõbra poeg,

Siis saad koguperetõsielusarja kaa. Tuleb sull ja tuleb feim!

Nõnda algas allakäik. Vanapaganad

Ei jaksand metsas enam dingode, šaakalite ja lendoravatega tapelda

Ja kolisid Lätti kaitsealale, sellest sai Eurozones Naturesparks.

(:)kivisildnik jäi kõhnaks ja Kiviräha naljaraamatust tehti kurb film.

Karl August Hermanni ja Jüri Homenja ilusad rahvuslikud

Laulelused unustati ja maailma müüdi

Eesti kultuuri pähe mingit internatsionaalilõhnalist löga:

Pärdi,  Tüüri ja Tommy Cashi tintintintinnnaabuli-jama

Riigi ainus tõeline prosaist ja ainus poeet pandi vangi

Kusjuures psühhiaatriline ekspertiis telliti sellele, kes

Ilmselgelt sai aru, mis ta tegi, mitte aga tollele, kes oma seni

Viimased riimid kirjutas kauboimütsi ja matšeetega filmilindile.

(Tõsi, ka need on andekamad, kui suurem jagu me seadusloomest.)

Ma ostsin kohalikust Stroomi keskuse RIMI’st allahindlusega

Suure kahest piiksuvast munnist koosneva kella, mis

Loeb sekundeid eesti kultuuri lõpuni (Lapini disain). Kohalikud

Venelased neid ei osta, nad ostavad odavat hapukurki ja kala

Ja eided ostavad alati kapsast. Aga maailmalõpukella,

Mis tiksub ära me kultuuri jõletu, jäleda, mannetu ja mageda lõpu

Nad ei osta. See oleks integratsiooniprojekt: kinkida

Igale Pelgulinna ja Kopli ja Lasnaka venelasele kultuurilõpukell.

Kui viimases kõrtsis viimane aus eesti süldibändimees mängib

Viimase „Õllepruulija“ akordi, hakkavad kõik nood vändad

Kõikides kodudes korraga piiksuma „Internatsionaali“.

Ja kõlab siis see Suitsu või Pöögelmanni või Trubetsky tõlkes

Me kustuvas vaimus: igatahes on see me kultuuriloo lõpp.

Vana süldibändimees seob kaika külge tühjad plekkpurgid

Ja kolgib Kadrioru lossi ees noid vastu maad ja laulab ürgset

Regilaulu „Valgeid roose, valgeid roose!“, aga presidendiks on

Saand juba feministist koerakoonlane, kes ei saa selle maa keelest

Ja kultuurist aru. Teda on mürgitand see sotsialistist Vilde ja

Karukriitisest natsivastasest Tammsaarest kunagisse tiblade Katariinaparki

Maha jäänd vaim. Ja nii ta ei lasega toda meest sisse. See on nagu

Pandadega maailma loomaaedades.

Me ei paljune enam, ja sureme välja. Laula sa noid

Isamaalisi „Valgeid roose“ palju tahad. Sittagi ei muutu.

Nagu pilluks helmeid sigade ette.